Marek Demjanov on kogu elu käinud üht sammu meelelahutusega. Tema töösfääriga haakuvad nii kulinaaria, teater kui ka restoranide loomine. Ikka eesmärgiga pakkuda inimestele parimat.

Mareki karjääri võiks kokku võtta sõnadega “ajalehepoisist firmajuhiks”. Kõrghariduse omandas ta Tallinna Ülikoolis näitejuhtimise erialal. Edasi täiendas end Helsingi Ülikoolis teatriteadustes ja Helsingi Teatriakadeemias lavastajana. 1994.a. tipnes teatrivaimustus Saaremaa kodutalus, kus produtseeris tutvusringkonna toel etenduse sealse küla elanike ajaloost. “Arvasin tol hetkel, et saan maailmale midagi suurt ja olulist öelda. Kui projekt ühele poole sai, olin tühjaks pigistatud sidrun. Tundsin, et teater on ennast minus üleküllastanud. Tahtsin proovida midagi muud.” Marek sukeldus julge lõvina restoraniäri müsteeriumi.

Alustas kulinaaripoe leti tagant

Mareki isa Dimitri Demjanov arendas taasiseseisvunud Eestis restoran Gloria tähelendu. Oli sobiv aeg ettepanekuks Gloriat koos edasi viima hakata. Marek alustas müüjana kulinaariakaupluses, seal oli “Take away“ osakond, kust võisid Eestit avastama tõtanud välismaalased “suveniiriks” osta ehtsat pekingi parti ja soodsa hinnaga Moldova veini.

Kui kogemustepagas müüjana küllastunud, liikus Marek tagasihoidlikult karjääriredeli järgmise astmeni ehk restorani saaliadministraatoriks. Seejärel Gloria tegevjuhiks, kellena püsis kuus aastat. Kokku töötas Glorias kaheksa aastat.

“Alustasin küll oma isa äris, kuid nullist, ja võrdsetel alustel teistega. Sest ma ei saanud hakata tegelema asjadega, millest aru ei saa. Kõik astmed tuli läbi käia. Olin kõikides võtmepositsioonides ja omandasin suure teadmistekogemuse, isa mulle “allahindlusi” ei teinud.”

2001.a. tuli Marekile kutse osaleda Vene Draamateatri direktori konkursil. Üheksast kandidaadist valiti välja tema (tol hetkel tandemina koos Priit Valknaga). Tänavu suveni oli ta teatrijuhiks, realiseerides enda sõnul palju teatrielu edendavaid ideid.

“Arvan, et Vene Draamateater moderniseerus oluliselt, püüdes samas säilitada traditsioone. Valmisid uued ruumid, noorenes trupp, leidsime uue kunstilise juhi. Vene teatri maine ja tuntus eesti teatrimaastikul paranes. Enne tänavu aprillirahutusi olid teatrikülastajatest juba ligi 30% eestlased! Tundsin, et olin suutnud teha “suletud saarekesest” avatud teatri, mis pakkus huvi ka eestlastest teatripublikule.”

Marek viis julgelt kuue aastaga ellu enesele seatud eesmärgid. Teater oli tänavu kevadeks ületanud pingelisema aja ning noor juht tundis, et tema ambitsioonid olid tasakaalustunud. “Leidsin, et oleks aeg, kui Vene Draamateatrisse võiks tulla keegi teine ja uue energiaga asja edasi viia.”

Üllatav uus pakkumine

Vene Draamateatrist lahkudes, tõmbas Marekit tagasi restoraniärisse. Aastaid oli ta tegelenud koos kahe äripartneriga firma Firsiken SPI OÜ all House restoranide arendamisega, hetkel on neid kolm: House restoran, House Café ja Sushihouse.

Vaevalt oli ta Vene Draamateatri juhi kohalt lahkunud, kui sai kohe uue tööpakkumise. Jälle teatrisse! Augustist on Tallinna Linnateatri turundusjuht.

