Riskid tagasiostuõigusega müügilepingu kasutamisel tagatislepingu asemikuna

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.

Reeglina ei jääda tehingute sõlmimisel lootma üksnes teise lepingupoole korrektsusele ja usaldusväärsusele, vaid lepingujärgsete kohustuste täitmise garanteerimiseks soovitakse lepingupartnerilt saada ka piisavalt kindel ja usaldusväärne tagatis. Seejuures on tehingujärgsel võlausaldajal võimalik valida üsna mitme tagatisvariandi vahel: kasutada saab asjaõiguslikke tagatisi nagu mitmesugused pandiõigused, samuti isiklikke tagatisi nagu käendus või garantii, ning ka võlaõiguslikku tagatisloovutamist.

Üsna tihti tuleb praktikas ette aga ka teatud ebatraditsiooniliste tagatisskeemide kasutamist, mille kasuks otsustatakse nt tehingu kaalukust, tehingujärgset hinda või tagatise jõustamise lihtsust puudutavatest kaalutlustest lähtuvalt. Üheks selliseks sageli kasutatavaks surrogaadiks võib lugeda võlaõigusseaduses reguleeritud tagasiostuõigusega müügilepingut.

Nimetatud lepingu tagatisskeemina kasutamise korral n-ö müüb lepingujärgne müüja talle kuuluva vara (milleks sagedamini kasutatakse äriühingute aktsiaid ning osasid või muid väärtpabereid) selle pantimise asemel lepingujärgsele ostjale. Tegelikkuses ei ole lepingu eesmärgiks aga varaeseme müük, vaid müüjana esineva lepingupoole teatud kohustuste tagamine. Sageli kasutatakse sellist tagatisskeemi laenu- ja muudest finantseerimislepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks, kusjuures tagasiostuõigusega võõrandamisleping funktsioneerib ise ka laenulepinguna – nimelt ostja poolt müüjale makstav "ostuhind" ise ongi laenusumma, millele vastutasuks müüja tagatise annab (varaeseme müüb).

Kuigi sellise skeemi kasutamisel on tehingu vormistamise ees n-ö tavapärase laenu- ja pandilepinguna mõningaid eeliseid – nimelt ei pea tagatise saaja tagatise jõustamisel järgima seadusjärgset tagatise realiseerimise protseduuri, sh etteteatamistähtaegu ja müügiprotseduuri, tuleb silmas pidada, et sellise hübriid-tagatise kasutamisel esineb ka mitmeid tähelepanuväärseid riske.

Eelkõige aktualiseeruvad tagatistehingute võõrandamislepinguna sõlmimisega seonduvad riskid tagatise andja (tagasiostuõigusega müügilepingu järgse müüja) maksejõuetuse olukorras. Nimelt sisaldab pankrotiseadus mitmeid sätteid, mis tagavad tagatisega varustatud võlausaldajatele menetluses eelistatuma positsiooni võrreldes nendega, kelle nõuded pankrotivõlgniku vastu on tagamata. Selline soodsam positsioon avaldub eeskätt seadusjärgses nõuete rahuldamisjärkude regulatsioonis, mille kohaselt kuuluvad pärast pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemist esimeses järgus täitmisele pandiga tagatud nõuded. Seega näiteks juhul, kui pooled on omavahelise õigussuhte vormistanud ostu-müügitehinguna ning sellise lepingu alusel saadav tagatisvara ei kata võlausaldaja nõuet kogu selle ulatuses (või on tagatisvara väärtus vahepealsel ajal oluliselt vähenenud), on lepingujärgsel ostjal võimalik sellisest lepingust tulenevate nõuete täitmist nõuda alles n-ö teises järgus.

Lisaks sellele asetab tagasiostuõigusega müügilepingu kasutamine pandi asemel võlausaldaja kaheldavasse olukorda tehingu tagasivõitmise kontekstis. Nimelt välistab pankrotiseadus tagatise andmise tagasivõitmise juhul, kui tagatis on antud laenu- või muu krediidilepingu tagamiseks. Kuigi antud võlausaldajate kaitse säte ei ole piiratud üksnes pandi vormis antud tagatistega, vaid peaks kaitse võimaldama ka võlaõiguslike tagatiste (käendus, garantii, tagatisloovutamine) olemasolu korral, tuleb silmas pidada, et tagasiostuõigusega müügileping ei ole traditsiooniline tagatisinstrument, kuigi seda sellisel eesmärgil tihti kasutatakse. Sellest tulenevalt on võlausaldaja olukord tagasiostuõigusega müügilepingu vormis antud tagatise jõustamise korral oluliselt keerulisem võrreldes olukorraga, kus tagatis oleks seatud pandina, kuivõrd tehingu tagasivõitmise korral lasub selle sõlmimise tõendamine tagatise andmise eesmärgil võlausaldajal endal. Teisisõnu – kuigi pooled on sõlminud lepingu, soovides sellega reguleerida laenu- ja tagatissuhet, on n-ö paberil tegemist siiski tavalise ostu-müügitehinguga, mis vaikimisi tagatisena ei kvalifitseeru ning teeb sellise lepingu järgsest võlausaldajast n-ö tavapärase võlausaldaja.

Eeltoodust võib järeldada, et kuigi tagasiostuõigusega müügilepingu kasutamisel tavapärase pandiõiguse seadmise asemel võib olla mõningaid eeliseid tagatise jõustamise olukorras, võib see teisest küljest osutuda sisuliselt vabatahtlikuks kaitsemehhanismidest loobumiseks teise lepingupoole maksejõuetus-olukorras. Seetõttu tuleks selliste ebatraditsiooniliste tagatisskeemide juures teise lepingupoole usaldusväärsust tõsiselt kaaluda ning eelistada pigem asjaõiguslikke pandiõigusi. Kahtlemata aitab õigussuhte võimalikult selge reguleerimine ja seaduses selgelt sätestatud tagatisinstrumentide kasutamine kaasa vaidluste vältimisele ning garanteerib võlausaldajale vajaliku kindluse ja kaitse, mis ju ongi tagatise seadmise olemuslik eesmärk.

Allikas:  Advokaadibüroo Borenius

Pane tähele!

Kord nädalas

Telli RMP Nädalakiri

Kolmapäeviti saadetav Nädalakiri sisaldab raamatupidamise, maksunduse ja tööõiguse valdkonna olulisi uudiseid, spetsialistide artikleid, seadusemuudatusi, nõuandeid ja soovitusi.

Töövahendid

Maksukalender Maksumäärad Numbriline Tööajafond RTJ IFRS Abitabelid Seadused MTA avalikud päringud Nädalakiri

Kalkulaatorid

Palgakalkulaator Maksuvaba tulu kalkulaator Puhkusekalkulaator Auditikalkulaator Kogumispensioni kontroll