Käesoleva järjejutuga räägime lühidalt perekonnaõiguse teemadel. Artiklitega püüame anda lühiülevaate perekonnaga seonduvatest probleemidest läbi õigusliku prisma ning tuua esile ka mõningad huvitavamad näiteid millega meie büroo on kokku puutunud.

Perekonnaseadus avab perekonna mõiste läbi erinevate institutsioonide nagu abielu, vanemate õigused ja kohustused, ülalpidamiskohustused jms. Otsest perekonna mõistet me seadusest ei leia. Üldiselt mõistetakse perekonna all üheskoos elavat paari, kes kasvatab ühiseid lapsi. Üks hea perekonna mõiste on olemas ka www.riik.ee portaalis –  “Perekonna moodustavad üldiselt üheskoos elavad ja ühiseid ressursse kasutavad lähisugulased ja/või (abielu)-partnerid”.

I. KOOSELU, ÜHISED RESSURSID, ABIELU VÕI VABAABIELU…
II. ABIELLUMINE
III. ABIELUVARALEPING
IV. ÜHISVARA
V. ABIKAASADE VASTASTIKUNE ÜLALPIDAMISKOHUSTUS
VI. LAPSENDAMINE
VII. LASTE JA VANEMATE ÜLALPIDAMISKOHUSTUSED
VIII. ABIELU LÕPP
UUS OSA! IX. LÕPPSÕNA

—————————————

I. KOOSELU, ÜHISED RESSURSID, ABIELU VÕI VABAABIELU…

Käesolevas artiklis vaatleme pisut lähemalt abielu ja vabaabielu plusse ning miinuseid. Veel mõnikümmend aastat tagasi võis julgelt tõmmata võrdusmärgi kooselu ja abielumõiste vahele, teisiti oli see mõeldamatu, kuna niisama koos elades oli ühiskondlik hukkamõist garanteeritud. Käesoleval ajal on ühiskondlik arvamus selles osas muutunud palju leebemaks, ning kooselu all peetaksegi tavaliselt silmas pigem vabaabielu kui abielu.

Mis on abielu?

Selle mõiste avab Perekonnaseadus oma esimeses peatükis. Seda üldistades võib öelda, et abielu on mehe ja naise vahel sõlmitud vabatahtlik liit, mille kohta on koostatud perekonnaseisuasutuse poolt abieluakt.

Mis on vabaabielu?

Vabaabielu määratlust esile tuua juba tunduvalt keerukam, abielu kohta käivat pisut muutes võiks pakkuda sellist määratlust, et vabaabielu on mehe ja naise vaheline vabatahtlik liit. Õigusaktide tasandil leiab vabaabielu määratluse Vabariigi Valitsuse 1999 a määruses nr 82 “2000 a toimuva rahva ja eluruumide loendamisküsimustiku, loenduslehtede vormide ja loenduseeskirja kinnitamine”, milles on sätestatud, et vabaabielus on isik, kes ei ole seaduslikus abielus, kuid kes enesemääratluse kohaselt on oma elukaaslasega abielulistes suhetes ning kellel on elukaaslasega ühine püsielukoht.

Kas valida abielu või vabaabielu?

Põhilisemaid väiteid, mida vabaabielu kaitseks kuulda, on need, et ega paber kedagi koos hoia, ja kui armastus otsa saab ning kooselust villand, on alati võimalus oma asjad kokku korjata ja naeratades lahku minna. Abielu pooldajad väidavad, et suhtele ametliku vormi andmisega kaasneb täiendav kindlustunne, samuti on suhtest ametlikult ja avalikult teadaandmine otsekui omamoodi truudusekinnitus teineteisele. Sisuliselt senikaua, kui abielu või vabaabielu laabuvad, ei ole neil tegelikult suurt vahet. Erinevus ilmneb aga teravalt siis, kui üks abielu või vabaabielupooltest leiab endas kindla soovi kooselu lõpetada.

Suurelt osalt saab järgnevad probleemid jagada kaheks
1. ühiste lastega seonduv ja
2. kooselu ajal ühiselt soetatud varaga seonduv.

Lastega seonduvate küsimuste puhuks (elatis, lapse edasine elukoht jms) ei ole seadusest tulenevalt erilist vahet, lapse eest hoolekandmine ja kasvatamine peab jätkuma nii või naa, on ta siis sündinud vabaabielust või abielust. Erinevuseks on siinkohal laste põlvnemise tuvastamine, abielus sündinud laste puhul eeldatakse, et abikaasad on ühtlasi ka laste vanemad. Vabaabielust sündinud laste puhul tuleb see aga kindlaks teha, kas vanemate poolt avalduse kirjutamisega perekonnaseisuametile või juhul, kui selles kokkuleppele ei jõuta, tehakse lapse isa kindlaks isaduse tuvastamisega läbi kohtu.

Varaga seonduvad vaidluste puhul on paremas seisus abielus olevad inimesed. Nimelt sätestab Perekonnaseadus sellise instituudi nagu seda on ühisvara. Teisisõnu, alates abieluakti sõlmimisest soetatud vara loetakse abikaasade ühisvaraks. Poolte osad vara suhtes jagunevad pooleks, ei oma tähtsust kumb on sooritanud ostutehingu või kumma nimele vara kantakse. Samuti saab ühisvaraga tehinguid teha (müüa, pärandada, pantida) ainult teise abielupoole teadmisel ja nõusolekul. Ühisvaraks ei loeta enne abielu ja peale abielu soetatud vara, samuti abielu jooksul kinke ja pärimise teel saadut.

Vabaabielus olevad paarid, nagu mainitud, on tunduvalt halvemas seisus. Seaduse silmis on nad vallalised ning mingit ühisvara sellises olukorras ei teki. Olenevalt sellest, kumb pooltest vara muretses, selle omaks see ka jääb. Loomulikult võib dokumentide ja tõendite olemasolul püüda kohtuvaidluses omandiõigust tunnistada. Õigusliku alusena kasutatakse siin seltsinguleppe sätteid. Kuid tagantjärgi tõendeid on raske leida, näiteks juhul kui auto osteti 10 aastat tagasi ühe poole poolt ning teine pool tasus oma osa teisele poolele sularahas jne.

