Kersti Puhm (29) kandideeris eelmisel aastal läbi kõva konkursi vabatahtliku tööle Aafrikasse, kuid sai pakkumine hoopis minna Aasiasse Kambodzhasse. "Terve lennukisõidu reisi lõppsihtpunkti Siem Reapi linna lendasid mul "liblikad" kõhus," tunnistab ta tagantjärgi.
Kui Kersti sõbrad teda juulikuus lennujaamas Kambodzhasse saatma tulid, palusid mõned kohe ekstra, et Kersti ikka tagasi ka tuleks. Et kaugesse riiki igavesti pesa ei ehitaks. Uudishimulik ja abivalmis, nagu ta on.
Kersti istus vapralt lennukisse. Kolme kuu reisikraam kaasas. Tundis, kuidas kõhus lendavad "liblikad". Peagi leidis end riigist, kus söödi maiuspaladena küpsetatud ämblikke ja konni. "Kui seal grillitakse konna õhtul, tõotab see head söömaaega tervele perele."
Kambodzhasse sattus Kersti pärast otsust kandideerida GLEN projekti kaudu Aafrikasse, kuid Eesti Arengukoostöö Ümarlaud pakkus ootamatult hoopis võimaluse vabatahtliku tööks Aasias. "Need, kes olid varem Kambodzhas sarnase haridusprojekti raames töötanud, ütlesid mulle eelnevalt, et sa hakkad seda riiki armastama. Kõigile oli see kogemus väga sügavalt hinge läinud. Ja uskumatu, et ma tõesti ei suutnud Kambodzhast lahkudes pisaraid vaka all hoida."
Mida Kersti seal kaugel Aasia maal tegi? Sotsiaaltööd õppinud noore naisena on tegelenud ta ka Eestis vabatahtliku tööga. Kuid tekkis soov proovida see "leib" ära ka välismaal. Nii kandideeriski GLEN projekti raames vabatahtlikuks ning sai pakkumise minna arvutit ja IT "värgindust" õpetama Kambodzhasse.
Ta andis seal arvutitunde noortele ja ka õpetajale, ühes linnapiiril asuvas keskkoolis. Ühesõnaga – viis IT teadmisi sinna, kus arvuti nägemine tundub midagi suurt ja erilist, kus iga uus teadmine on hoomamatu ja samas väga suure tähtsusega, muutes inimese elu ja andes talle võimaluse kas asuda õppima kõrgkoolis või hoopis aidates leida uue töökoha ning teenida perele toidulauale "riisi" kõrvast.
Lisaks aitas Kersti õppida inglise keelt mitmel khmeeri inimesel, kel see pisut "naljakamalt" välja kukub, sest nende keele omapära soosib sõnalõppude mittehääldamist, kuid turistide teenindamiseks ja klientide leidmiseks on keele vaba valdamine väga oluline. Samuti oli ta toeks noortele, kes otsisid tööd ning meenutab mõnusalt seda hetke, mil sai aidata ühe noormehe hotelli tööle. "See on Kambodzhas suur asi – leida noorelt töö ühes nelja tärni hotellis ning muidugi ei ole see väljakutse nõrgukestele, sest jaapani turistid soovivad oma raha eest parimat!" lisab Kersti.
Kolm kuud hirmuvabadust
Kohalike elutingimustega juba varasemalt tutvust teinud vabatahtlike tiimi liige ungarlane Matyi oli teinud pika eeltöö selleks, et Kerstil ja teisel hiljem kohale saabunud saksa poisil oleksid normaalsed elutingimused ja öömaja. Külalistemajas, kus peatuti, küsiti öö eest viis dollarit. Kersti sai toa, kus soe vesi ja vannituba, elamistingimused ületasid keskmise, mida Siem Reapi elukeskkond pakkuda suudab.
"Esimene asi, mille kohapealt soetasin, oli jalgratas. Ungarlane Matyi soovitas seda kui parimat reisivahendit, sest "kondimootoriga" Siem Reapis kõikjale, kuhu vaja, kuidagi ei jõua."
Kasutatud velo õnnestus hankida 36 dollari eest. Hiljem kinkis ta ratta kohaliku sõbra õele, kelle endine jalgratas oli varastatud. "Jalgratas oli kolme kuu jooksul küll mõningates kokkupõrgetes vigastada saanud. Sest liiklus on täiest crazy. Igaüks sõidab selles suunas, kus vaja. Valgusfoori funktsioonist aru ei saanud, inimesed sõitsid punasega täpselt samamoodi kui fooris rohelisega. Politseiniku funktsioonist mõistsin nii palju, et ta pidas kinni mootorrattad, kus olid peal rohkem kui kaks inimest. Et liiga palju inimesi peal poleks."
 |
Kambodzhas on peamiste sõiduvahenditena tuk-tukid ehk mootorrattad, mille järel kolmerattalised kärud. Tuk-tuki juhid ootavad tänavatel kliente nagu mesilased mett. Kersti proovis need sõiduvahendid südikalt järgi, leppides eelnevalt kokku suurtest kauplejatest juhtidega sõiduhinna ning oligi "mesi mesilastele".
Tänavapildist jäi Kerstile meelde seegi, et rohkesti lippab Siem Reapi tänavatel koeri, keda igal hommikul külalistemaja uksest välja astudes rõõmsalt tervitada võis. "Tavaliselt on koerad mõne pere omad, kuid sellegipoolest otsivad prügikastist süüa, kannatavad erinevate parasiitide ja haiguste käes."
