Läti mikroettevõtlusest sai esimese poolaastaga Eesti ajakirjanduses omaette fenomen. Kes kiitis, kes laitis. Kahjuks ilmus ka väga palju moonutatud infot, mis põhjustas antud teemas vääritimõistmist. Siinkohal olekski oluline mõned arvamused ümber lükata ning lasta siiski rääkida konkreetsetel faktidel.
Kõige laialdasem Eesti meedia vahendusel levinud müütidest on see, nagu oleks mikroettevõtte käibemaks 9 protsenti. Läti Vabariigi seaduste järgi on riigis kehtiv käibemaks 21 protsenti ja see kehtib eranditult kõigile käibemaksukohustuslastele. Sellest lähtuvalt edasi – mikroettevõte ei pea ennast registreerima käibemaksukohuslaseks, kui ta seda ei soovi. Mikroettevõtte kogutulust tasutakse riigile makse 9 protsendi ulatuses, kui summa ei ületa aastas 7000 eurot ning 11 protsenti, kui tema müügitulu on 7001-100 000 eurot. Seda võiks mõista kui ettevõtte soodustatud tulumaksu, mis SIA (Eesti mõistes OÜ) puhul on 15 protsenti, juhul kui ettevõte on käibemaksukohuslane.
Palju müüte
Eelkirjeldatud müüt levis kõige kiiremini ning palju viidati sellele, et antud moodus aitaks kaupu müüa justkui soodustatud käibemaksumääraga ja annab mõnedele firmadele konkurentsieelise. Nii lihtne see kahjuks ei ole. Euroopa Liidust ostetud nullprotsendise käibemaksuga kaubad müüb käibemaksukohuslane edasi ikka 21 protsendiga. Juhul kui ettevõte ei ole end käibemaksukohuslaseks registreerinud, väljastatakse talle arve koos vastava riigi käibemaksuga.
Järgmine meedias kajanud üleskutse kutsus kõiki väikeettevõtjaid end Läti mikroettevõtteks registreerima. Kahjuks ei ole ka see protsess niivõrd lihtne, kui arvata oskaks. Mikroettevõtjaks saab vaid Läti Vabariigi kodanik või alaline resident. Võõrriigi kodanik, kes soovib saada mikroettevõtjaks, peab alustuseks taotlema alalise elamisloa koos kogu bürokraatliku protsessiga ning võib sellest mõjuval põhjusel ka ilma jääda.
Mikroettevõte – ettevõtluse imevorm
Milles siis peitub selle ettevõtlusvormi ime. Nagu maikuises artiklis kirjutasin, toimib selline ettevõtlusvorm hüppelauna start-up’idele, väikestele ideedele, millel on potentsiaali kasvada suureks, kuid kellel algusaastatel on vahendeid vaid väikesteks kuludeks.
Kõik, kes on ettevõtlusega tegelenud, teavad, kuivõrd keerulised on alustanule esimesed kaks, vahel isegi viis aastat, et maksta väikeste tulude juures suuri kulusid. Üks suurimaid kulubaase on ilmselgelt palgafond. Mikroettevõtete töötajatele kehtivad soodustatud sotsiaal- ja tulumaksumäärad, need ei ole aga ikkagi piisavad, et saada täismääral pensioni, vanema- ja töötushüvitist või haigusraha võrdselt üldkehtivatele sotsiaal- ja tulumaksumääradele. Samas aga ei ole võimalik juba keerukamaid tööprotsesse korraldada näiteks ainult viie töötajaga, kes on kõik nõus saama ühesuurust palka (maksimaalne palgamäär 720 eurot bruto). Puudub võimalus näiteks lisatasudele või boonustele. Seetõttu saavad sellise palgafondiga lihtsamalt hakkama kindlasti lähisugulased ja suurpered. Kui aga mikroettevõte on saavutanud käibekasvu ning on võimekalt turul hakkama saanud, siis üldjuhul registreeritakse mikroettevõte juba ümber SIA-ks (eesti mõistes OÜ-ks). Sest milline ettevõte siis ikka tahaks täna, homme ja kümne aasta pärast teenida ainult 100 000 eurot aastas?
Kui aga vaadata statistikat, siis maksude optimeerimise "ärakasutajaid" leidub jällegi pigem ehitussektoris, kus ühe firma asemel moodustatakse näiteks kolm erinevat mikroettevõtet. Selles situatsioonis võidab omanik, kaotavad aga töötajad, kes selle "optimeerimise" näol kaotavad just sotsiaalsetes garantiides. Seega ei ole ühest valemit ega otsest turueelist võrdluses mikroettevõte versus osaühing. Iga alustav ettevõtja peab endale ikkagi selgeks tegema, mis on tema jaoks oluline – käive, kasum või ettevõtte tulevik viie aasta pärast. Kui nendele küsimustele on vastus olemas, on selge ka see, millist ettevõtluse vormi kasutada ning kuidas igapäevaselt töötada.
Kokkuvõtteks
Kokkuvõtteks võiks öelda järgmist. Üldjuhul ei moodustata ega looda ettevõtteid, ükskõik millises vormis, kellegi või millegi petmise eesmärgil (ei riigi, investorite ega enese) vaid ikka tulevase suure kasumi saamise nimel. Kui ettevõtlus- ja majanduskeskkond ei ole soodsad, siis ajendab ettevõtjat petuskeemidele siiski ahvatlus olukorrast väikseimate kuludega välja tulla. Seda võimaldab aga AS või SIA vorm ilmselgelt tunduvalt kergemini kui mikroettevõtte oma.
Loodan, et mõned mõtted jõuaksid ka ettevõtlustegevust planeerivate inimesteni. Ettepanekuna võiksid piiriäärsed kohalikud omavalitsused koostöös rahandusministeeriumiga mõelda/pakkuda oma piirkonna väikeettevõtjatele võimalust konkureerida samaväärselt ühisel turul.
