Igal aastal pankrotistub ettevõtteid, kelle pankroti peamise põhjusena võib välja tuua arvete mittetähtaegse laekumise. Eriti valusalt puudutab see teema just väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid, kuid kindlasti tekitab olulist peavalu ka suurtele. Seega otsime artiklis lahendust praktilisele küsimusele: millistele asjaoludele peaks ettevõte juba enne lepingu sõlmimist või kauba väljastamist mõtlema, et hilisemaid probleeme arvete sissenõudmisel vältida.
Esmalt tasub ettevõtjatel meeles pidada, et nad peaksid tundma oma potentsiaalseid lepingupartnereid ja keskkonda, kus ettevõte äri teeb. Võimalike koostööpartnerite eelnev maksekäitumine loeb väga palju ja oleks naiivne loota, kui ettevõte (või füüsiline isik), kes on olnud eelnevalt võlgu juba mitmeid kordi, suudab tulevikus enda maksekäitumist oluliselt muuta. Alati võib olla muidugi erandeid, kuid iga kord lepingut sõlmides või kaupa väljastades ei tasu sellele lootma jääda.
Enne lepingu sõlmimist võiks teha päringu vastavatesse maksehäireregistritesse (suurim neist on kindlasti Krediidiinfo maksehäireregister), lüüa sisse ettevõtte nimi portaali www.ametlikudteadaanded.ee ja uurida ka kohtute infosüsteemist ettevõttega seotud kohtulahendeid (www.riigiteataja.ee). Kuna sotsiaalmeedia kanalid on äri tegemisel muutumas aina olulisemaks, tasub infot otsida potentsiaalse lepingupartneri kohta ka internetist ja sotsiaalmeediast. Selline taustauuring võtab küllaltki vähe aega, kuid võib sisaldada olulist informatsiooni.
Võla tõendamine
Võla tekkimisel on esmaseks küsimuseks see, kuidas tõendada, et võlg on tekkinud. Võla olemasolu peab reeglina tõendama võlausaldaja, mistõttu ei tasu viitsimatusest või tihtipeale ka ajapuudusest teatud olulisi samme eelnevalt vahele jätta.
Võla tõendamise üheks olulisemaks alusdokumendiks on leping. Kui seadus ei sätesta kohustuslikku vormi, siis võib lepingu sõlmida mistahes vormis – suuliselt, kirjalikult, kirjalikku taasesitamist võimaldavas (s.o nt e-kirja teel, kui on tuvastatav, kes on saatja ja saaja) või notariaalses vormis. Juristid suulises vormis sõlmitud lepinguid kindlasti ei soovita, kuna selle puhul tekib alati küsimus, kuidas tõendada, et vastav leping sai sõlmitud. Samas unustavad inimesed tihtipeale ära, et lepingut võib sisaldada mistahes dokument ja see ei pea olema alati mustvalgelt paberile pandud. Näiteks võib lepinguks olla ka see, kui üks pooltest esitab e-kirja teel tellimuse kauba saamiseks ning nõustub kauba tellimise tingimustega ja müüja kinnitab omakorda e-kirja teel, et ta on tellimuse vastu võtnud, kauba teele pannud ja saadab ostjale arve. Selline kirjavahetus on kindlasti tänapäeval üheks olulisimaks tõendiks, et pooled olid sõlminud kokkuleppe kauba müümiseks ja ostja võttis kohustuse arve tasuda.
Sellest näitest koorub välja teine oluline küsimus, millega võlausaldaja peab võla sissenõudmisel arvestama – kas kaup on ostjale üle antud või teenust on üldse osutatud. Praktikas võib juhtuda, et pooled sõlmivad omavahel küll lepingu, aga kumbki pooltest seda ei täida ja kummalgi ei teki teineteise vastu ka lepingust tulenevaid nõudeid. Kauba üleandmist tõendavaks dokumendiks on eelkõige üleandmise-vastuvõtmise akt, mis on allkirjastatud ostja poolt. Sellele allkirja andmist ei tasu kauba üleandmisel kindlasti unustada. Lihtsamate kaupade ostu-müügi või teenuse osutamise puhul praktikas siiski lepinguid ei sõlmita, kui on üheselt selge, et kaup anti üle või teenust osutati. Sellisel juhul piisab võla tõendamisel arvest.
Tavapärased õiguskaitsevahendid
Võlausaldajatel on sõlmitavates lepingutes võimalik kokku leppida mitmetes õiguskaitsevahendites ja muudes seadusest tulenevates võimalustes, kuidas arve makstud saaks või võlgnevus hiljem lihtsamalt kätte saada.
Kõige tavapärasemaks õiguskaitsevahendiks on viivis. Kui pooled ei lepi lepingus midagi muud kokku, siis viivise seadusjärgseks määraks on võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 määratletud intressimäär ehk poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub 8% aastas (vt siit: http://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Sellist seaduses sätestatud viivise määra võib võlausaldaja nõuda ka juhul, kui poolte vahel ei ole viivise arvestamist kokku lepitud, aga võlgnik viivitab arve tasumisega. Sellest määrast erinev viivis tuleb alati poolte vahel kokku leppida.
Tihtipeale kasutatakse praktikas ka ettemaksu. Oleme täheldanud, et muutuvas majanduskeskkonnas on ettemaksu küsimine aina tavapärasem. Ettemaksu küsimisel tasub meeles pidada reeglit, et tarbijalt ei tohi küsida ettemaksu suuremas summas kui 50% kauba või teenuse maksumusest.
