Põllumajanduspoliitika muutudes on ka selle sisu saanud uue tähenduse – peale põlluharimise ja loomapidamise tegeletakse maal teenuste osutamisega, metsandusega, turismiga jne. Muude tegevuste osatähtsus on põllumajanduse kõrval kiiresti kasvanud. Täna ei tööta enam talupoja lihtne loogika, et liidan oma kulud kokku, rehkendan müügihinna nii, et tulud kataks kulud ning et midagi meeleheaks ka üle jääks.
Kui tehtud arvestuste järgi üle ei jää, tuleb otsida, kus viga on. Kas on kulutatud liiga palju või on müüdud liiga odavalt? Või on müüdud hoopis valesid tooteid? Antud olukorras, kus toodetakse erinevaid põllumajandussaadusi, pakutakse erinevaid teenuseid, tegeletakse ka metsandusega jne, võib omahinna arvutamine ja selle tõlgendamine olla väga keeruline.
Mis on omahind?
Omahind on toote või teenuse ettevalmistamise, tootmise ja müügiga seotud kulud rahasse arvestatuna. Omahinna puhul on seega tegemist keskmise leidmisega, mis sõltub kahest tegurist: kasutatud ressursi ehk kulude summast ja tooteühikute või teenuste hulgast. Keskmise leidmisega kaasnevad aga riskid – kulude summa ehk kasutatud ressursi hulga või toodete ja teenuste hulga muutusest muutub kohe ka omahind. Omahinna analüüs peaks võimaldama hinnata ettevõtte töö tõhusust.
Omahinna leidmisel on oluline eristada erinevaid tasemeid. Kõikide kulude jaotamisel toodetele ja teenustele on tegemist täisomahinna leidmisega. Kui jaotatakse kuluobjektidele ainult tootmise kulud, siis nimetatakse seda põhitegevuse omahinna arvestuseks. Et tehtavad kulud oleksid võrreldavad, kasutatakse ettevõtetes kulude arvestamisel ja toodangu omahinna kalkuleerimisel juhatuse poolt valitud metoodikat.
Lõpetamata tootmise kulud ja jooksva aasta kulud
Kulude arvestamisel põllumajanduses tuleb lähtuda kahest seisukohast – majandusliku otstarbe ja sisu järgi jagunevad põllumajandussaaduste tootmiskulud lõpetamata tootmise kuludeks ning jooksva aasta kuludeks. Lõpetamata tootmise mõiste sisu seisneb selles, et materjalid on tootmisprotsessi käigus juba ära tarvitatud kuid valmistoodangu loomise protsess ei ole veel lõpule jõudnud, see tähendab toodang ei ole veel läbinud kõiki valmimise etappe. Näiteks on lõpetamata toodanguks talivilja külv, kus ettevõtte töötajate kaasabil teisenevad varutud seemned, väetised ja taimekaitsevahendid pärast külvi materjalidest lõpetamata toodanguks. Külvatud talivili kuulub juba bioloogiliste varade koosseisu.
Kuluarvestuse süsteemi loomine
Omahinna arvestuse eelduseks on kuluarvestuse süsteemi loomine ja kõikide oma ettevõtte kulude liigitamine. Kulude liigitamise aluseks peaks olema samaliigiliste kuluartiklite rühmitamine eesmärgiga saada erinevatest kuludest ülevaade. Tootmiskeskkonna seisukohalt võib kulud jagada kaheks – tootmiskulud ja tootmisvälised kulud. Juhtimisotsustest lähtuvalt aga olulised kulud ja ebaolulised kulud.
Kuluarvestuse süsteemi loomine on tihedalt seotud juhtimisarvestusega, mille puhul ei ole kindlaks määratud arvestusprintsiipe, vaid iga ettevõte valib endale sobiva meetodi. Meetodi valikul lähtutakse sellest, millist infot juhtkond vajab.
Omahinna arvutamine
Mõiste “omahind” on mingi kulude kogumi või ressursi hulga jagatis nende samade kulude tegemise tulemusel saadud toodangu või teenuste ühikutega, kusjuures omahinna puhul ei piiritleta kululiike, mis lähevad konkreetse omahinna arvutusse ja mis mitte. Millised kulud on haaratud konkreetsel juhul omahinna arvutusse, näitab tavaliselt ära omahinna kategooria. Enamlevinud omahinna kategooriad on:
- tootmisomahind ehk tootmiskulud ühiku kohta,
- täisomahind ehk kogukulud ühiku kohta.
