Uue äriidee realiseerimisel on ettevõtjatel vajalik investeeringute kaasamiseks ja välisturgudele laienemisel koostöösuhete sõlmimiseks avaldada potentsiaalsetele lepingupartneritele ärisaladust sisaldavat informatsiooni. Paraku kaasneb mistahes väärtusliku informatsiooni avaldamisega alati teatav risk võimalikeks kuritarvitusteks, samas ei ole üldjuhul teabe avaldamisest ka pääsu – kuivõrd ideest teostuseni jõudmine eeldab üldjuhul investeeringute kaasamist ning potentsiaalsed investorid ei soovi n-ö põrsast kotis osta. Enne põhilepingu(te)ni jõudmist sõlmitakse praktikas sellistel juhtudel läbirääkimiste ajaks konfidentsiaalsusleping, tihti nimetatud kui NDA (inglise keeles non-disclosure agreement).

NDA näeb üldjuhul põhikohustusena ette kahju hüvitamise kohustuse lepingut rikkunud isiku poolt. Teisisõnu peab lepingu pool, kes nt avaldas kolmandatele isikutele infot, mida NDA kohaselt poleks tohtinud teha, hüvitama seeläbi tekitatud kahju.

Oluline on seejuures arvestada, et konkreetse kahju tõendamine võib vaidluse korral osutuda (ja reeglina ka osutub) üsna keeruliseks. Põhjuseks on kahju iseloom – saamata jäänud tulu konkreetse suuruse tõendamine on valdavalt oletusliku loomuga ja põhjustab seetõttu tõenduslikke raskusi. Nt suure kasvupotentsiaaliga, kuid alles teostuse algfaasis (või alles ideetasandil) oleva äriidee puhul võib teoreetiliselt saamata jäänud tulu ulatuda kasvõi miljonite eurodeni, kuid kuna tegemist on reeglina vaid prognooside alusel kindlaksmääratava summaga, on õigusvaidluses sellise õigusliku positsiooni kaitsmine vägagi keerukas. Seetõttu on mõistlik ja ka vajalik lisaks kahju hüvitamisele leppida NDAs kokku ka leppetrahvi nõudmise õiguses.

Mida leppetrahv mulle juurde annab?

Leppetrahvil on oma olemuselt kaks funktsiooni. Esiteks motiveerib leppetrahv konfidentsiaalsuskohustust täitma, kuna rikkumise korral ähvardab rikkujat reeglina koheselt sissenõutavaks ja lühikese aja jooksul tasumisele kuuluva rahasumma tasumise kohustus.

Teiseks kannab leppetrahv ka kahju hüvitamise lihtsustamise funktsiooni – kahjustatud lepingupool ei pea leppetrahvi nõude põhjendamisel tõendama konkreetse kahju suurust jmt kahju hüvitamise nõude eelduseid. Seejuures jääb kahjustatud lepingupoolele õigus nõuda ka leppetrahvi ületava kahju hüvitamist (nagu ülal märgitud, on siiski raske panna hinnasilti arenduses olevale projektile või realiseerimata jäävale äriideele, mistõttu leppetrahvi ületavas osas tuleb ilmselt leppida samade tõenduslike raskustega).

Kui suur peaks leppetrahv olema?

Leppetrahvi suurus sõltub mõistagi kaitstava hüve väärtusest ehk sellest, milline on ideest võrsunud teostuse potentsiaal, kas see on suunatud vaid ühele turule või on turustatav ülemaailmselt, mis faasis on arendustegevus jne.

Võib tunduda, et parim lahendus oma ärisaladuse kaitsmiseks on märkida leppetrahvi summaks võimalikult suur, kasvõi astronoomiline number. Tundub ju loogiline  –  mida suurem leppetrahvi summa, seda rohkem peaks see motiveerima kohustusi täitma ja seda paremini on ka kahju põhjustamise korral õigused kaitstud.

Mõistetavalt ei ütle ükski seadus summaarselt seda, milline on minimaalne või maksimaalne leppetrahvi suurus või nt protsent lepingu hinnast. Kuna leppetrahvi kokkuleppele laienevad üldised lepinguvabaduse põhimõtted, siis võivad pooled leppetrahvi suuruses ise kokku leppida, võttes arvesse avaldatava informatsiooni sisu ja väärtuse ning leppetrahvi funktsiooni lepingu sõlmimisel.