Vabaabielu pooltel on selliste probleemide ärahoidmiseks mõistlik sõlmida iga asja või õiguse ostmisel täiendav leping, paraku on see tülikas, ning tundub pooltele mõttetu, sest nende vahel on ju täielik usaldus ning taevas on pilvitu. Kahjuks on lahkumineku korral usaldus kadunud ning süüdistused kerged tulema.

Pärand ja pärimine

Abielus ja vabaabielus olejate olukorda eraldab samuti pärand ja pärimine. Kui abielupaarist üks sureb on teisel automaatne õigus saada osa päranditombust, ja see osa ei saa olla ühelgi juhul väiksem kui 1/3. Vabaabielupaare Pärimisseadus ei tunnista ning reaalne on olukord kui vabaabielus olevatest inimestest, kes oma kooselu ajal on ostnud korteri, üks sureb ei oma teine korteri pärimiseks mingit alust.

Kokkuvõtlikult tuleb tunnistada, et abielupaaride olukord on õiguslikult palju enam kaitstud kui vabaabielupaaride oma. Vabaabielupaaride õiguste ja kohustuste kaitseks tuleks sõlmida omavahelised lepingud, mida aga ei taha keegi teha senikaua kuni päike särab, taevas sinine ja usaldus ning armastus on südames kuid pilvede saabudes kaob usaldus ja kokkulepet ei õnnestu enam kuidagi saavutada.

Avaldatud: Nädalakiri 14.09.2005

Loe edasi: II. ABIELLUMINE

–page1–

II. ABIELLUMINE

Nagu lubatud jätkame siinkohal pereteemade käsitlemist õiguslikust vaatenurgast lähtuvalt.

Niisiis, kui on leitud inimene, kelle silmadesse võib uppuda, kelle hääl on kui muusika ning kellele tehtud ettepanek igavesti ühte heita, on leidnud positiivse vastukaja, siis tuleb romantilistele soovidele ning unistustele täitumiseks astuda ka reaalseid samme.

Perekonnaseadus sätestab siinkohal kindlad reeglid ning tingimused, millega kooskõlas on võimalik oma unelmad ametlikult teostada.

Esmalt olgu öeldud, et vaatamata liberaalsuse suurenemisele peab ametlikku abiellu heitmiseks Teie südame kaaslane olema kindlasti vastassoost. Nimelt sätestab Perekonnaseaduse § 1 lg 1 otseselt, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. 

Edasi vanus, naiselt ei ole sobilik küll vanust küsida, kuid paraku Perekonnaseadus, mis ei rakenda abiellu astujate vanuse ülempiiri on sätestanud alampiiriks 18 aastat.

Teatud juhtudel on võimalik abielu sõlmida ka nooremalt s.o alates 15 aasta vanuselt. Sellise nooruse juures on vaba tahte kinnituseks vaja paraku veel täiendavalt vanemate või eeskostja/eestkosteasutuse täiendavat nõusolekut. Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et nõusolek tuleb saada mõlemalt vanemalt, isegi juhul kui vanemad on lahutatud.

Olemas on erisus juhuks kui üks vanematest on teadmata kadunud või kui teine vanem on tunnistatud piiratud teovõimega isikuks ning temale on määratud eeskostja, sellisel juhul piisab ka ühe vanema nõusolekust.

Juhul kui üks vanematest kiidab abielu heaks, teine aga on kindlasti selle vastu, kuid abielu soov on tugevam kui miski muu, tuleb pöörduda kohtu poole. Kohus võib anda abiellumisloa ka vaid ühe vanema või eestkosteasutuse avalduse alusel.

Olles lahendanud abiellumisea küsimuse vaatame põgusalt meeldetuletusena üle ka kõigile enesestmõistetavad  tingimused.

Abielu ei saa sõlmida isikute vahel, kellest üks on abielus (rääkimata sellest, et mõlemad on abielus). Abielu all peame silmas siiski ametlikult sõlmitud abielu, mille kohta on koostatud abieluakt, vabaabielu või mis iganes kooselu ei ole abielu seaduslikus tähenduses, ega oma abiellumiseks takistust. Muidugi, ega see ilus ei ole, kui oma senisele vabaabielukaaslasele hommikul öeldakse, et minnakse prügiämbrit välja viima, aga tegelikult lipatakse hoopis abielu sõlmima.

Samuti ei sõlmita abielu otsejoones ülenejate või alanejate sugulaste vahel, vendade ja õdede ning poolvendade ja -õdede, lapsendajate ja lapsendatute, samuti sama isiku poolt lapsendatute vahel.

Lisaks jõustus 2001 aastal Vabariigi Valitsuse määrus “Abielu sõlmimisega seonduvate perekonnaseisuasutuse ülesannete kiriku, koguduse või koguduste liidu vaimulikule üleandmise ning täitmise tingimused ja kord”.

Lühidalt öeldes – ei pea enam abielu sõlmimiseks esmalt perekonnaseisuasutusse minema ja siis edasi kirikusse laulatusele, vaid kirik võib nüüdsest ka ise vajalikud toimingud ilma perekonnaseisuasutuseta läbi viia. Siiski mitte kõikidel kirikutel ja vaimulikel ei ole õigus abieluakti sõlmimiseks, vaid ainult vastava Siseministeeriumi ja perekonnaseisuasutusega koostöös korraldatud koolituse läbinud ning regionaalministri poolt antud õiguse saanutel. Viimasega on seotud ka üks takistus – nimelt võib vaimulik lisaks ülalkirjeldatud abielu sõlmimisele abielu sõlmimisest ka keelduda, kui vähemalt üks abielluastuja ei vasta kirikus, koguduses või koguduste liidus kehtiva usutunnistuse järgsetele abielu sõlmimise tingimustele.

Olles selgeks teinud, et mõlemad pooled soovivad kindlasti abielu sõlmida, ega ole abielus, ega omavahelises suguluses ning piisavalt vanad, tuleb võtta enesega kaasa isikut tõendavad dokumendid ning siseneda üheskoos perekonnaseisuametisse täitmaks abiellumiseavaldus. Abiellumisavalduses märgitakse ära isikuandmed, elukohaandmed, millist perekonnanime mõlemad pooled kandma hakkavad, kas on oldud varem abielus ning millal ja mille alusel on eelnev abielu lõpetatud.

