Selle aasta 1. jaanuaril pidas euro oma kuuendat sünnipäeva. Euroopa Keskpank (EKP) on edukalt ellu viinud stabiilsusele suunatud ühis­rahapoliitikat, mis on hästi teeninud rohkem kui 300 miljonit kodanikku. See on suur saavutus. Kui Maastrichti lepe 1993. aastal ratifitseeriti, kahtlesid paljud, kas Euroopa majandus- ja rahaliit toimima hakkab. Lepingu eesmärk hinnati kiiduväärseks, kuid selle elluviimist peeti võimalikuks vaid ettenägematus tulevikus. Paljudele üllatuseks näitas aga Euroopa üles suurt otsustavust, et ühisraha tegelikkuseks muuta.

Ühisrahapoliitika, mis hõlmas 11 (hiljem 12) iseseisvat riiki, oli midagi täiesti uut. Polnud teada, kas see sobib kokku riikide iseseisva rahandus­poliitikaga ja kas rahvuslikud huvid ei hakka segama ühist rahapoliitikat.

Sellel, miks EKP suutis nii edukalt rakendada rahvusülest rahanduspoliitikat ja panna sellega tugev alus euro stabiilsusele, on mitmeid põhjusi. Esiteks oli EKP mandaat, nii nagu see pandi paika Maastrichti leppes, luua ja säilitada hindade stabiilsust. Keskendumine stabiilselt madala inflatsioonitaseme säilitamisele on parim panus, mida rahanduspoliitika saab anda, et aidata luua majanduslikku heaolu, jätkusuutlikku majanduskasvu ja töökohti.

EKP on maailma kõige iseseisvam keskpank

Teiseks tegi Maastrichti lepe EKPst võib-olla maailma kõige iseseisvama keskpanga üldse. Poliitiline kiusatus ajada rahanduspoliitikat, mis toob ajutist leevendust pikaajalise kasvu arvel, on alati olemas. Institutsiooniline sõltumatus on aidanud Euroopa keskpangal ajada järjekindlat rahanduspoliitikat, mis ei sõltu lühiajalistest poliitilistest mõjudest.

Muidugi kujutasid EKP esimesed aastad endast tuleristseid. Kuigi EKP-l vedas sellega, et inflatsioon oli europiirkonnas alguses väga madal, seisis ühisraha peagi silmitsi mitmete probleemidega.

Suurimat mõju avaldasid kiiresti kerkiv nafta hind ja hiljem kiiresti nõrgenev vahetuskurss, mis viis impordihindade järsu tõusuni. 2000. aasta lõpuks olid naftahinnad tõusnud tasemele, mida polnud nähtud 1990. aastate algusest saadik. Neid majandusšokke ei suutnud EKP loomulikult kontrollida. Kuid keskpanga ülesandeks oli vastata poliitikaga, mis hoolitseks, et šokid ei hakkaks mõjutama pikemaajalisi inflatsiooniootusi. Ja EKP nõukogu karmistas järjepidevalt oma poliitikat, kaitstes hindade stabiilsust.

Probleeme süvendasid tagasilöögid börsil

Hiljem tekitasid veelgi suuremaid probleeme tagasilöögid börsil, 2001. aasta terrorirünnakud USA-le ning Afganistani ja Iraagi sõjad, mis õõnestasid kindlustunnet ja aeglustasid maailmamajandust.

Aasta tagasi sai alguse veel üks suur pessimismiperiood. 2003. aasta suvel mõjutas europiirkonna avalikku arvamust ja tarbijate meeleolu Jaapani pikaajaline deflatsioon ja ootus, et USA liigub samas suunas. Mõned vaatlejad kartsid, et ka europiirkonda ootab jätkuv deflatsioon.

Meie hinnang olukorrale oli teistsugune. Tollel hetkel oli inflatsioon europiirkonnas veidi üle 2%. Arvestades euro vahetuskursi liikumist eelnevatel kuudel ja europiirkonna aeglast kasvu, ootasime, et inflatsioonitase langeb, kuid vaid umbes 2% piirimaile.

Meie analüüs näitas, et deflatsioonirisk ei vääri tähelepanu, ja me otsustasime mitte üle reageerida. Jätkasime rahanduspoliitikaga, milles võtsime arvesse riske hindade stabiilsusele keskpikas perspektiivis. See tasus ennast ära. Hirmud europiirkonna deflatsiooni suhtes kadusid peagi ja 2003. aasta lõpus algas pisitasa taastumine.

Sellest kogemusest on nii mõndagi õppida. Esiteks keskendusime alati oma mandaadile, milleks on hindade stabiilsuse tagamine. Teiseks hoidsime kindlat kurssi, juhindudes keskpikast perspektiivist, vältides liiga lihtsustatud diagnoosi ja mehaanilist reageerimist mõnele üksikule näitajale. Kolmandaks püüdsime juhtida turge ja luua kindlustunnet rahanduspoliitika suhtes, stabiliseerides majandust sellega, et hoidsime inflatsiooniootused tasemel, mis ühtis meie arusaamisega hindade stabiilsusest.

Üha suurem osa valuutareservist euros

Nii noor keskpank ise kui ka ühisraha on kiiresti võitnud rahvusvahelise usalduse: maailma keskpangad hoiavad aina suuremat osa oma välisvaluutareservidest eurodes ja mitte dollarites. Nüüd on peamine küsimus see, kas EKP suudab oma raskesti kätte võideldud head mainet säilitada ka siis, kui europiirkond lähiaastatel laieneb. Kui EKP loodi, avaldasid mitmed vaatlejad samuti kahtlust süsteemi efektiivsuse suhtes: keskpanga nõukogu peeti liiga suureks ja panka liiga mõjutatavaks rahvuslikest huvidest. Kuid need mured osutusid alusetuks.

Sama alusetu on mure europiirkonna laienemise pärast. Paigas on mõistlikud hääletamisreeglid, mille keskpanga nõukogu ühehäälselt heaks kiitis ja mille Euroopa Nõu­kogu 2003. a kinnitas. Kõik nõu­kogu liikmed, hoolimata hääleõigusest, jätkavad osalemist nõukogu kohtumistel ja aruteludes. Endiselt kehtib põhimõte “igal liikmel üks hääl”. Seega on hääletussüsteem piisavalt tugev, et võtta vastu ka 27 europiirkonna liiget.

© Project Syndicate

Originaalartikkel