“Linnateater on minu jaoks Euroopa parim teater, kuhu on koondunud parimad teatritegijad, kus tegutsetakse järeleandmatult ja ühiselt väga kõrgete eesmärkide nimel. Seetõttu ei pidanud kaua mõtlema, kas jätkata ühe jalaga teatris ja teisega restoranis. Kuigi pakkumine tuli üllatusena.”

Marekil on olnud turundusvaldkonna vastu eriline “kiiksuga” huvi. Mitte, et ta tahaks olla alaline müügi- või reklaamimees, pigem meeldib inimestele anda võimalusi ja mõjutada neid üht või teist otsust vastu võtma. Teda huvitab, kuidas kujundada ühe eduka ettevõtmise mainet. Võlub turunduse psühholoogiline moment – et ära tabada, milliseid kanaleid teatud tulemuste nimel võiks kasutada.

Marekile tundub sobivat mõtlev töö. Kontseptsioonid. Inimhinge, tulusa rahavoo ja edukate otsuste sidumise võlukunst. Restoraniäris tegeleb ta meelsasti uute kontseptsioonide väljamõtlemise, menüü ja veinikaartide planeerimisega. Alates augustist on ta ka oma firmas juhatuse esimees ja arendusjuht.

Tema ja sõprade ühine House restoran on pälvinud restoranisfääris auväärseid tiitleid. “Parim sisekujundus 2004”, valituna ETV Kultuurisaate OP vaatajate ja sõprade poolt. Restoranihoone tituleeriti 2002 Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal kõige paremini restaureeritud hooneks. 2004 ja 2005 tuli Hõbelusika tiitel kui parimale rahvuslikule restoranile. Mullu oli House Hõbelusika nominant, võisteldes aasta parima restorani ja Eesti parima koka tiitlile paralleelselt isa Dimitri ja Gloriaga.

Lihtne inimene, juhi hingega

Kui Marek kõiki House\’i tiitleid restorani esimese korruse kiviseinale seatud raamitud aukirjadelt loeb, on tema muidu tagasihoidliku säraga palgelt kumamas õrn uhkusenoot. Restoraniärimees ja Linnateatri turundusjuht tundub kohati täiesti lihtsa inimesena. Ta suhtub oma töötajatesse sõbralikult, ümbritsemata end saladuselooriga. Ehkki noorena nii kaugele jõudmine võiks panna paljusid peitma pea illusioonide pilvedesse, Marek seda libedat teed ei lähe.

Ta tunnistab, et Eestis ja isegi suure turistide läbivoolavusega Tallinna vanalinnas on restoraniäri pikaajaline investeering. Seni on House arendamine palju investeeringuid neelanud. Mistõttu tunnistab sedagi, et oma kodusele toidulauale päris kõike, mida gurmaanlik eluviis ihkaks, rahakoti tõttu lubada ei saa.

Ta nimetab end kõigesööjaks. Eelistades toidulaual meelsasti toite, mis valmistatud hea maitse ja õige tehnoloogiaga, kvaliteetsest toorainest.

“Ka restoraniäri arendamisel loeb ju tegelikult see, et toit ja toidukultuur oleks inimesteni viidud nauditavalt. Et restoranis käimine ei oleks pelgalt kõhutäitmine, vaid restoranikultuur  kõige kõrgemas tähenduses.”

Marek väärtustab nii restorani- kui ka teatrikultuuri arendamisel nii traditsioone kui arengut üheaegselt. Ka Vene Draamateatri juhina püüdis ta võrdselt tähelepanu pöörata mõlemale suunale – et oleks uudsuse võlu ja samas traditsioonide väärtustamist.

“Arvan, et eesti teatris on palju head ja see on eripalgeline. Siin on palju innovatiivsust, samas palju klassikalist. Palju tegeletakse konservatiivse teatriga. Arvan, et eesti teatri elus on tugevaid mõjutusi vene teatrist. Stanislavski mõtted on mõjutanud paljusid suundumusi.”