Peale abiellumisavalduse esitamist on mõlemale antud nö järelemõtlemisperiood. Teisisõnu peale abieluavalduste esitamist sõlmitakse abielu mitte varem kui ühe kuu ja mitte hiljem kui 3 kuu jooksul. Mõjuvatel põhjustel on võimalik seda tähtaega ka vastavalt lühendada ja pikendada kuni 6 kuuni arvates avalduse esitamisest.

Ettevalmistused tehtud ja saabunud on abieluakti allkirjastamise s.o abielu sõlmimise aeg.

Nüüd peavad mõlemad osapooled isiklikult ilmuma vastavalt siis kirikusse või perekonnaseisuasutusse. Nagu paljudest filmidest teada tuntud – juhul kui üks pool kohale ei tule, ei sõlmita ka abielu. Ei aita siin ka asjaolu kui kohale, abieluakti allkirjastama, saabub pruudi või peigmehe volitatud esindaja.

Kui mõlemad on oma kõlava ja selge jah sõna lausunud ning oma soovi allkirjaga abieluaktil kinnitanud, on pooled õiguslikult abielus ning neile laienevad kõik abielus olevatele isikutele õigusaktidest tulevad õigused ja kohustused.

Mis veel?

Juhul kui üks abielupooltest on elamisloata välisriigi kodanik, tuleb tal esitada välisriigi tõend selle kohta, et temal puuduvad abielu sõlmimist takistavad asjaolud. Nimetatud tõend tuleb legaliseerida või apostilliga kinnitada. Analoogselt tuleb käituda ka juhul, kui abielu sõlmitakse välismaalasega välismaal (tuleb võtta perekonnaseisuametist tõend abielu takistavate asjaolude puudumise kohta).

Hõissa Pulmad!

Avaldatud: Nädalakiri 21.09.2005

Loe edasi: III. ABIELUVARALEPING

–page2–

III. ABIELUVARALEPING

Vaatame seekord lähemalt mis ja milleks on hea abieluvaraleping.

Eelnevates peatükkides on kerget käsitlemist leidnud sellised mõisted nagu ühisvara ja lahusvara, kuna edasistes artiklites peatume ühis- ja lahusvaral põhjalikumalt, siis meenutan põgusalt, et:
– ühisvara on abikaasade poolt abielu kestel omandatud vara ning
– lahusvaraks loetakse enne abielu ja peale abielu lõppemist omandatud vara, samuti kinke või pärimise teel saadut.

Niisiis Perekonnaseadusest tulenevalt on mehel ja naisel võimalus sõlmida abieluvaraleping. Abieluvaralepingut saab sõlmida nii enne abielu kui ka abielu ajal.

Siinkohal võib kerkida küsimus, et kui enne abielu sõlmivad pooled abieluvaralepingu ja ei abiellugi, mis saab siis lepingust? Perekonnaseadusest tulenevalt tekivad enne abiellumist sõlmitud abieluvaralepingus poolte õigused ja kohustused alles abielu sõlmimisest alates. Juhul kui pooled on abieluvaralepingu sõlminud ja leiavad seejärel, et senine kooselu rahuldab neid täiesti ning abielu sõlmimist ei peeta enam päevakohaseks siis abieluvaralepingus sätestatud õigused ja kohustused ei jõustu.

Abieluvaralepinguga võib kokku leppida:

• milline enne abiellumist abikaasale kuulunud vara jääb tema lahusvaraks ja milline vara saab abikaasade ühisvaraks;
• milline abielu kestel omandatud või omandatav vara on ühisvara ja milline lahusvara;
• kuidas abikaasade ühisvara vallata, kasutada ja käsutada;
• kuidas abikaasade ühisvara jagada;
• abikaasade vastastikused ülalpidamiskohustused abielu kestel ja abielu lõppemisel;
• abikaasade muud vastastikused varalised õigused ja kohustused, kui see ei ole vastuolus seadusega.

Perekonnaseadus sätestab abieluvaralepingule teatud piirangud ja nimelt ei tohi abieluvaralepinguga:

• lugeda abikaasade ühisvaraks vara, mis abikaasa on kinke või pärimise teel omandanud tingimusega, et see kuulub temale lahusvarana;
• jätta abikaasat või lahutatud abikaasat ilma õigusest saada ülalpidamist Perekonnaseaduse 4 peatükis sätestatud alustel;
• loobuda abikaasade ühisvara jagamise õigusest abielu lõppemisel.

Abieluvaralepinguga võib kokku leppida nii abikaasade kogu vara kui ka vara osalise kasutamise ja käsutamise korra.
Näiteks enne abielu mehele kuulunud suvila (lahusvara) arvatakse abikaasade ühisvaraks, või kõik abielu jooksul omandatavad kinnistud arvatakse naise lahusvaraks vms.

Juhul kui abieluvaralepinguga ei sõlmita lepet kogu vara ulatuses, siis rakendatakse osas, mida abieluvaraleping ei puuduta Perekonnaseaduse 3 peatükis sätestatut (ühis- ja lahusvara jms).
Näiteks  kui abieluvaralepinguga lepitakse kokku, et enne abielu mehele kuulunud suvila (lahusvara) kuulub naise lahusvara hulka ning abielu jooksul muretsetakse veel teinegi suvila kuid sellest ei ole abieluvaralepingus juttu, siis eeldatakse, et teise suvila suhtes rakendatakse ühisvara kohta sätestatut.

Abieluvaralepingu vorm.

Abieluvaraleping tõestatakse notariaalselt

Abieluvaralepingu võib kanda abikaasa nõudel abieluvararegistrisse. Peale abieluvaralepingu abieluvararegistrisse kandmisest hakkab see kehtima ka kolmandate isikute suhtes (seda juhul kui kolmandad isikud esitasid oma nõuded vara suhtes peale registrisse kandmist). Aga sellisel juhul, kui abieluvaraleping on küll sõlmitud, kuid see ei ole kantud registrisse – kehtib see küll abikaasade suhtes kuid mitte kolmandate isikute suhtes.

