Väheselt reguleeritud kiirlaenuturg on pälvinud üha enam tähelepanu nii pangandussektori kui ka tarbijakaitse- ja justiitsvaldkonna esindajatelt. Tähelepanu peamiseks põhjuseks on seejuures tarbijatele kiirlaenufirmade poolt antava krediidi ebaproportsionaalselt suur kulukus võrreldes laenuna saadava summaga. Nimetatud probleemile juhtis hiljuti taas tähelepanu ka Riigikohus oma 5. märtsil tehtud lahendis nr 3-2-1-186-13.
Seaduse järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehing on heade kommetega vastolus muu hulgas juhul, kui üks pooltest on teadlik asjaolust, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest või sõltuvussuhtest ning pooltele tehingust tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse tehingu tühisust heade kommetega vastuolu tõttu juhul, kui lepingus ettenähtud krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesoleva artikli avaldamise seisuga on nimetatud määra suuruseks 33,34% s.t maksimaalne tarbijakrediidi kulukuse määr ei tohiks seaduse järgi ületada 100,02% aastas.
Tsiviilõiguses kehtiv lepinguvabaduse põhimõte on põhjuseks, miks sõltumata ülalkirjeldatud piirangust võib endiselt kohata kiirlaenupakkujaid, kelle poolt antava laenu krediidi kulukuse määr ületab seaduses sätestatud maksimummäära. Riigikohus on leidnud, et nimetatud põhimõttest tulenevalt ei pruugi seaduses sätestatud krediidi kulukuse maksimummäära ületav tarbijakrediidileping olla tühine. Seda eelkõige juhul, kui kiirlaenupakkuja suudab tõendada, et krediidiandja ja –saaja vastastikuste soorituste väärtuse vahe ei olnud krediidisaaja jaoks lepingu sõlmimise ajal oluline.
Tarbijale ei ole laenu suur kulukus oluline eeskätt juhul, kui tarbijal oleks võimalik saada laenu ka soodsamatel tingimustel mõnelt teiselt pakkujalt (nt pangalt), kuid laenu kiirema kättesaadavuse või taotlemise mugavuse tõttu otsustab tarbija siiski kulukama pakkumise kasuks. Tarbija sundolukorda ei välista aga asjaolu, et kiirlaenupakkuja laenutingimusi, sh kõrget krediidi kulukuse määra tarbijale korduvalt tutvustab ning et viimane nendest aru saab. Niisiis tuleb kohtul kiirlaenutehingu kehtivuse kindlakstegemisel hinnata, kas tarbijast laenusaaja otsustus kasutada konkreetse kiirlaenupakkuja teenuseid rajanes pigem laenu saamise mugavuse kaalutlustel või otsustas tarbija selle pakkuja kasuks alternatiivsete võimaluste puudumise tõttu.
Märkimist väärib ka asjaolu, et kõnealuses lahendis tegi Riigikohus seadusandjale selgelt sõnastatud ettepaneku kiirlaenupakkujate üle teostatava kontrolli osas. Nimelt leidis kohus, et tulenevalt kiirlaenuvõtjate tüüpilisest madalast õigusteadlikkusest ei pruugi suur osa neist tegelikult seadusest tulenevat kaitset saada. Seetõttu tuleks seadusesse kirjutada otsene intressipiirang ning kaaluda kiirlaenupakkujate allutamist administratiivsele järelevalvele.
Täna teostab kiirlaenu- kui teenusepakkujate üle järelevalvet Tarbijakaitseamet, kuid seda üksnes väga piiratud ulatuses. Seetõttu saab Riigikohtu järelevalvealast ettepanekut tõlgendada eeskätt juhtmõttena suunata kiirlaenu- kui finantsteenusepakkujate üle teostatav kontroll Finantsinspektsiooni pädevusalasse.
Käesoleva kirjutise avaldamise hetkel ei ole nimetatud Riigikohtu ettepanekute realiseerumine ning potentsiaalsete muudatuste sisu ja ulatus veel selged. Siiski annavad niivõrd otsesõnalised ja kaalukad muudatusettepanekud kõrgeima õigusemõistja poolt kahtlemata tunnistust hetkel kiirlaenuturul valitseva problemaatika tõsidusest. Muudatused kiirlaenuturul ei piirdu aga üksnes intressi- ja järelevalvealaste küsimustega. Tasub märkida, et käesoleva artikli avaldamise hetkeks on tehtud ettevalmistusi ka finantsteenuste reklaami regulatsiooni muutmiseks, sh on tõsiselt kaalutud kiirlaenureklaami sisu piiramist kui ka teatud kanalite (tele- ning raadiokanalid) keelustamist sellise reklaami edastamiseks.