Siinkohal toob Marek näitena, et kui Soomes õppides mõistis ta sealse teatri eripärana, et rohkem kontsentreeruti välistele muutustele ja arengule väljaspool, siis eesti teatrit mõjutanud stanislavsilik suundumus üritab leida kõigepealt sisemise tunnetuse, millele saab järgneda ka väline areng.

“Lõpp-produktina on teater loodud eesmärgiga pakkuda inimestele nauditavat. Teater on põnev valdkond. Selleks, et sünniks mingisugune tulemus, on vaja kaasata mitmeid kunstivorme – kirjandus, muusika, kujutav- ja sõnakunst, koreograafia, ja palju muud. Nii teatri kui ka restorani näo kujundavad aga lõppkokkuvõttes inimesed, kes seal tegutsevad, mitte hooned! Inimesed on ääretult huvitavad olevused, mõistatused, nendega suhtlemine innustabki mind tegelema sellega, millega tegelen.”

Marek ammutab tööks jõudu peamiselt oma kodust ja lihtsatest töistest tegemistest oma maakodus. Vahel ka lihtsalt olesklemisest, lastest, mõistvast ja loomingulisest abikaasast. Aga ka uutest kontaktidest ja kohtumistest kultuuri- ja geograafilisel maastikul, suhtlemisest sõpradega, pisut spordist ning muidugi ka heast toidust ja väärikast veinist.

“Üks eriline lõõgastumisviis on väga hea. Nimelt nõude pesemine, vähemalt minu peal toimib,” muigab tegus juht Marek.

5 küsimust Marekile:

Kuidas te turustate restorani ja kuidas teatrit? Mis on nende kahe valdkonna turunduse põhierinevused?
“Turunduse olemus või ülesanne on iseenesest väga lihtne. On olemas nn. toode (üritus, etendus, roog vms.) ja see tuleb tarbijani viia. Tegevus, mis toote ja tarbija vahele jääb ongi turundus. Näen olulisena, et kõigel, mida ette võetakse, oleks sisu – st. olemus, mõte, sõnum, eesmärk. Kui see on olemas, on “toodet” kerge turustada. Teave tuleb suunata õigele sihtgrupile ning jälgida ja arvestada pakutava kohta tagasisidet, et tegevust kontrollida või toodet paremaks muuta.”

Mida veel turustuses nii teatri kui ka restorani valdkonnas edu saavutamisel väärtustate?
“Oluline on genereerida värskeid ideid ja omada head meeskonda, kes neid ideid realiseerivad. Nii teater kui ka restoran on seotud elamuse ja emotsioonide pakkumise ja loomisega. Palju sõltub käesoleva hetke oludest ja asjaosaliste meelte seisundist. Peavad olema loodud soodsad tingimused, et meeled avaneks ning kogu pakutav ei muutuks mõttetuks.”

Kas teatri ja restorani turustamisel on ka midagi ühist?
“Teatri ja restorani tegevuse ühisjoonteks võib pidada suurt sõltuvust just hetke meeleoludest ja hulgast välismõjudest. Seda tuleb arvestada ka nende turustamisel. Emotsioonid dikteerivad. Teiselt poolt võib öelda, et turunduse ülesandeks on aidata inimestel otsustada, millal, millises koguses ja kas üldse vajatakse pakutavat.”

Kuidas Vene Draamateatri juhina jõudsite selleni, et 30 % teatri külastajatest olid eestlased? Mis vahendite või meetoditega selle tulemi saavutasite?
“Arvan, et oma osa mängib siin inimeste soov kogeda midagi tavapäratut, erilist, vene keel ja vene teatritraditsioonid tekitasid huvi. Oma osa mängib ka uuenenud ja noorenenud Vene Teatri trupp ja uus kunstiline juht.”

Kui tegutsete kahel erineval kohal täie auruga, siis kuidas seda suudate, et üks pool ei kannata?
“Püüan asja nii ajada, et ei kannataks mõlemad. Kõik oleneb meeskonnast, kui see on tugev, jõuab rohkem- ja kiiremini püstitatud eesmärkideni. Leian, et mul on meeskonnaga vedanud ja head mõtted on enamasti realiseerunud.”