Näiteks kui kolmas isik esitab nõude naise lahusvara suhtes (näiteks auto), kuid sellest ei piisa nõude täitmiseks võib ta esitada nõude abikaasade ühisvara suhtes (näiteks korter). Juhul aga, kui sõlmitud ja enne nõude esitamist ka registrisse kantud abieluvaralepingus on sätestatud, et abielu jooksul omandatud kinnisvara loetakse mehe lahusvaraks, siis kuuluks antud näite korral korter mehe lahusvarasse ning selle vastu ei saa kolmas isik nõuet esitada.

Abieluvaralepingut saab muuta poolte kokkuleppel. Samuti saab poolte kokkuleppel sõlmida ka uue abieluvaralepingu. Varasem abieluvaraleping jääb sellisel juhul kehtima selles osas, mida uue abieluvaralepinguga ei puudutatud ja samuti osas mis ei ole vastuolus uue abieluvaralepinguga.

Abieluvaraleping lõpeb kas poolte notariaalselt tõestatud kokkuleppel, kohtu nõudel, abielu lahutamise või abikaasa surma korral. Abieluvaralepingu lõpetamisel määratakse kindlaks ühis- ja lahusvara, osa ühisvarast, mille kohta on sõlmitud abieluvaraleping jagatakse vastavalt abieluvaralepingule.

Abieluvaralepingut nagu ka iga teist lepingut on võimalik tühiseks tunnistada.  Tsiviilseadustiku üldosa seadus toob rea aluseid (pettus, ähvardus ja vägivald, raskete asjaolude ärakasutamine jms), mille alusel on võimalik abikaasal kohtu kaudu nõuda abieluvaralepingu tühiseks tunnistamist.

Näiteks mehelt hakkab naine nõudma abieluvaralepingu sõlmimist selliselt, et seni mehele kuuluv lahusvaras olev maja kuuluks peale abieluvaralepingu sõlmimist abikaasade ühisvarasse. Naine põhjendab, et ootab mehelt last ning  ta tahab, et juhul kui mehega midagi juhtub saaks sündiv laps majandusliku kindlustatuse. Mees sõlmib abieluvaralepingu mille tulemusena läheb mehe lahusvarasse kuulunud maja abikaasade ühisvarasse. Peale lepingu sõlmimist teatab aga naine, et ei olegi rase ning soovib lahutust ning vastavalt sõlmitud abieluvaralepingule ka poolt ühisvarast (majast). Mees pöördub tehingu kehtetuks tunnistamiseks kohtusse kuna tema sõlmis abieluvaralepingu teadmisel, et naine on rase, sooviga kindlustada sündiva lapse elamispind, mis aga nagu selgus osutus pettuseks.

Kokkuvõtlikult tuleb öelda, et:
– abieluvaralepingu võib sõlmida nii enne abielu või abielu kestel;
– abieluvaraleping annab abikaasadele omamoodi täiendava kindlustunde, et nii abielu kestel kui ka selle lõppemisel on varalised vahekorrad klaarid ning ehk jäävad nii mõnedki vara üle peetavad vaidlemised seeläbi olemata.

Avaldatud: Nädalakiri 28.09.2005

Loe edasi: IV. ÜHISVARA

–page3–

IV. ÜHISVARA

Ühisvara ja lahusvara mõistet saab kasutada üksnes ja ainult praeguste või endiste abikaasade suhtes.

Ühisvara mõiste on sätestatud kogu oma lihtsuses Perekonnaseaduses /PkS § 14 lg 1/ – Abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara.

Mõnikord aetakse ühisvara sassi kaasomandiga – põhjused võivad peituda siin ka selles, et vabaabielupaaride puhul püütakse kasutada varavaidluse korral kaasomandi sätteid. Kaasomand ise aga tuleneb asjaõigusseadusest, mis sätestab, et kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand /AÕS § 70 lg 4/.

Teatud sarnasus on siin tõepoolest olemas, kuid erinevus ühisvarast on siiski nii vara tekke kui ka koosseisu alustes. Nimelt kõik vara, mis abikaasad abielu kestel omandavad on ühisvara – siinkohal ei oma tähtsust asjaolu, kumb abikaasadest vara on omandanud või kelle nimele see on ostetud. Samuti juhul kui korter on ostetud abielu kestel ning omanikuks on kantud ainult üks abikaasa, on teisel abikaasal õigus oma nime kandmiseks kinnistusraamatusse /PkS § 17 lg 5/.

Ühisvara saavad abikaasad vallata ja sellega tehinguid teha vaid omavahelisel kokkuleppel. Reeglina loetakse ühisvara osad võrdseks /PkS § 19 lg 1 /. Samas võib aga kohus ühisvara jagamisel osade võrdsuse printsiibist teatud juhtudel /PkS § 19 lg 2 / kõrvale kalduda ja nimelt:

• arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi;
  (NÄITEKS: üks abikaasadest on invaliid, või lapsed jäävad elama ühe abikaasa juurde vms.)
• kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel;
  (NÄITEKS: üks abikaasadest käib tööl ning kulutab kogu oma sissetuleku pere ülalhoidmiseks, samal ajal kui teine pillavalt elu naudib)
• kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel;
  (NÄITEKS: abikaasa müüs enne abielu tema omandis oleva korteri maha ning ostis sama raha eest abielus olles uue korteri)
• kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel.
  (NÄITEKS: abikaasad elavad majas, mis kuulub ühe abikaasa lahusvarasse, abielu kestel on aga teine abikaasa oma vahenditega maja täielikult renoveerinud).

Toonitan siinkohal, et ülaltoodud näited on suhtelised, ning lõpliku otsuse teeb tõendite alusel siiski kohus.

Lahusvara mõiste on sätestatud aga PkS § 15 järgnevalt:

• Abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.
• Samuti on abikaasa lahusvara abielu kestel omandatud isiklikud tarbeesemed.
  

