Riskijuhtimisfirma Marsh viis käesoleval aastal esmakordselt Kesk- ja Ida-Euroopas läbi uuringu ettevõtete riskide hindamisest ning nendega toimetulekust. Uuringusse oli kaasatud 11 riiki, teiste seas Eesti.

Samalaadset uuringut on Marsh Lääne-Euroopas korraldanud juba aastaid.

Uuringust selgus, et nii Eestis kui ka Kesk- ja Ida-Euroopas hinnatakse äririske jätkuvalt vanade mallide järgi ning üsna erinevalt Lääne-Euroopast.

Põhiline erinevus on see, et Eestis seostatakse riskide juhtimist mingi objekti või tegevuse kindlustamisega. See on ka mõnevõrra loomulik, kuna tihti meenub inimestele kindlustus siis, kui räägitakse oma elu või ettevõtlust ohustavatest teguritest ning võimalikest riskide maandamise meetoditest.

Kindlustus on oma olemuselt üks võimalikest riskide maandamise viisidest. Kuid enne, kui jõuda kindlustusteni, peaks ettevõte esmalt riskid teadvustama.

Marsh käsitleb riskide juhtimist laiapõhjaliselt ehk vaatluse alla võetakse neli põhilist riskide jaotust: strateegilised, tegevus- ja finantsriskid ning ettevõtte varaga seotud riskid. Riskide juhtimine algab alati nende identifitseerimisest, seejärel hinnatakse nende võimalikku suurust ja esinemise tõenäosust. Pärast neid tegevusi järjestatakse riskid nende olulisuse järgi, lähtuvalt ettevõtte tegevusest.

Alles siis hakatakse vaatama, mida leitud riskidega teha: kas need lihtsalt teadvustada, koostada tegutsemisjuhised või maandada suuremad riskid võimalusel kindlustuse kaudu.

Nimetatud protsessi läbimine annab ettevõtte juhtkonnale kindla aluse ettevõtte riskide juhtimise strateegia kujundamiseks.

Samuti on oluline vaadata kriitiliselt läbi kehtivad omavastutuse määrad. Selleks hinnatakse ettevõtte finantsolukorda, mis annab ülevaate ettevõtte riskitaluvusest. Viimase alusel määratakse omakorda omavastutuse suurus. Ainult selline lähenemine võimaldab saavutada kontrolli riskijuhtimise kogukulude üle. Samuti saab ettevõte teada piirid, milles ta tegutseb.

Riskide juhtimise arusaamad Euroopas ja Eestis on erinevad. Kahtlemata võib selle põhjuseid otsida ettevõtluskeskkonna noorusest ning suuremate krahhide puudumisest. Samas selgus uuringust, et 23% siinsetest ettevõtetest on viimase kolme aasta jooksul kannatanud olulist finantskahju. Rõhutan siingi, et tegemist ei ole kindlustuskahjudega ehk vara füüsilise hävinguga. Pigem toodi välja teised riskiallikad (vt tabel).

2004. aasta riskijuhtimise uuringu põhjal võib öelda, et Eesti asub selgelt Kesk- ja Ida-Euroopa riikide nimekirja keskel ja pole sugugi esirinnas.

Samas ei ole muretsemiseks põhjust, sest kompleksse riskide juhtimise mõttelaadi arenemine võtab aega. Loodetavasti jõutakse lähiajal ka Eestis nii kaugele, et ettevõttes töötab inimene ametinimetusega riskijuht (Risk Manager), kelle ülesandeks on igapäevaselt tegeleda riskide identifitseerimise, hindamise ja maandamisega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eestile oleks kasulik, kui riskijuhtimises toimuks võimalikult kiiresti mõttelaadi muutus:

• riskijuhtimine ei ole enam pelgalt kontori- või tootmishoone kindlustamine;
  
• mida enam me liigume teadusmahuka ja teadmistepõhise majanduse poole, seda suuremaks muutub ettevõtte n-ö intellektuaalse poolega seotud riskide adekvaatne hindamine ja maandamine.

Marsh on riskide juhtimise temaatikaga tegelenud juba aastakümneid ning töötanud välja erinevaid programme ja lahendusi, et aidata ettevõttel teha teadvustatud valikuid, lähtudes ettevõtet ohustavatest riskiallikatest.

Originaalartikkel