Äriühingu maksukohustuse täitmise eest vastutavad nii maksukohustuslasest äriühing kui ka selle juhatuse liikmed. Maksuvõla sissenõudmiseks äriühingu juhatuse liikmetelt on maksuhalduril võimalus koostada vastutusotsus. Kuivõrd vastutusotsuse tegemise eelduseks on maksuseadustest tulenevate juhatuse liikme kohustuste rikkumine, kasutatakse praktikas vastutusotsust üksnes olukorras, kui maksukohustuslaselt endalt ei ole võimalik maksuvõlga sisse nõuda.

Juhatuse liikme vastutus maksuhaldurile maksuvõla tasumiseks on sarnane juhatuse liikme vastutusele mistahes teise võlausaldaja ees. Riigikohus on 27.11.2012 üldkogu määrusega nr 3-3-1-15-12, toetudes juhatuse liikme üldisele tsiviilõiguslikule deliktilise kahju hüvitamise skeemile, pannud selgelt paika juhatuse liikme vastutusotsuse tegemise eeldused:

• äriühingu juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustust tagada maksukorralduse seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste täitmine;
• nimetatud kohustuste rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg;
• vastutusotsuses tuleb tuvastada põhjuslik seos isiku õigusvastase käitumise ja maksuvõla tekkimise vahel;
• maksuvõlg on tekkinud just sellise kohustuse rikkumise tõttu (ajaliselt varem tekkinud maksuvõlg ei ole vastutusotsuse tegemise aluseks) (otsusest 3-3-1-23-12).

19.12.2013 otsuses nr 3-3-1-37-13 andis Riigikohus aga täpsustavad suunised, kuidas sisustada maksuseadustest tulenevate kohustuste rikkumist ning kuidas tuvastada põhjusliku seose olemasolu ja juhatuse liikme süüd vastutusotsuse tegemisel. Etteruttavalt võib öelda, et iga juhatuse liikme süü on individuaalne ja tuleb tuvastada eraldi.

Riigikohtu seisukohtade põhjal saab rikkumiseks, mis võib kaasa tuua vastutusotsuse tegemise, üldjuhul pidada üksnes MKS §-s 8 lg 1 nimetatud kohustuste rikkumist ehk maksukorralduse seaduses ja maksuseadustes sätestatud kohustuste rikkumist. Erandkorras võib aga juhatuse liikme tegevus äriühingu sisesuhetes ja sellest tulenevad rikkumised kaasa tuua vastutusotsuse tegemise ka olukorras, kui tuvastatakse, et juhatuse liikme tegevuse eesmärk on jätta maksud tasumata. Ühingusisesed otsustused loetakse MKS § 8 lg 1 rikkumiseks üksnes juhul, kui neid tehakse maksude tasumisest kõrvalehoidmise eesmärgil.

Lisaks maksude maksmisest kõrvalehoidmise eesmärgiga teole, tuleb maksuhalduril ja kohtutel tuvastada ka põhjusliku seose olemasolu. See tähendab, et juhatuse liikme tegu või tegevusetus peab olema kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on sellise asjaolu selge tagajärg. Seega ei saa kohtupraktikas kujunenud seisukohtade järgi vastutusotsust teha maksuvõla osas, mis on tekkinud ajaliselt varem kui etteheidetav käitumine või sellest erinevatel põhjustel.

Kindlasti peab maksuhaldur põhjendama vastutusotsuses juhatuse liikme süüd ja motiveerimata vastutusotsuse puhul ei pea juhatuse liikmed tõendama, et nad ei ole süüdi. Süü puhul tuleb arvestada, et eraõiguslikust suhtest tuleneva kohustuse rikkumisele suunatud tahtlus ei tähenda tahtlust maksuõigusliku tagajärje saavutamise suhtes ning juhatuse liige peab teadlikult soovima mitte tasuda ühingu maksuvõlga.

Üldjuhul saab vastutusotsusega nõuda üksnes kehtivat maksuvõlga, mis tähendab, et juhatuse liikme vastutus maksuvõla tasumise eest on maksuvõla suhtes aktsessoorne. Siiski võib erandjuhtudel enne äriühingu registrist kustutamist ja maksukohustuse lõppemist tehtud vastutusotsus jääda juhatuse liikme suhtes kehtima. Täitnud vastutusotsusest tuleneva kohustuse, tekib juhatuse liikmel regressnõue maksukohustuslase vastu. Sellist regressnõuet maksuseadused aga ei reguleeri ning praktikas neid üldjuhul ka ei esitata – tavaliselt pole maksukohustuslaselt endalt (makseraskustes ühingult) lihtsalt enam midagi saada.