Lepingus tuleb leppida kokku ka rikkumised, mis on aluseks lepingust taganemiseks või selle ülesütlemiseks. Kauba müüja või teenuse osutaja peaks mõtlema läbi, kui pikalt arve tasumisega viivitamine on tema jaoks niivõrd oluline, et tal kaob huvi lepingu jätkumise vastu (ajaline viivitus), mis summas võlgnevuse tekkimisel (summaarne viivitus) ja mitmendal korral (nt aasta jooksul on olnud mitmeid lühiajalisi viivitusi ehk viivituste korduvus) soovib ta lepingust loobuda. Vahel olen praktikas näinud ka lepinguid, kus on kirjas küll lepingust taganemise või ülesütlemise õigus juhul, kui ostja/teenuse saaja viivitab tasumisega näiteks üle 30 päeva, kuid sellist õigust ei ole juhul, kui ostja viivitab arve tasumisega iga kuu mõned päevad või kui võlgnevuse kestvus ei ole pikaajaline, aga selle summa on juba oluline.
Olulise mõjutusvahendina on praktikas tihti kasutusel ka erinevad leppetrahvid. Juhin tähelepanu, et seaduse kohaselt eristatakse leppetrahvi ja viivist selle järgi, et viivist saab nõuda ainult rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Oluline on ka see, et leppetrahv peab olema alati lepingus kokkulepitud ja erinevalt viivisest ei ole olemas seadusjärgset leppetrahvi. Selle võib kokku leppida näiteks olukordades, kus võlausaldajal on tekkinud lepingu ülesütlemise või taganemise õigus tulenevalt sellest, et ostja või teenuse saaja ei ole tasunud arvet õigeaegselt ja taganemisel või ülesütlemisel võib võlausaldaja nõuda võlgnikult lisaks ka leppetrahvi. Leppetrahvi nõude esitamisel on oluline meeles pidada, et leppetrahvinõude peab esitama mõistliku aja jooksul arvates sellest, kui võlgnevus oli tekkinud. Soovitatavalt peaks selline teade olema võlgnikule esitatud vähemalt kirjalikus vormis. "Mõistlik aeg" on praktikas määratlemata õigusmõiste ja see oleneb kindlasti igast konkreetsest olukorrast. Kui teadet leppetrahvi nõudmise kohta ei esitata mõistliku aja jooksul, siis kaotab võlausaldaja selle nõudmise õiguse. Juristina soovitan ma kindlasti esitada teade leppetrahvi nõudmise kohta koheselt, kui selle saamise alused on lepingu järgi saabunud.
Kahju hüvitamine
Lisaks eelnevale on müüjal või teenuse osutajal õigus nõuda kahju hüvitamist. Selle juures on oluline meeles pidada, et kahju tekkimise tõendamise kohustus on võlausaldajal. Varaline kahju võib olla nii otsene kui ka saamata jäänud tulu. Kahju tõendamise mõttes on soovitav juba lepingu sõlmimisel mõelda läbi need olukorrad, kus võlgnik võib enda tegevusega võlausaldajale kahju tekitada ja need ka lepingusse kirja panna. Näiteks peaks kokku leppima, et võlausaldajal on õigus edastada võlgnevus selle sissenõudmisega tegutsevale ettevõttele ja sellisel juhul on võlgnik kohustatud võlausaldajale hüvitama kõik selle võlgnevuse sissenõudmisega tekkivad kulud.
Aegumine
Võlgade sissenõudmisel tuleb alati meeles pidada, et võlgnevus aegub seaduses või lepingus kokkulepitud tähtajal. Üldine seaduses sätestatud aegumistähtaeg on 3 aastat alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest. See tähendab, et selle 3 aasta jooksul tuleb esitada kohtule võlgnevuse kohta maksekäsu kiirmenetluse või hagiavaldus. Kui vastav avaldus on esitatud kohtule hiljem, siis võib võlgnik esitada kohtus vastuväite, et tema vastu esitatud nõue on aegunud ja kohus hagi ei rahulda.
Riigikohus on oma 2. aprilli 2014. a lahendis nr 3-2-1-162-13 leidnud, et aegumistähtaja puhul peetakse silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel. Nõude maksmapanekuks on seega võlausaldajal aega kolm täisaastat. Näiteks, kui arve tasumise tähtaeg on 1. märts 2015, siis avalduse peab kohtusse saatma hiljemalt 1. märtsil 2018. a. Samas märkis riigikohus, et kui aegumise päev langeb puhkepäevale või pühale, siis lükkub avalduse esitamise päev sellele järgnevale tööpäevale.
Kokkuvõtteks
Need on vaid mõned näited sellest, kuidas end kaitsta võlgnevuste tekkimise ja võlgnike eest. Eelneva valguses tasub igal ettevõttel läbi mõelda ja kaaluda, kas koostada leping ise või lasta olulisemad neist koostada ikkagi juristil. Vahel tasub lasta juristil koostada üks n-ö lepingu põhi, mida saab hiljem kasutada erinevate klientidega. Kahjuks leidub internetis palju lepingute projekte, mis on kas niivõrd üldised, et ei kaitse tegelikult mitte kummagi lepingupoole huve, või need on suunatud vaid ühe lepingu osapoole kaitseks või on need just liiga spetsiifilised. Selliseid lepinguid ei tasu oma õiguste kaitsmisel kindlasti usaldada.