Kesklinnast umbes 5 km kaugusel agulis külastas ta laste päevakeskust Anjali, kuhu kogutakse iga päev 80 last piirkonnast kokku. Nädalas korra antakse igale perele neli kilo riisi, et toidupuudust leevendada. Päevakeskus täidab kooli funktsiooni, vanematel poleks muidu võimalik lapsi kooli saata. Vaesus "möllab".
"Läksin päevakeskuse töötajaga perekülastust tegema. Sumpasime majade juurde läbi riisipõllul oleva vee ja pori. Majad on sellised, millel neli vaia püsti, palmilehed katuseks, kogu varandus elanikel see, mis seljas. Elektrit pole enamikes."
Sel perekülastusretkel kohtas Kersti ema viie lapsega. Naisel oli mees hiljuti surnud mootorratta õnnetusel. "Ta oli 25aastane, kaks last käisid päevakeskuses, kolm väiksemat olid kodus. Hommikuti läks turule, müüs väikse vaheltkasuga aed-ja juurvilju, mida naabrid kasvatasid. Päevakeskus võttis ta tööle koristaja-pesunaisena. Nende pere ajas läbi piskuga."
Palju läks hinge
Kui tavaelanikkond peab aega mööda saatma kesistes elamistingimustes ning need, kes põrutavad ringi Lexustega, on üksnes musta äri ajajad ja korruptandid, siis budistlikud templid paistavad kaugele silma värviküllusliku arhitektuurilahendusega. Palju näeb tornikesi ja lohesid, kes kaitsevad templit.
 |
Paralleelselt asustatud aladega oli Siem Reapi lähedal džunglialasid, vaheldumisi lagedate väljadega, kus üksnes riisipõllud ja palmid. "Mu lemmikvaateks olid palmid, hele-helerohelised riisipõllud ning sinine taevas või päikeseloojang. Iga päev oli mulle uus kogemus, uus elamus. Seal on nii palju asju, mis hinge lähevad."
Tõelist kodutunnet tundis Kersti siis, kui kõik ta tänava tuk-tuki juhid teda kodukeeles ehk khmeeri keeles tervitama hakkasid. "Esimene kuu kutsuti mind inglise keeli "teacher" ehk õpetaja. Aga ühel päeval hakati minuga kohalikus khmeeri keeles rääkima, kutsuti "lady kruuks", mis siis tähendab naisõpetaja. Sellest ajast alates olin omaks võetud."
Kambodzhas on asju, mis võib lüüa täiesti pahviks. Inimeste siirus näiteks. Kolm kuud elas Kersti külalistemajas ning ei saanud aru, et tal oleks väga lähedane kontakt külalistemaja perega.
"Ja siis, kui hakkasin ära minema, nad ütlesid, et oota. Tõid kolm tohutu suur kingitust, väljendasid lugupidamist. Ma polnud seda oodanud. Üks asi on keel, teine asi on see, et seal väga ei räägitagi perest. Sõprussuhted avanevad aeglaselt."
Endisest mungast sõber
Kersti jaoks oli suur asi, kui ta sõber Tuy ütles kord, et tuleb hingedepüha ning kas ta tahaks nende perega tulla kaasa maale – see oli sõpruse avaldus. "Sõitsime mootorratastel maale, ostsime turult kaasa külakosti. Hingedepäeval oli vaja kindlasti templisse toitu viia, kus mungad pühitsevad toidu, süües ise selle lõpuks kogu rahva ees ära."
Sõber Tuy, 31-aastane noormees, oli olnud munk pikaaegselt. Pärast seda, kui Tuy isa suri, tuli tal hakata ema, õe ja vendade eest hoolitsema. Siis lõpetas noormees mungastaatuse omal soovil.
"Seal on võimalik minna mungaks ka paariks nädalaks või paariks kuuks. See pole nagu sõjaväes käimine, vaid meheks saamise osa. Templis pühitsetakse mungaks eraldi rituaaliga suure munkade ning nunnade osavõtul, samamoodi pühitsetakse inimene mungastaatusest ka välja."
Mungad peavad juuksed ära ajama ja kulmud ka. Naisi puutuda ei tohi, isegi riide vastu ei tohi minna. Korjavad oma rüü tänaval kõndides hästi ligi, et naisi ei riivaks. Eales ei tohi nad mungastaatuse ajal naisega üksi jääda ühte ruumi. "Tuy ütles, et oli väsinud mungaelust. Et tahaks ka lõbutseda ja tüdrukute poole piiluda, et peret luua."
Kersti, Tuy ja ta sõprade vahel tekkis siiras sõprus, mis jätkub nüüd kirja teel. Kersti usub, et kunagi külastab ta seda riiki taas. Kohtab Tuy-d jälle, kui mõlemal ehk on juba oma pere.
Vahel õhtuti arvutist pilte vaadates meenuvad noorel naisel tahes tahtmata armsad pisidetailid kogemusest, mis kinkis talle kauaks tunde "liblikad kõhus" ja muutis mõttemaailma. Meeles helisevad hetked, kuidas Siem Reapis sai ta õhtu saabumisest aru selle järgi, et külalistemaja kõrval asuvas internetikohvikus süütas omanik altaril põlema viirukid. "See oli märk, et hakkame nüüd lõpetama. Nii armas märk. Altarid on Kambodzhas igas poes, igas kodus. Need kaitsevad neid sooje inimesi kurja eest ning toovad küllust, armastust ja rahu."
 |
 |