  Küllalt lihtne ning selgesõnaline. Ja eks ta nii olegi, paraku nagu ka eelpool mainitud, muutub olukord keerukaks, kui ühisvara ning lahusvara omavahel segunevad (lahusvara eest remonditakse ühisvarasse kuuluv korter vms) ning siis otsustatakse, et ühine elutee enam ei klapi ning vara tuleb jagada. Sellistel juhtudel on kõige mõistlikum püüda omavahel jõuda kokkuleppele. Kui aga tõesti kokkuleppele ei õnnestu jõuda, siis tuleb üle vaadata ning kokku koguda kõik tõendid (dokumendid, tunnistajad, asitõendid jms), mis tõendavad ühisvara ja lahusvara ulatust ja koosseisu ning need ka kohtule esitada.

  
  

  Kõige enam probleeme nagu arvatagi võib tekib tavaliselt kinnisvara puudutavate vaidluste osas. Erinevalt vallasvarast, kus omand läheb üle tavaliselt tehingu sooritamise hetkel, ei teki kinnisomand mitte tehingu sõlmimise momendist vaid alles vastava kande tegemisest kinnistusraamatusse.

  Siinkohal meenub üks huvitav kaasus, kus mees ostis endale maja, ning esitas siis vastavalt ka avalduse enda omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Muuhulgas tutvus mees samal ajal ka ühe hurmava daamiga, kellega ta peale põgusat koosolemist (kui ma ei eksi siis 1 kuu oli see aeg) ka abielu sõlmida otsustas. Aga alles peale abielu sõlmimist kandis kinnistusosakond mehe omanikuna kinnistusraamatusse (mis osutus ja ühtlasi ka esimeseks abielukuuks). Paraku oh häda, kooselu kauni daamiga ei õnnestunud, kuna viimasel osutus “viinaviga” küljes olevaks ning mees otsustas abielu lahutada. Üllatuse osaliseks sai mees siis kui ilmnes, et kuna kinnisomand tekkis abielu keskel (ühisvara!) nõudis armas abikaasa nüüd mehelt poolt majast (abikaasade osad ühisvaras on ju võrdsed). Kahjuks ei  mäleta kuidas küll vaidlus lõppes, kuid usun siiralt, et antud juhul kohaldati sätet, mis räägib ühisvara omandamisest ühe abikaasa lahusvara arvel /
  PkS
  § 19 lg 2/.
  
  

   

  Avaldatud: Nädalakiri 05.10.2005

   

  Loe edasi: V. ABIKAASADE VASTASTIKUNE ÜLALPIDAMISKOHUSTUS

  –page4–

  V. ABIKAASADE VASTASTIKUNE ÜLALPIDAMISKOHUSTUS

   

  Seekord jätkame oma perekonnaõigust käsitlevat teemat abikaasade vastastikusest ülalpidamiskohustusest.

   

  Perekonnaseadus sätestab lisaks ka abikaasa ülalpidamiskohustused peale abielu, kuid sellest kirjutan lähemalt abielulahutusega seonduvates artiklites.
  
  Kirikus abielu sõlminud peaksid mäletama vaimuliku poolt ette loetud küsimust: “Kas soovid võtta teist oma kristlikuks abikaasaks ning tõotad teda muutumatu ja murdumatu truudusega armastada ja austada, ühes temaga vastu võtta rõõmu ja risti, õnne ja õnnetust ega taha teda iialgi maha jätta või endast lahutada, kuni kõigeväeline Jumal teid lahutab ajaliku surma läbi”.

   

  Nii see peakski olema. Kui see ka reaalses elus toimiks, usun, et meie tänane perekonnaseadus oleks ka tublisti õhem. Reaalsuses ununevad aga lubadused, mis omakorda toovad kaasa kurvemaid hetki ning seetõttu on ka perekonnaseadus kogukam ning selles on sätestatud alused, mis tagavad abikaasale kaitse juhul kui ta on jäetud oma mures ja raskustes üksi.

   

  Abikaasa on kohustatud abi vajavat töövõimetut abikaasat, samuti abikaasat raseduse ja lapse hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni ülal pidama, kui kohustatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab /PKS § 21/.

   

  Seega perekonnaseaduses on sätestatud alused, millistel juhtudel peab oma abikaasat ülal pidama:
  1. abikaasa on töövõimetu ja vajab abi
  2. abikaasa on rase
  3. abikaasa hooldab alla kolme aastast last
  
  Ollakse harjunud, et enamasti jätavad mehed maha naisi ja abivajajate rolli jäävad seetõttu naised. Seaduseandja aga ei erista abivajajaid sooliselt (v.a. rasedus). Abisaamise õigus on sellel, kes seda reaalselt vajab.

   

  Mehi peetakse küll sigadeks jms, kuid on ju ka piisavalt juhtumeid, kus sündinud lapse võtab oma hoole ja kaitse alla hoopiski mees. Siinkohal toonitan, et ülalpidamist saab nõuda vaid siis, kui teise abikaasa varaline seisund ülalpidamist ka tegelikult võimaldab.
  
  Juhul kui on olemas ülalpidamiseks vajalikud alused, kuid kohustatud abikaasa vaatamata kõigele ei soovi seda kohustust täita, võib abi vajav abikaasa pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole. Kohus mõistab kohustatud abikaasalt välja igakuise elatissumma. Elatissumma määramise aluseks võetakse mõlema abikaasa varaline seisund ja see, kas ja mis ulatuses abikaasa abi vajab.

   

  Kohus võib ülalpidamiskohustust piirata või vabastada abikaasa ülalpidamiskohustusest kui:
  – elatist nõudva abikaasa käitumine oli vääritu;
  – abielu kestis lühikest aega;
  – muul kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjustel.

   

  Teisisõnu kohtu võimalused ei ole siinkohal piiratud. Muudeks mõjuvateks põhjusteks võib pidada nii alkoholi kui narkootikumide liigset tarbimist jms.

   

  Ülalpidamiskohustus lõpeb kui langevad ära ülalpidamiskohustuse väljamõistmiseks nimetatud asjaolud.

