Kas tead, et Eestis on registreeritud rohkem kui 45 tuhat liikumispuudega inimest, kellest 1262 on kuni 15-aastased lapsed? Kas tead, et ajutraumaga noori satub haiglasse aastas keskmisel 1800? Eesti heategevuse haldjas Elle Kull muutub nendest arvudest rääkides hellaks kui okasteta lill. Ta tahaks tuua Järve haiglasse imemasina Locomat. Kuid puudub raha.

Elle on naine, kes oma olekuga mõjub haldjalikult. Kevadest asus ta juhtima Urmas Sõõrumaa loodud SA Dharma Heategevuskeskust. “Keskus võiks kokku viia abiandjad ja -vajad,” räägib daam, kes paralleelselt on Unicefi Eesti esinduse president. Heategevusega igapäevaselt kokku puutudes on ta heategevusega kui üheks sulanud.

Intervjuule eelneval päeval sai Elle teada uudise, et ETV heategevussaade Jõulutunnel 2007 lükkas nende taotluse tagasi. Elle tundeid hoomates oli tajuda, et ettevõtmine, mille nimel ta viimased kuud elanud, oli ühtäkki kasutuks muutunud.

Siinkohal väljavõte ETV heategevussaatele Jõulutunnel 2007 esitatud taotlusest, mille Elle saatis teele südamelootusega leida raha aparaadi jaoks, mis aitaks liikuma puudega lapsi ja täiskasvanuid.

“Adeli Eesti Rehabilitatsioonikeskus soovib soetada viimasel ajal maailmas suurt huvi pakkunud ja Euroopa Liidu riikides juba mõnda aega kasutusel olnud, tunnustatud Shveitsi firma Hocoma toodetavat uut füüsikalise ravi ja rehabilitatsiooni seadeldist Locomat, mis on uus sõna puuetega inimeste ravis. Locomati abil saab paraneda ajuhalvatusega sündinud laste liikumisvõime. Locomat on abivahend liiklusavariides, vettehüppel või muudes õnnetustest pea- või seljaajukahjustusi saanud laste, noorte ning täiskasvanute taastusravis. Eestis ja Baltikumis antud ajahetkel taoline ravivõimalus puudub, kuigi oleme ajutraumade osas Euroopas, kahjuks, esirinnas. Just vigastuste ja traumade läbi liikumisvõime kaotanud inimeste võimalik taastumine Locomati abil on suurima tõenäosusega, sest neil inimestel on keha mälus säilinud hiljutine liikumisfunktsioon.”

Mis taotlusest sai?

“Olen seda aparaati näinud ja olen veendunud, et vähemalt pilootprojektina oleks Eestis see väga vajalik,” tõdeb Elle, kelle sõnul on Locomati ravi äärmiselt tõhus. “Sellega on autoavariides täielikult lamajaks jäänud noored mehed hakanud juba kolme kuu pärast abitugede najal  kõndima. Eestis võiks olla vähemalt üks Locomat, et seda kasvõi testida.”

Õnnetustes pea- või seljaaju kahjustusi saanud lapsed, kes ei saa liikuda, jäetakse reeglina koduõppele, mis tähendab sisuliselt puudulikku kooliharidust ja ka seda, et nad hilisemaski elus ei leia endale ka mingit tööd. Need noored inimesed jäävadki Elle sõnul lootusetutena oma toanurka konutama.

“Ajutrauma saab meil igal aastal 300-500 last, seljaajutrauma esinemissagedus on aga 50 uut juhtu aastas Võib siis oletada, kui palju selliseid noori meil Eestis on!”

Kui nüüd Locomat saaks kedagigi aidata, saaks aidata Elle sõnul pisisammude haaval inimesi, kes muidu kõige lihtsamatest liigutustest vaid unistavad.

“Olin alguses ETV otsust kuuldes väga kurb. Kuid olen end kogunud ja usun, et kui vaja, aparaat jõuab Eestisse. Aitaks juba kuuest inimesest, kes toetaksid poole miljoniga.”

Ellega rääkides mõistsin ühtäkki kui selgest taevast, et see, mida me räägime oma Maarjamaast, ja see olukord, mis siin tegelikult valitseb, on kui kaks äärmust. Anname prominentidele aumärke, kulutame üüratuid summasid mõttetutele kampaaniamärkidele, vastuvõttudele ja ilutulestike korraldamisele. Uhame miljonid kroonid  “kanalisatsiooni” valimiskampaaniate ja tänavakujude nimel.

Inimeste meeli ummistatavad klantsreklaamid võimalustega karjääri teha, rikkaks saada. Edukas olemine tähendab olla see, kes oskab teistest ette trügida. Ja samas hingavad meie kõrval abivajajad. Nõrgemad. Inimesed, kes ei saa iial kõndida, kes puude tõttu ei pääse õuegi, kuid kes sellest unistavad.

Abivajajad Eestis ei julge abi küsida, kui abi seisab suuresti raha taga, teab Elle.

Laste naeratused jõulude ajal

Elle räägib, et on näinud õnnelikke Eestimaa paljulapselisi peresid, kes rõõmustavad südamest ka paari tuhande krooni üle. Eestimaa vaesematele peredele on nelja aastaga miljoni krooni jagu toetust kinkinud Kanada väliseestlased. Ettevõtmine on Suurperede Abistamise Seltsi kaudu, raha on jagatud enne jõule, ka kooliaasta algusel ja lõpetamisel.

Elle teab, et Eestimaal on tuhandeid peresid, kus vanematel ei ole niigi palju raha, et lastele normaalset toitu lubada,  rääkimata jõulukinkidest, ka kõige lihtsamatest.

