Tartu Ülikooli õigusinstituudi õppejõu Jüri Saare meelest on Eesti isikuandmete kaitsega liiale läinud ja riigil jääb väärtuslik teave oma kodanike kohta saamata. Saar mõistab hukka nõusoleku kontseptsiooni ja liigse bürokraatia isikuandmete töötlemisel (PM, 19.10.). Andmekaitse inspektsiooni jõulisi etteasteid kiidetakse ja laidetakse, ent mööda vaadata on neist üha raskem.
Isikuandmete kaitse seadus pole sugugi nii jäik, kui pealiskaudsel vaatlusel tundub. Ehkki andmete töötlemise aluseks on isiku nõusolek, on seaduses rida erandeid.
Siit edasi tuleb küsimus seaduste kvaliteedist: statistikaameti ülesannete paikapanemine ei ole kindlasti andmekaitse inspektsiooni ülesanne, isikuandmete töötlemise üle järelevalve teostamine aga on.
Skandaale terendab veel, kuna isegi pealiskaudsed uuringud viitavad sellele, et ka erasektoris pööratakse isikuandmete kaitsele vähe tähelepanu. Ka selles kontekstis võib kuulda kommentaare seaduse jäikuse ja liigse ranguse kohta, ehkki iseenesest on isikuandmete kaitse strateegia väljatöötamine ja seadusest tulenevate piirangute arvestamine võimalik viia täielikku vastavusse mitte üksnes seaduse nõuete, vaid ka ettevõtte äriliste huvide ja strateegiaga ning selleks tehtavad investeeringud tasuvad end peagi ära usalduslikumate kliendisuhetega.
Ühe järelduse võime teha: kuni vesi ahjust lausa välja voolama ei hakka, on andmekaitse nõuded enamike Eesti ettevõtete ja riigiasutuste jaoks nagu hane selga vesi. Kuigi isikuandmete kaitse regulatsioon vajab lihvimist, ei pigista king niivõrd nõuete olemasolu kui nende täitmise tagamise kohalt.
Kui austus seaduste täitmise vastu puudub juba rahvastikuregistri andmeid valimiskampaanias kasutavatel erakondadel, ei ole sõbralikumal andmekaitsepoliitikal Eestis mingit perspektiivi.