   

  Avaldatud: Nädalakiri 19.10.2005

   

  Loe edasi: VI. LAPSENDAMINE

   

  –page5–

  

  VI. LAPSENDAMINE

   

  Seekordses artiklis pöörame tähelepanu sellisele toimingule nagu lapsendamine. Lapsendamine tuleb perekonnas tavaliselt kõne alla, kui varasemast abielust või kooselust on teisel abikaasal laps ning praegune abikaasa soovib teda lapsendada või abikaasad soovivad endale lapse ühiselt lapsendada.

   

  Lapsendamist ei maksa sassi ajada hooldusperega (kasupere). Hoolduspere on ajutise kestusega (lepingud sõlmitakse keskmiselt 1 aasta kestvusega) ning  õiguslikud suhted lapse ja hoolduspere vahel tekivad teistel alustel. Juhul kui abikaasad teavad kindlasti millist last nad soovivad edaspidi lapsendada võiks selle lapse suhtes eelnevalt rakendada hoolduspere varianti.

   

  Lapsendamise küsimus vajab kindlasti põhjalikku arutelu, kuna lapsendamise toiming on tähtajatu ja tingimusteta. Lapsendaja peaks eelnevalt mõtlema läbi küsimused:

  
  
  • Millist last ja miks hooldada sooviksite? 
  • Kas Teil on piisavalt vaba aega, võimalusi ja rahalisi vahendeid, et kasvatada last? 
  • Kas Teil on piisavalt kannatlikust ja tolerantsust, kui lapsega tekivad hiljem probleemid (“raske laps”)?
  • Kui Teil on endal lapsed, kuidas suhtuvad nemad võõra lapse perekonda tulekusse?
  • Kas tulete vajaduse tekkides toime lapse endiste vanematega suhtlemisega?
  • Kas Teil jätkub piisavalt soojust ja armastust lapse jaoks?

   

  Lapsendamise toimingu tagajärjel lõpevad lapse ja tema endiste vanemate ning sugulaste vahel õigused ja kohustused, samas tekivad lapse ja lapsendaja vahel, samuti ka sugulaste vahel, vanema ja lapse õigused ja kohustused. Sisuliselt ei erine peale lapsendamist lapsendatu õigused ja kohustused mitte millegi poolest bioloogilise lapse õigustest ja kohustustest (k.a. pärand, ülalpidamiskohustused jms).
   
  Perekonnaseadus sätestab lapsendajale kohustuslikud tingimused:

  
  
  • lapsendaja peab olema vähemalt 25 aastane isik, teatud juhtumitel ning kohtu nõusolekul võib isik olla ka noorem, kuid vähemalt täisealine s.o. 18.a. isik;
  • lapsendaja peab suutma lapsendatavat kasvatada ja tema eest hoolt kanda;
  • juhul kui kaks inimest soovivad lapsendada ühe ja sama lapse, peavad lapsendajad olema omavahel abielus, pelgalt kooselust või vabaabielust siinkohal ei piisa.

   

  Lapsendada ei saa isik:

   

  
  
  • kellelt on võetud vanema õigused;
  • kellelt on võetud ära laps vanema õigusi võtmata;
  • kes ei ole täitnud nõuetekohaselt eestkostja kohustusi;
  • kes on teovõimetu;
  • isik on piiratud teovõimega.

   

  Lapsendada saab last:

   

  
  
  • kes ei ole täisealine;
  • on jäänud orvuks;
  • kelle vanemad on andnud kirjaliku nõusoleku lapsendamiseks;
  • kelle vanematelt on võetud kohtus vanema õigused;
  • kelle vanem on kohtus tunnistatud teovõimetuks või teadmata kadunuks;
  • vähemalt 10 a lapse puhul vajalik lapse enda nõusolek, noorema lapse nõusolekut võetakse arvesse kui lapse enda arengutase seda võimaldab;
  • last võib lapsendada tema nõusolekuta juhul kui lapse elas varem lapsendaja perekonnas, ega tea, et lapsendaja ei ole tema tegelik vanem.

   

  Lapsendamine saab ja peab toimuma vaid lapse huvides

   

  Nõusoleku lapsendamiseks annab lapse elukohajärgne kohus. Lapsendamisega seonduvad materjalid ning kogu lapsendamisprotsess on salajane. Saladusekohustuse rikkunud isikut karistatakse vastavalt Karistusseadustikus sätestatule. Juhul kui laps lapsendatakse vaid ühe isiku poolt, kes on abielus, on vajalik selleks ka teise abikaasa kirjalik nõusolek. Kirjalikku nõusolekut ei nõuta, kui abikaasad elavad lahus ning nende abielusuhted on lõppenud.

   

  Juhul kui lapsendamissoov on kindel, tuleb pöörduda vastavalt lastekaitsetöötaja poole, kes selgitab, milline on sündmuste edasine käik ning milliseid materjale on täiendavalt koos lapsendamisavaldusega vaja kohtusse esitada. Isiku sobivuse kohta lapse lapsendamiseks koostavad psühholoogid 6 kuu jooksul pereuuringu, kus määravatakse lapsendaja valmisolek ja sobivus.

   

  Laps loetakse lapsendatuks kohtuotsuse jõusutmise päevast alates. Uued lapsevanemad kantakse vastavalt kohtuotsuse alusel ka lapsendatava sünniakti.

   

  Lapsendamisega kaasnevad rõõmud ja mured, õigused ja kohustused. Lapsendamine on tänuväärne tegevus, kuid ei maksa unustada, et see on ka pöördumatu ning ühekordne, ta on ju Teie laps.

   

  Avaldatud: Nädalakiri 26.10.2005

   

  Loe edasi: VII. LASTE JA VANEMATE ÜLALPIDAMISKOHUSTUSED

   

  –page6–

   

  VII. LASTE JA VANEMATE ÜLALPIDAMISKOHUSTUSED

   

  Üle-eelmises artiklis käsitlesime abikaasade vastastikuseid ülalpidamiskohustusi. Seekord heidame pilgu teemale, mille üle käivad vaidlused moodustavad meie kohtutes nimetamisväärse hulga.

   

  Perekonnaseadus sätestab ülalpidamiskohustused
  – vanema-lapse (PKS § 60-63),
  – täisealise lapse-vanema (PKS § 64),
  – vanavanema-lapselapse (PKS § 65),
  – täisealise lapselapse-vanavanema (PKS § 66),
  – täisealise lapse-võõrasvanema /kasuvanema (PKS § 68) ja
  – vendade õdede vahel (67).

