Ideaalseid lahendusi ei ole olemas. Ja kui keegi seda siiski väidab, on ilmselt tegemist "liiga hea, et olla tõsi"-tüüpi väitega. Seega peab inimene oma igapäevaseid otsuseid tegema olukorras, kus igal valitud lahendusel on oma head ja vead. Sama kehtib äriettevõtete kohta. Milline ärimudel valida? Kellega koostööd teha? Kuidas ja kellelt materjale hankida? Kuidas ja kellele valmistoodangut müüa?

Just viimased valikud – parima hanke- ning müügilahenduse üle otsustamine võib firmale osutuda elu ja surma küsimuseks. Kui ikka kauba eest raha ei laeku, mis siis saab? Pillid kotti? Sama ahela teine ots – ostmine – võib samuti peavalu tekitada, aga kui mina maksan ette ja kaupa ei tulegi, mis siis saab? Raha korstnasse?
 
Pangad on kaubatehingute riskide maandamise ning tehingute finantseerimise juba ammuilma oma pärusmaaks kuulutanud ning hulgaliselt erinevaid lahendusi välja mõelnud. Paraku võivad sellised klassikalised teenused nagu näiteks akreditiiv, inkasso või faktooring valedel põhjustel kasutamise korral palju peavalu põhjustada.

Akreditiiv

Akreditiivi kui linnalegendi järgi kõige keerulisema pangatoote puhul lubab pank eksportijale kauba eest tasuda ostja asemel. 

Selleks et eksportija veelgi õnnelikum oleks, on akreditiiv reeglina tagasivõtmatu, seda ei saa ilma tema nõusolekuta tühistada ega selle tingimusi muuta. Jääb ära risk, et ostja vahepeal tellimuse suhtes ümber mõtleb, tingimusi muudab või kauba eest raha hoopis saamata jääb (pankasid loetakse reeglina kohusetundlikumateks maksjateks kui nende kliente).

Kuid akreditiiviga arveldajad kipuvad ära unustama kahte väga olulist akreditiivi tunnust. Kõigepealt on akreditiiv ostu-müügi lepingust juriidiliselt sõltumatu. Kui peale akreditiivi andmist osapooled müügilepingut muudavad, siis akreditiivi selline lepingumuudatus ei muuda. Pank on kohustatud raha maksmise üle otsustama ainult ja üksnes akreditiivi enda tingimustele tuginedes. Kui ostjal jääb mingi oluline lepingupunkt akreditiivi panemata, siis pank ei saa keelduda maksmisest, kui müüja seejärel selle lepingupunkti tõesti ka täitmata jätab.

Teiseks toimub makse mitte õige kauba vaid korrektsete dokumentide vastu. Väga levinud on valearvamus, nagu pank kontrolliks, kas tegelikult ka kaup teele pandi ning kui pandi, siis kas ikka õige kaup. Seda pank ei kontrolli. Pank peab maksmise üle otsustama vaid eksportija poolt esitatud dokumentidele tuginedes. Samuti peab teadma, et  ka dokumentide ehtsust ei hakka pank kontrollima. On teoreetiline võimalus, et pank, saades teadlikuks sellest, et mõni oluline dokument on võltsitud, peatab makse. Kuid seda saab pank teha vaid kohtu poole pöördudes ning vastavat kohtutõkendit taotledes. Seega peab pank omama kohtukõlbulikke tõendeid, et tegemist on tõepoolest võltsitud dokumendiga.

Seda kõike peab importija teadma ning arvesse võtma. Kuidas? Vastus kõlab lihtsamalt kui seda "päriselus" võib olla võimalik ellu viia: oma äripartnerit peab  piisavalt põhjalikult tundma õppima, et pettuse ohtu minimeerida. Ja kui see pole võimalik, siis ei ole akreditiiv rahalisteks arveldamisteks ilmselt parim valik.

Üks märkus veel akreditiivi kohta – kui akreditiivi kasutada, võib eksportijal dokumentide vormistamine olla tavaolukorraga võrreldes keerulisem. Vormistamisele kehtivad erireeglid ja pank võib maksmisest keelduda paraku ka vaid pealtnäha tühisele vormistusveale viidates.