Eesti kohtupraktika kohaselt tuleb siiski jääda mõistlikkuse piiridesse – kui potentsiaalselt tekkiv kahju on ka nt positiivseima tulevikunägemuse korral hinnanguliselt 250 000 eurot, on 5 000 000 euro suurune leppetrahv ilmselt ebaproportsionaalselt suur ja kohtus saab selle parimal juhul maksma panna vaid osaliselt.

Mõistlik suurus sõltub seega iga konkreetse üksikjuhu asjaoludest, kuid teatud suunised on võimalik tuletada kohtupraktikast. Näiteks on kinnisvaratehingu puhul leitud, et u 200 000 euro väärtusega tehingu puhul on u 40 000 euro suurune leppetrahv mõistlik.

Kuidas kohus leppetrahvi vähendamist otsustab?

Riigikohus ning ka alama astme kohtud on senises praktikas vähendanud kokku lepitud leppetrahvi suurust ning mõistnud selle välja lepingus kokkulepitust väiksemas määras või äärmuslikel juhtudel vähendanud leppetrahvi nullini.

Kui isik, kellelt leppetrahvi tasumist nõutakse, tugineb selle ebamõistlikule suurusele, hindab kohus oma siseveendumusest juhindudes, kas ja mis ulatuses tuleb leppetrahvi vähendada. Eelkõige võtab kohus hindamisel arvesse rikkuja kohustuse täitmise, leppetrahvi nõudja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundi. Antud loetelu on lahtine ja kohus võib vastavalt vajadusele võtta arvesse ka muid asjaolusid.

Lisaks eelnevale on riigikohus leidnud, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Seejuures peab leppetrahvi vähendamist nõudev pool suutma tõendada, et kahju pole nõutud ulatuses (või üldse mitte) tekkinud ja leppetrahvi väljamõistmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kui seda teha ei õnnestu, siis leppetrahvi ei vähendata.

Näiteks ühes paari aasta taguses lahendis venis kinnisvaraprojekti arendus ning ostja taganes seetõttu lepingust, mis nägi sellisel juhul ette leppetrahvi nõudmise õiguse, mida ostja ka kasutas. Müüja palus kohtul leppetrahvi vähendada, kuivõrd kinnisvaraturu kollaps oli toonud kaasa hindade tugeva languse. Riigikohtu hinnangul aga "ainuüksi asjaolu, et lepingust taganemisega jääb ostja kinnisvaraturu hindade languse tõttu paremasse olukorda, kui ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks lepingust taganenud, ei anna praeguses asjas alust leppetrahvi vähendada".

Kokkuvõtvalt on seega leppetrahvi vähendamine igakordse hindamise küsimus, kuid nii-öelda rusikareeglina tuleks kokkuleppeid sõlmides lähtuda mõistlikkuse põhimõttest ning hinnata kaitstava hüve väärtust jm asjaolusid realistlikult.

Mida teha kui lepingupartner kohustusi rikub?

Võlaõigusseadusest (VÕS) tulenevalt on leppetrahvi nõudmisel kolm põhilist eeldust: kehtiv võlasuhe (leping; antud juhul NDA), kohustuste rikkumine (nt NDAs sisalduva konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine) ja vastutus rikkumise eest (vabandatavuse või süü puudumine).  Üks olulisimaid ja praktikas tihtilugu probleeme põhjustav küsimus on aga teise lepingupoole teavitamine leppetrahvi nõudeõigusest.

Nimelt VÕS § 159 lõike 2 järgi ei või leppetrahvi nõuet esitada (st sisuliselt nõue lõpeb), kui trahvi nõudmisest ei teatata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Leppetrahvi nõudeõigusest teavitamisega ei tasuks kindlasti ülemäära viivitada, ning kui NDA rikkumine on aset leidnud, tuleks selle kohta vajalikud tõendid kiirelt kokku koguda ja vajalik (võimalike vaidluste vältimiseks kindlasti kirjalikus vormis) teade kohustusi rikkunud poolele saata.