   

  Vanema – lapse ülalpidamiskohustus

   

  Vanem on kohustatud ülal pidama oma alaealist või töövõimetut täisealist last. Juhul kui laps on saanud täisealiseks ning jätkab õpinguid põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses kohustub vanem teda ülal pidama kuni õpingute lõppemiseni. Olgu täpsustatud, et kõrgkoolis hariduse jätkamine ei mahu selle seadusesätte alla, mistõttu seadusandja silmis peab üliõpilane hakkama saama juba iseseisvalt. Kuidas see tegelikkuses vanemate abita välja tuleb teavad kõik, kes vähegi üliõpilaspõlve omal nahal tundnud. Töövõimetu täisealise lapse ülalpidamise all peab seadusandja silmas isikut, kelle töövõimetus on eelnevalt arstide poolt fikseeritud.

   

  Paraku ei pea kõik vanemad vajalikuks oma last ülal pidada.  Tavaliselt “ununeb” laps ja temaga seotud kohustused siis kui teda enam silmapiiril pole s.t. enamasti peale lapsest ja teda kasvatavast vanemast lahku kolimist. Samas jätab seadus võimaluse nõuda kohustuste täitmist ka vanemalt, kes elab küll perega koos, kuid on oma kohustused lapse ees unarusse jätnud. Elatise nimetust tunneb vanema generatsiooni põlvkond ka alimentide nime all. Varem kehtinud Abielu ja perekonnakoodeks sätestas alimentide mõiste. Abielu ja perekonnakoodeksile järgnenud ja kehtivas Perekonnaseaduses on alimentide mõiste asendunud elatise mõistega. Muutunud ei ole mitte ainult nimetus kui ka väljamõistmise alused ja kord.

   

  Hagi esitab kohtusse vanem, kes lapse ülalpidamiskohustust täidab ja kelle juures laps ka elab – haginõue esitatakse vanema vastu kes ülalpidamiskohustust ei täida. Tähelepanu tuleb pöörata, et  vanem, kes hagi esitab, ei nõua ülalpidamiskohustuse täitmist mitte endale, vaid lapsele, kuna laps on alaealine ega saa end kohtus ise esindada, käitub vanem lapse seadusliku esindajana. Kohus mõistab elatise välja lapse täisealiseks saamiseni s.o. kuni 18 aasta vanuseni. Juhul kui laps saab täisealiseks ning jätkab õpinguid põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, peab ta ise esitama kohtusse hagi elatise väljamõistmiseks.

   

  Kohus mõistab välja elatise vanemalt, kes ei täida lapse ülalpidamiskohustusi. Kohtusse ei saa pöörduda pelgalt sooviga läbi kohtu nö fikseerida teise vanema kohustuste täitmine, juhul kui seni vanem küll täidab oma kohustusi, kuid teeb seda suulise kokkuleppe alusel. Juhul kui vanem soovib täiendavat kindlust selle kohta, et teine vanem täidaks ka edaspidi oma lubadust võib ju kinnitada vastava kokkuleppe lisaks notari poolt.

   

  Kohus mõistab lapsele välja elatise igakuise elatisrahana. Elatisraha suurus määratakse kindlaks lähtuvalt lapse vajadustest ja mõlema vanema varalisest seisundist. Seega ei lähtuta mitte ainult ühe või teise vanema palganumbri suurusest, vaid eeskätt tema reaalsest rahalisest olukorrast. Juhul kui lapse vajadused või ühe või teise vanema varaline seisund hiljem muutub, on huvitatud isikul õigus pöörduda kohtu poole elatissumma suuruse muutmiseks.
   
  Igakuine elatisraha ei või olla ühele lapsele vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast s.o. tänase päeva seisuga on see siis 1345.- krooni.

   

  Elatisraha mõistmine alla miinimummäära tuleb kõne alla, kui vanemalt, kelle käest elatist nõutakse on veel mõni laps kasvatamas ning lisaks teisele lapsele elatise miinimumsummas väljamõistmine halvendaks esimese lapse olukorda. Kohus võib elatissumma jätta ka välja mõistmata samuti mõista alla miinimummäära, kui vanem, kellelt elatist nõutakse on töövõimetu, lapsel on piisav sissetulek või ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused.  Näiteks võib kõne alla tulla asjaolu, et lapsele on määratud kellegi poolt pärandus vms. Juhul kui peres on sündinud mitu last ja mõned lapsed jäävad ühe vanema juurde ja teised lapsed teise vanema juurde võib kohus välja mõista hüvitise sellest vanemalt, kel on parem varaline seisund.

   

  Kui käesoleva aasta suveni ei saanud elatist välja mõista tagasiulatuvalt siis alates 01.06.2005.a saab elatist välja nõuda ka tagasiulatuvalt s.o. kuni ühe aasta eest alates elatisehagi kohtule esitamisest.

   

  Sarnaselt lapsele, kel on õigus nõuda oma vanematelt elatist on ka töövõimetutel ja abi vajavatel vanematel õigus nõuda elatist oma täisealiselt lapselt. Elatise väljamõistmisel arvestab kohus kõiki vanema lapsi, sõltumata sellest, kas vanem esitas nõude elatisraha väljamaksmiseks ühe või mitme lapse vastu.

   

  Nagu algul mainitud on ülalpidamist õigus nõuda ka vanavanemalt või vanavanemal nii ka vendadel õdedel. Õiguslikud alused elatise väljamõistmiseks on sarnased, õigustatud isiku abivajadus ja/või töövõimetus, ning kohustatud isiku rahaline olukord, mis võimaldab abi osutada.

   

  Avaldatud: Nädalakiri 26.10.2005

   

  Loe edasi: VIII. ABIELU LÕPP

   

  –page7–

   

  VIII. ABIELU LÕPP

  

  Seekordses artiklis vaatame lähemalt abielu lõppemist ja selle aluseid.

   

  Vastavalt Perekonnaseaduse § 26 sätestatule lõpeb abielu kas abikaasa surma või abielu lahutamisega.