Dokumentaalne inkasso

Ka dokumentaalne inkasso, kuigi pealtnäha lihtne pangateenus, sisaldab endas teatud ohte. Dokumentaalse inkasso korral tegutsevad  pangad sisuliselt usaldusväärsete dokumentide vahendajatena müüja ja ostja vahel. Pank kohustub järgima kauba müüja korraldusi kaubasaatedokumentide ostjale väljastamisel. Pank ise maksma ei pea, samuti ei kontrolli ta dokumente. Ostja saab otsustada, kas ta üldse dokumente (ja kaupa) tahab. Kui ta maksest keeldub, ei järgne mingeid sanktsioone: dokumendid tagastatakse vaid kiiremas korras müüjale. See ongi üks suurematest riskidest müüja jaoks: puudub kindlus, et kauba eest makstakse. Eksportijale kaasneb sellega kohustus hakata midagi peale kas teeloleva või sadamasse/tollilattu jõudnud kaubaga – otsida uut ostjat, toimetada kaup tagasi vms. 

Dokumentaalse inkasso eesmärk on seega midagi muud, kui makseriski maandamine. Esimene põhjus seda teenust kasutada kõlab naljakat, kuid töötab siiski: ostjatel on raskem öelda ei oma pangale kui lepingupartnerile. Teiseks on enamasti ostjal kaubadokumente vaja, et kaup üldse vedaja käest kätte saada. Ja kolmandaks võtab pank üle maksedistsipliini jälgimise: tuletab ostjale maksepäeva meelde ning tegutseb vajadusel osapoolte vahel infovahendajana.

Kui eksportija vastaspoolt ei tunne, ei tasu inkassot kasutada. Tundmatu vastaspoole korral on ka pettuseoht suurem – kõrge korruptsioonitasemega  riikides võib ostja kauba kätte saada ilma dokumentideta. Kuigi dokumentaalse inkassoga kaupa ostes on riskid väiksemad, peab olema teadlik, et pank dokumente ega ka nende koopiaid enne maksega nõustumist ei väljasta. Samas on olemas võimalus enne makse üle otsustamist dokumentidega pangatöötaja juuresolekul tutvuda.

Faktooring

Faktooring on paljude Eesti firmade jaoks hea tuttav pangatoode. Kui pank soostub müügiarveid faktoorima, siis sisuliselt ostab pank müüja käest ära õiguse ostjalt arve alusel maksepäeval raha saada. Ostja ei maksa enam mitte müüjale, vaid nõude omandanud pangale. Müüja saab oma makseaega lühendada ehk likviidsust parandada ning ei pea muretsema maksete laekumise jälgimise pärast – seda teeb tema asemel pank. Kuid teenusel on olemas ka sellised küljed, mida peab teadma ning millega arvestama. Kõigepealt tekib pangal õigus raha saada vaid siis, kui müüja on ostu-müügi lepingu tingimused täitnud. Seega on ootuspärane, et kõigepealt tahab pank müüjalt saada dokumente, mis tõestavad, et see on nii. Kui siiski järgnevad ostja ja müüja erimeelsused lepingu täitmise üle, on pangal õigus müüjale nõue tagasi loovutada. Mis päriselus tähendab seda, et müüja peab pangalt saadud raha tagasi maksma ning seda isegi regressita faktooringu korral. Samuti võib faktooringu puhul pank piirata või lausa keelata ostjal ja müüjal omavahel kreeditarvete kasutamise või muul viisil tasaarveldamise.
 
Kokkuvõtteks soovitan ettevõtetel oma ostu- ja müügitingimused kriitilise pilguga üle vaadata, riske hinnata ning valida igasse olukorda sobivaim lahendus. Olen veendunud, et igast teenusest on palju rohkem tulu, kui seda kasutakse teadlikuna nii headest kui halbadest külgedest. Panga kaubanduse finantseerimise spetsialistid ongi selleks olemas, et nende käest nõu ja abi saada.