Tootmisomahinna koosseis on määratud finantsraamatupidamist reguleerivate seadustega – see sisaldab ainult tootmiseks vajalikke kulutusi ja ei sisalda toodete turustamise ning ettevõtte üldjuhtimise kulusid. Täisomahind sisaldab kõiki toote kulusid, kaasa arvatud halduskulud ja müügikulud. Täisomahinna leidmine on sageli väga keeruline, sest juhtimiskulusid on ühe tooteühiku kohta raske välja tuua.
Näiteks teravilja omahinna struktuuris on kõige suurema osatähtsusega kulud seemnetele, väetistele, taimekaitsevahenditele. Praeguseks on teravilja kokkuostuhinnad võrreldes eelmise aastaga oluliselt langenud. Seetõttu tuleks juba praegu mõelda teravilja saagikuse tõstmisele ning tootmiskulude vähendamisele toodangu ühiku kohta, mis omakorda eeldab oma tulevaste tegevuste, tulude ja kulude oskuslikku planeerimist. Ühiku omahind saadakse ühiku tootmisel kasutatud ressursi hulga (kulud kokku teraviljale) jagamisel ühikute arvuga (müüdud teravili).
Muutuv- ja püsikulud
Omahinna kalkuleerimisel saab kulusid liigitada muutuv- ja püsikuludeks. Taolisel liigitamisel tuleb olulist tähelepanu pöörata kulude seotusele tootmisega:
- muutuvkulu on kulu, mis muutub seoses tootmismahu suurenemisega või vähenemisega, näiteks seemne-, kütuse-, väetisekulu, tulemuspalk jne;
- püsikulu on kulu, mis ei ole sõltuvuses tootmismahust, näiteks juhatuse liikme töötasu, maa ja hoonete rendikulu jne.
Kui ettevõte rendib juurde haritavat maad, peab ta seda rohkem varuma külviks seemet, kusjuures külvinorm hektarile ei muutu. Seega tegevusmahu kasvamisel suurenevad muutuvkulud ja tegevusmahu kahanemisel vähenevad muutuvkulud, muutuvkulu ühe ühiku kohta jääb ühesuguseks. Masinate, hoonete, seadmete ja tööriistade soetamisel on tegemist püsikuluga, sest nendele tehtud kulu jääb ühesuguseks sõltumata sellest, kas toodetakse palju või vähe. Püsikulu ühe tooteühiku kohta on muutuv suurus, mida suurem on toodangumaht, seda väiksemaks muutub püsikulu ühe ühiku kohta. Püsikulud ei muutu seoses tootmismahu muutumisega. Nad jäävad ühesuguseks nii tootmismahu suurenemisel kui ka vähenemisel. Mida rohkem toodetakse, seda kasulikumalt kasutatakse püsikuludele tehtud kulutusi.
Muutuv- ja püsikulud kokku moodustavad kogukulud. Sellist kulude liigitamise süsteemi kasutades saab omahinna leida järgmise valemiga:
KULUD KOKKU : TOODETUD ÜHIKUTE KOGUS (ARV) = OMAHIND
Otsesed ja kaudsed kulud, perioodikulud
Kuluobjektile kandmise viisi järgi võib kulusid jagada otsesteks ja kaudseteks kuludeks. Otsekulu on vahetult toodetele tehtud kulu. Taimekasvatuses kuuluvad otseste kulude hulka seeme ja istutusmaterjal, kütuse ja määrdeainete kulu, väetise ja taimekaitsevahendite maksumus, traktorite ja autode töö, remonditöökodade, viljakuivatite jt töö, hoonete, masinate, seadmete ja inventari amortisatsioon, tööliste tööjõu- ja puhkusetasude kulud. Loomakasvatuse otsekulud koosnevad söötade-, allapanu-, ravimite ja seemendus-, jooksva remondi-, elektri- ja kütte- ning tööjõu- ja amortisatsioonikulust.