Kui NDAs konkreetset teavitamistähtaega jm tingimusi eraldi kokku lepitud ei ole, tuleks Eesti kohtupraktika järgi hiljemalt 2 kuni 4 kuu jooksul rikkujat teavitada. Kohus hindab teavitamise õigeaegsust mõistlikkuse printsiibi alusel, arvestades muu hulgas pooltevahelise võlasuhte olemust, lepingu tingimusi, samuti poolte käitumist lepingu täitmisel ja pärast seda. Kuna ka antud osas on kohtul võrdlemisi suur kaalutlusõigus, on igal juhul soovitatav riskide minimeerimiseks tegutseda kiiresti.

Kas ma saan leppetrahvi nõude võlgniku vara arvelt rahuldada?

Leppetrahvi nõude maksmapanek eeldab piisava vara olemasolu, pelgalt positiivne otsus kohtust ei taga raha laekumist kahjustatud isikule. Küsimus võib praktikas aeg-ajalt ühel või teisel põhjusel tahaplaanile jääda ning mõnikord ei olegi ettevõtjal erilisi võimalusi selles oma õiguseid paremini kaitsta.

Näiteks välisinvestorite puhul võib olla keeruline hinnata realiseeritava vara olemasolu ja väärtust, võimalikke koormatisi jmt. Kui läbirääkimiste tulemusena sõlmitakse investori survel NDA nt sisuliselt varatu projektipõhise välismaa äriühinguga, on ettevõtja tihti sundseisus – kas riskeerida või loobuda antud investeeringust. Samas õnnestub tihti läbirääkimiste käigus "kavalaid" küsimusi esitades jõuda tõele lähemale ning seeläbi paremini hinnata riskide realiseerumise tõenäosust – mida rohkem olulist infot ettevõtja käsutuses on, seda täpsemini on võimalik ohte kaardistada.

Teine oluline küsimus leppetrahvi nõude täitmisel on kohtualluvus ja kohaldatav õigus. Eesti partneritega ilmselt suuremaid raskusi ei ole, pooled on eelduslikult nõus ja huvitatud asja lahendamisest Eesti kohtus Eesti õigusaktidele tuginedes (ükskõik kas siis tavakohtus või nt EKTK arbitraažis). Sellisel juhul tuleb kohtuotsus täita Eestis ja ka sellega seonduvalt ei ole suuremaid probleeme. Välispartneriga on olukord märksa keerukam – mõistetavalt sooviks iga investor vaidlused lahendada oma koduriigis kehtiva õiguse alusel. Ka siinkohal on olulised läbirääkimiste raskuskese ja jõupositsioonid ning ettevõtja võib tihti olla eelpool viidatud raske valiku ees (risk vs. potentsiaalsete  investeeringute vajadus).

Lisaks on kindlasti oluline arvestada lepingupartneri asukohariigiga ka juhul, kui õnnestub kokku leppida Eesti kohtualluvuses ja kohaldatavas õiguses. Nimelt Eesti kohtust või alalisest vahekohtust saadud positiivse otsuse täitmine on näiteks Euroopa Liidu piires oluliselt lihtsam ja valutum protsess kui nt Hiinas. Halvemal juhul võib sattuda ka olukorda, kus otsuse täitmine täitmisriigis osutub võimatuks ja õiguste kaitse on vaid formaalne.

Kokkuvõtteks

Ülalmärgitud küsimused väärivad kindlasti olulist tähelepanu juba varajases staadiumis, kuivõrd NDA alusel investeeringute kaasamiseks läbirääkimiste pidamine eeldab olulise ja väärtusliku info avaldamist.

Tegemist on olemuslikult olukorraga, kus riske üldjuhul täielikult elimineerida võimalik ei ole, kuid neid vähendada on reeglina siiski võimalik.

Osaliselt sobib antud situatsiooni ilmestamiseks ütlus "kes ei riski, see šampanjat ei joo", kuid maksimaalne ettevaatlikkus ja kalkuleeritud riskide maandamine vähendavad kindlasti võimalust nii heast ideest kui ka võimalikust leppetrahvi nõudest ilma jääda ja suurendavad perspektiivi tulevikus endale see oodatud klaasike kihisevat valada.

Artikkel on avaldatud advokaadibüroo Glikman, Alvin & Partnerid tehingute ja ärinõustamise e-teatajas august 2015.