Tänase Äripäeva uudise järgi on maksumaksjad maksu- ja tolliameti revisjonide tulemusel 47 miljoni krooni ulatuses oma deklaratsioone sel aastal parandanud. Deklaratsioonide muutmise teema tõusis päevakorrale seoses Tallinna linnapea Tõnis Paltsu maksujuhtumi kajastamisega.
Äripäev tunnustab maksu- ja tolliameti praktikat, et nii suuri kui väikseid, nii prominentseid kui ka avalikkusele tundmatuid maksumaksjaid koheldakse maksudeklaratsioonide parandamisel võrdselt.
Tõnis Paltsu kui endise rahandusministri, tänase peameeri ja Res Publica juhtfiguuri maksujuhtumi vastu on avalikkusel teravdatud huvi. See sundis kahtlema maksuameti erapooletuses, kui prominendil lubati deklaratsioonid vaikselt ära parandada ja maksud juurde maksta.
Maksuameti eksjuhi Aivar Sõerdi kinnitusel ei saa revisjoni käigus selgunud puudusi kõrvaldada, vaid koostatakse akt ja tehakse maksuotsus. Ilma vigade paranduseta.
Paindlikum, kuid samas võrdne, suhtumine maksude juurdemaksmisse ehk vigade paranduse võimaluse andmine näitab maksuameti vastutulelikumat poolt. Võimalik, et ka lähtumist nn süütuse presumptsioonist. Maksurevisjon ei tohiks olla repressiivorgan maksumaksja suhtes: revisjoni jooksul avastatud viga ei tarvitse olla tahtlikult tekitatud.
Vigade paranduse suur pluss on see, et maksurevisjonid lõpevad kiiremini. Sõltumata sellest, kas viga oli tahtlik või n-ö näpukas, on maksumaksjal huvi see kiiresti ära õiendada, kui maksuotsust ootama jäädes ja lisaks trahvi makstes. Ja ka riik saab oma raha kiiremini kätte. Teisalt on just revisjonide venimises maksuametit õigustatult süüdistatud, kuna maksumaksjal puudub ülevaade, millal temaga ühele poole saadakse. Seega kaks kärbest ühe hoobiga.
Vigade paranduse vastuväide seondub kassi ja hiire mänguga. Maksumaksja jätab teadlikult tulu deklareerimata ja maksud maksmata ning kui see revisjoni käigus ilmneb, vabandab end näpukaga. Nii ei saaks maksuamet kedagi kunagi karistada.
Kuid maksuametil on alati võimalus seaduse kogu karmust üles näidata – kui ühel maksumaksjal hakkavad eksimused korduma. Olgu siin õigusemõistja rollis statistika – eksimuste arv ja sagedus –, sest piiri tõmbamine tahtliku ja tahtmatu eksimuse vahele on raske. Samuti võib niisugune otsustamine liialt sõltuda konkreetse maksuametniku suvast ja maksumaksja prominentsusest (taas!). Konkreetselt: kui maksumaksja juba teise revisjoni käigus avaldab soovi deklaratsiooni parandada, siis lugeda see usalduse kaotuseks, teha trahv ja maksuotsus.
Maksudeklaratsiooni saab enda algatusel lihtsasti muuta siis, kui revisjoni ei käi. Arvame, et esimene revisjon peaks selle võimaluse säilitama. Kui tõmmata paralleel kohtuasjadega, siis võiks vigade parandust maksurevisjoni käigus käsitleda kui kohtuvälist kokkulepet kannatanu (maksuameti ehk riigi) ja süüdistatava (maksumaksja) vahel.
Maksud ja intressid saavad makstud, kuid hoitakse kokku mõlema poole aega ja raha, ühtlasi tehakse leebem otsus trahvi määramata jättes. Aga ainult esimeses revisjonis.