   

  Abikaasa surma korral lõpeb abielu alates abikaasa surma hetkest. Abikaasa tunnistab surnuks meditsiiniasutus meditsiiniliste kriteeriumite alusel või juhul kui isik on teadmata kadunud, on surnuks tunnistamine kohtu pädevuses.

   

  Kohus tunnistab isiku surnuks, kui:

   

  
  
  • teadmata kadunud isiku kohta viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta on elus.
  • isik jäi teadmata kadunuks olukorras, mis oli ohtlik elule või annab muul põhjusel alust eeldada tema hukkumist õnnetusjuhtumi tagajärjel, võib isiku surnuks tunnistada kuue kuu möödumisel teadmata kadunuks jäämisest.
  • isik jäi teadmata kadunuks seoses sõjategevuse või loodusõnnetusega ning tema elusoleku kohta ei ole andmeid kahe aasta jooksul, arvates sõjategevuse või loodusõnnetuse lõppemisest.

   

  Mõlemal juhul (surm ja surnukstunnistamine) koostab perekonnaseisuamet (arstliku surmatõendi või kohtuotsuse alusel) surmaakti.

   

  Abielu lahutamise saab jagada kohtuväliseks ja kohtulikuks. Kohtuvälise lahutamise üldiseks eelduseks on, et pooltel ei ole omavahelisi vaidlusi. Juhul kui pooltel on vaidlus abielu jätkumise, elatise, ühisvara, lapse elukoha jms suhtes, kuulub selle lahendamine kohtu pädevusse.

   

  Abielu kohtuvälisel lahutamisel perekonnaseisuasutuses esitavad pooled ühiselt sellekohase kirjaliku avalduse. Juhul kui üks pooltest ei saa ühel või teisel põhjusel perekonnaseisuasutusse ilmuda, peab ta esitama notariaalselt tõestatud avalduse, või välisriigis viibimise korral, EV konsulaarametniku poolt kinnitatud allkirjaga avalduse. Samuti juhul, kui abikaasa on kohtu poolt teadmata kadunuks tunnistatud, piisab vaid ühe abikaasa avaldusest ja kohtuotsusest.

   

  Poolte kokkuleppe puudumisel tuleb, nagu eelnevalt öeldud, pöörduda abielu lahutamiseks hagiavaldusega kostja (antud juhul abikaasa) elukohajärgsesse kohtusse. Hagiavalduse koostamiseks saab abi Justiitsministeeriumi kodulehelt http://www.just.ee/7676. Kui hagiavalduse koostamine tundub keerukas või mõned asjad jäävad pisutki selgusetuks, soovitame kindlasti nõu pidada juristiga.

   

  Samuti juhul, kui teine abikaasa soovib sõlmida kohtuvälist kokkulepet, kuid teil on mõne asjaolu suhtes kahtlusi, kas kõik laabub ikka nii nagu peab, on samuti mõistlik pisut konsultatsiooni võtta.

   

  Kokkuvõttes soovitame, et abikaasadele endale mõistlikum pigem emotsioonid maha võtta ja teha endast sõltuv jõudmaks kohtuvälisele leppele,kui kulutada oma aega ja ressursse kohtuvaidlustele.

   

  Loe edasi: IX. LÕPPSÕNA

   

  –page8–

   

  IX. LÕPPSÕNA

   

  Käesoleva artikliga tõmbame joone alla perekonnaõigust käsitlenud artiklitele. Perekonnaõigus on teema millega me kõik oma elu jooksul oleme tihedalt seotud. Selliselt nagu toimuvad muudatused ühiskonnas muutub ka õigusnorm.

   

  Eesti õiguskorda ilmestab peatselt uus perekonnaseadus, mille eelnõu on saadetud juba ka kooskõlastusringile.

   

  Eelnõu alusel muutub senine harjumuspärane ühisvara režiim nö lahusvara režiimiks. Nimelt on eelnõus kirjas, et kummalgi abikaasal on õigus käsutada oma vara ainuomanikuna (s.o lahusvara põhimõttel) piirates seda kohustusega – arvestada teise abikaasa ja laste huve. Abielu lahutamisel aga fikseeritakse kui palju on kummagi abikaasa varaline seis abielu kestel muutunud. Kummalgi abikaasal on õigus poolele ühiselt soetatud varast.

   

  Huvitavama muudatusena tuleb ära märkida ka ülalpidamiskohustustes toimuv, nimelt võidakse elatissumma suurus siduda kindla muutujaga (nt aastane kasvuprotsent, miinimumpalga muutused), mistõttu väheneb vajadus pöörduda asjaolude muutudes uuesti kohtusse.

   

  Samuti laieneb tagasiulatuva elatise võimalus (mõjuval põhjusel on võimalik seda nõuda ka enam kui ühe aasta eest).
  Eelnõus sätestatud muutused aga ei piirne pelgalt eeltooduga.

   

  Huvilistel on võimalus tutvuda eelnõuga aadressil http://eoigus.just.ee/ (eelnõu, seletuskiri)
  
  Kindlasti tuleb tulevikus lahendada seadusandja poolt ka samasooliste kooselu puudutavad küsimused nagu laste kasvatamine, põlvnemine, ülalpidamine, abielu jm küsimused kuid eeldatavasti seda lähitulevikus vaevalt et toimub. Meie ühiskond ei ole sellise teema käsitlemiseks täna veel valmis.

   

  Lõpetuseks lisan huvilistele veel valiku perekonnaõigusega seonduvaid õigusakte:

   

• Perekonnaseadus
• Abieluvararegistri seadus
• Asjaõigusseadus
• Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus
• Lastekaitse seadus
• Pankrotiseadus
• Võlaõigusseadus
• Puhkuseseadus
• Pärimisseadus
• Ravikindlustusseadus
• Riiklike peretoetuste seadus
• Sotsiaalhoolekande seadus
• Tsiviilseadustiku üldosa seadus
• Vanemahüvitise seadus
  

   ———————————————

  
  

  
  
  OÜ Alter Õigusbüroo
  Köleri 8, 10150 Tallinn

  tel: 605 1331
  faks: 605 1333
  e-mail: alterob [at] alterob.ee

•