Euro on saanud kuus aastat vanaks. On aeg hinnata, kui hästi ta on hakkama saanud ja ootustele vastanud.

Ootused olid kõrged. Euroopa ühisraha pidi tehingutasude vähendamise ja vahetuskursi ebakindluse kaotamisega viima tõeliselt integreeritud toote- ja rahaturgudeni. See pidi omakorda tooma suuremat tulu kauplemisest, tugevdama konkurentsi, suurendama riigipiire ületavaid kapitalivoogusid, vähendama laenukulusid ja looma paremad võimalused riskide jagamiseks – ning see kõik kokku pidi omakorda suurendama investeeringuid ning tootlikkust.

Tegelikkus on olnud pettumus. Võrreldes viieaastase perioodiga enne euro tulekut 1999. aastal on tootlikkuse kasv aeglustunud Itaalias, Saksamaal, Hispaanias ja Hollandis, kuid on samas kiirenenud või jäänud samaks eurost loobunud Taanis, Rootsis ja Suurbritannias. Kui Prantsusmaa välja arvata, pole euro toonud sellega liitunud riikidele loodetud õnne.

Muidugi polnud euro kunagi pelgalt majandusprojekt. See pidi toetama Euroopa poliitilist integratsiooni. Eurost on tõepoolest saanud Euroopa ühtsuse sümbol. Kui Euroopa Liidu (EL) 15 vanas liikmesriigis küsiti inimestelt, mida EL nende jaoks tähendab, siis vastas 50 protsenti neist, et eurot. See oli teine kõige levinum vastus (enim nimetati võimalust reisida, õppida ja töötada kogu ELi piires).

Ometi pole ELi või euro populaarsus sellest võitnud. Toetus ELile jääb 15 liikmesriigis 1990. aastate keskpaiga tasemele (allapoole 1990. aastate tipptaset) ning toetus eurole ei ole tõusnud kõrgemale 1997. aasta tasemest. Muidugi oli euro tulek revolutsioon ja kõiki tagajärgi ei saa veel näha. Kuid võib väita, et see revolutsioon toimus rahvuslike majanduste mõttes rabedal pinnal. See muutis Euroopa majandust küll ülakorrusel – rahaturge ja makromajandus­po­liitilisi institutsioone –, kuid jättis puutumata probleemid, mille tõid kaasa 1970.–1980. aastate ebaõnnestunud riiklikud poliitikad.

Just need, ja mitte ühis­raha puudujäägid, on eurotsooni masendava etteaste põhjuseks. Eurole üle läinud riikides olid juba 1990. aastate lõpus ja on ka nüüd kehvad tööturuinstitutsioonid, ülepaisutatud pensionisüsteemid, kõrged tööjõumaksud ja ebaefektiivsed teenuste sektorid.

Veel tõsisem probleem on see, et üleminek eurole pole sundinud neid riike tegema midagi nende puudujääkide kõrvaldamiseks. Loodeti, et toote- ja rahaturgude integratsioon toob puudused päevavalgele ja viib investeeringud logelejatest eemale, efektiivsematesse riikidesse. Kuid kuigi reformid võtsid Euroopas 1990. aastate lõpus vedu, pole tõendeid selle kohta, et euroriigid oleksid reformide osas olnud kuidagi eeskujulikumad ja põhjalikumad. Eurorevolutsiooni peamiseks väljakutseks jääb Euroopa riiklike poliitikate kapitaalremont, millega tuleb tegelda riikide tasandil.
Uuringud peavad euro edu tagasihoidlikuks

Ühisraha on suurendanud rahvusvahelist kaubandust euro­tsoonis ca 10%. See on oluline positiivne tulemus.

Eurolt oodati hindade läbipaistvuse suurendamist. Kuid pole tõendeid, et see oleks juhtunud. Hinnad küll ühtlustusid 1990. aastate alguses, kuid hiljem ühtlustumine peatus.

Riigipiire ületavad investeeringud eurotsooni on kasvanud, kuid raske on siin eristada just ühisraha rolli.

Raha- ja väärtpaberiturud on eurotsoonis integreeritud, mis peaks muutma kapitalile juurdepääsu odavamaks suurfirmadele. Samas on jaepangandus endiselt riiklik, mistõttu pered ja väiketootjad sellest eriti ei võida.

Rahvusvahelistesse eurol põhinevatesse väärtpaberitesse investeerimine on kasvanud, kuid valuutaturgude likviidsus pole euro puhul suurem kui endistel rahvus­valuutadel, samuti pole euro kõigutanud dollari juhtpositsiooni.

Allikas: Guido Tabellini

Vaata ka: Euro on suureks kasvanud

Originaalartikkel