Käenduslepingute sõlmimise aktiivne periood algas ajal, kui Eestis muutus eriti populaarseks õppelaenude taotlemine. Kohati tundus, et tegemist on olukorraga, kus kõik käendasid kõiki, süvenemata, mida käenduslepingu sõlmimine käendajale kaasa võib tuua.
Kuni 1. juulini 2002 reguleeris käenduslepingut tsiviilkoodeks (TsK), võlaõigusseaduse (VÕS) jõustumisega muutus vastav regulatsioon oluliselt. Erinevalt TsKst on käenduse puhul üldjuhul kadunud kirjaliku vormi nõue. Käenduse võib seega sõlmida ka ükskõik millises muus vormis ja tõendada igasuguste lubatud tõenditega, sh tunnistajate ütluste, kontoväljavõtetega, kirjavahetusega. Oluline on tuvastada käendaja tahe olla kohustatud võlausaldaja ees. Käendada võib ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib aga käendada vaid juhul, kui selline kohustus on piisavalt määratletav.Käenduslepingu kehtivus ei sõltu käendaja ja võlgniku vahelisest suhtest. Seega ei ole käenduslepingu tühisuse aluseks õiguslikud puudused käendaja ja võlgniku vahelises lepingus.
Käendaja vastutab kohustuse rikkumise (nt laenu tagasi maksmata jätmise) korral võlausaldaja (nt laenuandja) ees solidaarselt, kui käenduslepingus ei ole teisiti kokku lepitud. See tähendab, et kui käenduslepingus käendaja vastutust täpsemalt kokku lepitud ei ole, võib võlausaldaja valida, kelle (kas põhivõlgniku või käendaja) vastu ja millises ulatuses ta oma nõude suunab – ta võib ka kohe kogu nõudega pöörduda vaid käendaja poole. Kui soovitakse, et käendaja vastutus tuleks kõne alla alles siis, kui võlausaldaja on eelnevalt juba põhivõlgniku vastu nõude esitanud ja nõude rahuldamine täies ulatuses või teatud osas ei ole õnnestunud, tuleb see selgelt käenduslepingusse kirja panna.
Praktikas on sage olukord, kus nt laenuvõtja ja laenuandja vormistavad pärast laenulepingu sõlmimist veel mitmeid lepingu lisasid, millega suurendatakse laenusummat. Kuna käenduslepingud on tihti sõnastatud väga üldiselt (stiilis “käendaja vastutab laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest‿), tekib küsimus, kas sellega suureneb automaatselt ka käendaja vastutuse ulatus, kuigi käendaja laenusumma suurendamisel sageli kaasa rääkida ei saa (või ei pruugi sellest isegi teadlik olla)?
Autor on seisukohal, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. VÕSi kohaselt vastutab käendaja küll käendatava kohustuse eest täies ulatuses – ehk samas ulatuses kui võlgnik, kuid VÕSi § 145 lg 4 näeb sõnaselgelt ette, et tehingud, mida põhivõlgnik teeb pärast lepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Seega: kui käendaja laenusumma suurendamisest teadlik ei ole ja suurendatud laenusumma eest vastutamiseks oma nõusolekut ei anna, käendaja suurendatud laenusumma eest ei vastuta. Siiski tuleks käendajal tähelepanelikult lugeda käenduslepingu tingimusi – käenduslepingut on võimalik sõnastada ka selliselt, et käendaja annab lepingu sõlmimisel nõusoleku vastutada ka põhivõlgniku tuleviku tehingute ulatuses.
Tarbijakäenduslepinguid puudutab eriregulatsioon. Tarbija on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbijakäenduseks loetakse seega käendust, mille annab füüsiline isik ning käenduse andmine ei tohi olla seotud käendaja majandustegevusega.
Nimelt VÕSi § 143 lg 2 sätestab, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma. Füüsilise isikuga tuleb käenduslepingu sõlmimisel (kui see isik ei sõlmi käenduslepingut oma iseseisva majandus- või kutsetegevuse raames) rangelt jälgida, et käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma oleks kokku lepitud. Vastasel juhul on tegemist tühise lepinguga, millel puuduvad õiguslikud tagajärjed: laenuandjal puudub täiendav tagatis ja probleemide korral on võimalik nõue suunata vaid põhivõlgniku vastu.
Käendaja peab olema ettevaatlik
