Juba 2004. aasta 1. juunil kehtima hakanud pakendiseaduses (PakS) jõustusid 2015. aasta algusest alates mitmed muudatused, millest ehk kõige rohkem puudutab pakendiettevõtjat pakendiaruandluse auditeerimise kohustus. Seadusandja üheks eesmärgiks oli muuta pakendiarvestus paremini kontrollitavaks ja pakendiaruandlus täpsemaks, mis saavutatakse pakendiaruandlusele audiitorkontrollikohustuse kehtestamise abil.
Mis on pakendiaudit ja mida auditeeritakse?
Pakendiaruandluse audiitorkontrolli eesmärk on anda hinnang auditeeritava kalendriaasta kohta pakendiaruande vastavuse kohta pakendiseaduse nõuetele. Auditeeritakse pakendiaruannet. Pakendiarvestuse pidamise ja pakendiaruande koostamise kohustus on pakendiettevõtjal.
Kellele pakendiauditi kohustus laieneb?
Pakendiettevõtjaks, kelle pakendiaruandlust on auditeerida vaja, on kõik ühingud ja organisatsioonid, kelle kalendriaasta Eestisse müügiks toodud pakendatud kauba või toodete või Eestis tegevuse käigus täiendavalt pakendatud toodete pakendite pakkematerjali kogus ületab plastpakendi puhul 100 kg ja/või muust materjalist pakkematerjali kogus 200 kg.
Seega siis, väikeses koguses pakendite turulelaskjate pakendiaruandlust ei ole vaja auditeerida. Samas ei tähenda see, et väiksematel poleks vaja pidada pakendiarvestust – pakendiarvestuse pidamise kohustus on ikka, puudub vaid auditeerimiskohustus.
Kellel on pakendiauditi korraldamise pädevus?
Pakendiauditit võivad läbi viia kõik tegevusluba omavad Eesti vandeaudiitorid ja audiitorühingud. Samas arvatavasti kõik audiitorid selle valdkonnaga ei tegele.
Kui ettevõttel juba on audiitor, kes teeb raamatupidamise aastaaruande audiitorkontrolli, siis oleks kindlasti tark tegu esimese asjana konsulteerida just temaga, sest aastaaruannet auditeerival audiitoril peaks olema väga hea ettekujutus ettevõtte tegevusest, arvestussüsteemidest ja rutiinidest. Mistõttu teoreetiliselt peaks aastaaruannet auditeerival audiitoril kuluma pakendiauditi tegemiseks vähem aega kui n-ö võõral audiitoril.
Miks on vaja pakendiaruandeid auditeerida?
Täna on riigini jõudev koondinformatsioon turule lastud pakendite kohta olnud riiki ebarahuldava kvaliteediga, st selles on suure tõenäosusega esinenud olulisi puudusi.
On teada, et mõned ettevõtted ei ole kunagi ühtegi pakendiaruannet esitanud, kuigi on pakendiseaduse järgi olnud selleks kohustatud juba 2004. aastast. On ettevõtteid, kus pakendiaruandlusele ei pöörata piisavalt tähelepanu, mistõttu esitatakse puudulikke, vananenud ja/või valesid andmeid. Samas tuleb öelda, et on palju ettevõtjaid, kus pakendiaruandlus on eeskujulikult korraldatud!
Pakendiaruandluse auditeerimine aitab lisaks riigile esitatava info kvaliteedi tõstmisele vähendada ka ebatervet konkurentsi ettevõtjate vahel (ühed loovad arvestussüsteemid, kulutavad aega andmete kogumisele ja raporteerimisele, maksavad tasusid ja/või aktsiise ning tellivad auditi, samas kui teised sellega ei tegele ja nendest kuludest ebaõiglaselt pääsevad).
Mis juhtub, kui nõudeid ei täideta?
Kindlasti ei ole audiitor see, kes ettevõtjat karistab. Pakendiseadusest tulenevate nõuete mittetäitmise korral võidakse ettevõtet sanktsioneerida, kuid ma arvan, et suurim karistus on see, et meid ümbritsev keskkond, ja seeläbi ka me ise, kannatab selliste rikkumiste tulemusel.
Kust saada abi küsimuste korral?
Pakendiaruandlusega seotud küsimuste korral soovitame pöörduda oma taaskasutusorganisatsiooni, oma audiitori või kellegi kolmanda valdkonda tundva spetsialisti poole.
Ka internetis on palju asjakohast materjali, alustada soovitaksin pakendiseaduse läbilugemisega.
Kokkuvõtteks
Minu isiklik hinnang on, et praegu on pakendiaruandluse auditeerimisnõue pandud siiski liiga madalale, st liiga väikeste turule lastud pakendikoguste puhul tuleb tellida pakendiettevõtjal audit. Audit ei ole kindlasti odav teenus ja sageli võib juhtuda, et audiitori küsitav teenustasu on suurem kui pakendiettevõtjalt taaskasutusorganisatsioonile makstavad tasud või pakendikoguselt arvestatud aktsiisisumma.
Teine probleem on see, et korraga peavad pakendiauditi tellima hinnanguliselt 2000-3000 ettevõtet, mistõttu ei pruugi olemasolevatel audiitoritel olla piisavalt inimvara, et rahuldada hüppeliselt kasvanud audiitorteenuse nõudlus. Eelöeldut arvesse võttes tasuks siiski kaaluda esialgse pakendiauditi audiitorkohustuse määra seadmist praegusest kõrgemale tasemele, et seda siis hiljem järkjärguliselt madalamale tasemele tuua.
Pakendiaruandluses ja –auditis on veel palju nüansse ja täiendavaid regulatsioone, meie artikkel annab ainult osalise ülevaate valdkonnast. Õppimist jätkub antud valdkonnas veel mitmeks aastaks kõikidele turuosalistele. Meie senine praktika näitab, et enamik ettevõtteid on leidnud puudusi oma pakendiarvestuses, täiendanud oma aruandlust ning deklareerinud 2014. aastal võrreldes 2013. aastaga suurema pakendikoguse. Seetõttu on vähemalt osaliselt eesmärgid juba täituma hakanud. Kas aga suurem eesmärk – puhtam ja parem elukeskkond – ka saavutatakse, selgub aastate pärast.