Eestimaa heategevad MTÜ-d ei suuda aidata kõiki abivajajaid, teha omalt poolt ära riigi tegemata tööd. Kuid raha meie riigis ju ometi liigub, ja mitte vähe! Vaadelge kasvõi seda, kui kiiresti kerkivad hiiglaslikud kaubanduskeskused. Sest need toovad kasumit. Aga mis kasumit annab heategevus?

Unicefi Eesti esindus on püsinud juba aastaid tänu koolilaste postkaardimüügile, millest kogutud raha eest on makstud esinduse üüri- ja elektriarveid ning väheste töötajate tagasihoidlikud palgad. Eesti riik on liitunud Lapse Õiguste Konventsiooniga, olles ÜRO Lastefondi  üks paljudest täieõiguslikest liikmetest. Viimasega on riik võtnud endale rahvusvahelised kohustused, kuid toetust oma kohalikule esindusele on Eesti riik Unicefi siinse esinduse enam kui 15 aasta jooksul maksnud riigieelarvest vaid ühel korral! Ja sedagi tänu ajakirjanduse sekkumisele.

2008. aastaks ei leitud äsja valitsuses vastu võetud enam kui 96 miljardilisest riigieelarvest  Unicefi esindusele sentigi, kurvastab Elle. Ei leitud isegi  mitte paarisada tuhandet krooni, mida sotsiaalministrilt küsisime, et säiliks vähemalt aasta eest nii raskelt kätte võideldud eelarverida.” Vastus oli “ei”esindusele, mille tegevuse eesmärk on kaitsta ja aidata Eestimaa lapsi.

Hoolimise tähendus

“Igaüks, kes aitab ja hoolib ja toetab, oma südant raashaaval laiali poetab, need killud ei kulu, ei kao jäljetult ära – andmise rõõmust sünnib andja sees sära, selle valgel saab kasvada hingerikkus, mille tulem on lihtne inimlikkus.” Need Virve Osila luulesõnad on keegi kirjutanud tänukirjale Dharma kontori seinal.

Elle unistab oma heategevusfondist. Sest ta tunnistab siiralt, ta pelgab, et Eesti ärimaastiku võimuvõitlus ja ärimeeste tagamaad võivad osutuda takistuseks keskuse praegusele tegevusele. “Samas on rõõmustav, et suur osa meie mõistes rikkaid ja edukaid inimesi on valmis tegema head. Väga paljud tegutsevad heategevuse vallas juba aastaid. Mõni ennast reklaamides, aga paljud teevad seda vaikselt ja kärata.”

Teise heategevusprojektina tahaks tegus daam käivitada perekaardisüsteemi ehk pakkuda koostöös mõne suurema pangaga pangakaarte, millega maksmisel oleks lastega peredel automaatne soodustus toidu- ja koolitarvete ostmisel, aga miks mitte – ka elektriarvete tasumisel.

“Kogu projekt on läbirääkimiste küsimus. Kuid kõige keerulisem on Eesti firmamaastikul läbirääkimiste pakkumine idee tasandil. Olen ühendust võtnud toidukettidega, ja nende seas on olnud neid, kes on öelnud – teeme ära, aga ainult siis, kui soodustus kehtib ainult meie toiduketis.”

Selline suhtumine tuleb soovist osta heateoga oma ettevõttele positiivne maine. Elle arvab, et suhtumist, mis on sidunud omavahel heategevuse ja reklaami, peab muutma
“On firmasid, kellelt olen küsinud heategevusprojekti toetamist, ja kelle suhtekorraldusjuht ütleb mulle otse välja, et kui teete meile selles osas head reklaami, toetame poolega vajaliku summast, kui kesise, saate veerandi. See on heategevusega manipuleerimine, turukaubitseja mõttelaad. On neid, kes soovivad enda mainet läbi  heategevuse rehabiliteerida.”

Unicefi Eesti esinduse presidendina on Elle näinud, kui palju arengut võib pakkuda pisemgi realiseerunud heategevuslik samm. Hetkel saavad Eestis tasuta koolitoitu põhikoolilapsed. Toit on küll tagasihoidlik, kuid ta on olemas. See on lõpptulemus mitmete valitsuste, organisatsioonide ja poliitikute ühistööst, kuid idee algatas omal ajal Unicefi Eesti esindus, kui ühes pealinna koolis kukkus kokku suur spordipoiss. Näljast.

Teine toimiv heategevusprojekt, millele Elle on oma õla alla pannud, on liikumispuuetega koolilaste arvutiprojekt, mis annab noortele, kes oma eripärade tõttu üldse kirjutada ei suuda, vähemalt võimaluse interneti teel suhelda ja arvutiga koolitöid teha, et haridust omandada.

Küsisin Ellelt, mida ta teeks, kui ühtäkki saatus kingiks talle 50 miljonit. “Ostaksin kohe Eestisse Locomat’i,” oli tema esimene vastus. “Vähemalt viis sellist aparaati võiks Eestis olla. Lisaks aitaksin oma lastel luua oma kodud, sest kodu on väga oluline. Aga meie riigis on elujärg veel selline, et kodu soetades saab inimene kaasa tohutu laenuvõla, mis on üüratu koorem ja mida vähemalt pool elu kaasas kannad.”

Info neile, kel on soov toetada Locomati ostmist.
SA Dharma kuulub tulumaksusoodustustega MTÜ-de ja SA-te nimekirja.
Locomati ostuks Adeli OÜ Rehabilitatsioonikeskusele on SA Dharma avanud Hansapangas eraldi arveldusarve nr. 22 103 77 631 28. Rohkem infot Locomati kohta võib küsida Elle Kullilt. E-mail: elle@dharma.ee
Telefon: 555 90 652