Tootmise üldkulud on kõik muud tootmisprotsessiga seotud kulud, kuhu kuuluvad ka toodangu valmistamise abimaterjalid. Tootmise üldkulud moodustavad üür, rent, tootmise juhtide tööjõukulu, seadmete hooldus, küte, vesi, valgustus, väheväärtusliku vara kulu jne. Tootmiskulud on otseselt seotud põllumajandussaaduste tootmisega, nad hõlmavad otseseid materjali- ja tööjõukulusid ning tootmise üldkulusid. Selliselt kulusid liigitades saab eraldi leida toote täisomahinna (arvestatakse kõiki kulusid) ja tootmise omahinna (arvestatakse tootmise otsekulusid).
Perioodikulud on seotud toodangu, kaupade ja teenuste turustamisega ning ettevõtte üldjuhtimisega. Perioodikulud kantakse selle perioodi kuludesse, millal nad tekkisid. Perioodikulude koosseisu kuuluvad üldhalduskulud, müügikulud, arendus- (teatud juhtudel) ja uurimisväljaminekud, muud ärikulud, finantskulud jne. Põllumajanduses koosnevad üldkulud üldhaldusega seotud kululiikidest: ettevõtte tippjuhtide ja kontoripersonali tööjõukulud, preemiad ja puhkusetasude kulud, küte, valgustus, elekter, vesi, halduses kasutatava põhivara amortisatsioon ja jooksva remondi kulud, raamatupidamis-, audiitor- ja juriidilised kulud. Ebatõenäoliselt laekuvate ja lootusetute arvete kulu, pangateenused, töölähetused, sõiduautode kulud ja hüvitised jne.
Mis võiks mõjutada omahinna arvestust põllumajanduses?
Eesti põllumajandustootjad saavad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel maapiirkonnas tegutsevate ettevõtjate elujõulisuse ja jätkusuutlikkuse suurendamiseks erinevaid toetusi. Osa toetusi antakse tegevuskulude ja põllumajandusliku tootmise sihtfinantseerimiseks. Põllumajandusliku tootmise sihtfinantseerimise puhul on tegemist bioloogilise vara tootmisega seotud kulude kompenseerimisega (nt loomad, linnud, vili). Üheks selliseks toetuseks on näiteks taimekasvatajatele välja makstav pindalapõhine toetus. Toetuse eesmärgiks on hüvitada täiendavaid kulutusi, mis on põhjustatud põllumajandusliku tootmise eripärast. Samuti püütakse hüvitada maade hooldamise kulusid, kuna tuleviku vajadusi ja toiduainete nõudluse kasvu arvestades on vaja säilitada põllumaade viljakus.
Kuigi otsetoetuste eesmärk on hüvitada täiendavaid kulutusi, kajastatakse neid toetusi raamatupidamises muu ärituluna. Toetuste eesmärki arvestades võib neid omahinna arvestamisel arvesse võtta kulusid vähendava tegurina, teisalt raamatupidamises kajastamise põhjal on tegemist tuludega ning seega omahinna arvestusse ei arvata. See, kas otsetoetusi võetakse omahinna arvestamisel arvesse, on iga ettevõtte juhtkonna otsus.
Olen arvamusel, et omahinna arvutamine ja selle tõlgendamine on keeruline peaaegu igas ettevõttes, kuid arvestades põllumajanduses tehtud kulude eripära ja sihtfinantseerimise mõju on see põllumajanduses eriti keeruline. Omahinna arvutamisel on tegemist keskmisega, mis sõltub kasutatud ressursi ehk kulude summast ja tooteühikute või teenuste hulgast. Mistõttu omahinna arvutamisel võib tekkida arusaamine nagu kulude suurus sõltuks ainult toodetud ühikute hulgast. Toote või teenuse omahinna arvutamine ja selle kasutamine juhtimisotsusteks ei ole sageli ratsionaalne, sest see võib viia mõtted ühiku tasandile ja keskendutakse liigselt kulude kokkuhoiule. Liigne kulude kokkuhoid võib aga viia saagikuse langusele, mis omakorda tähendaks tulu vähenemist. Samas võib põllumajandustootjal tekkida mõte, et tuleks tõsta müügihinda, kuid põllumajanduses kehtestavad hinna enamasti kokkuostjad ning tootjal on seejuures vähe (kui üldse) sõnaõigust.
