Palju on räägitud sellest, et Eestis vohab seadusloome ja seadusi muudetakse kiiremini, kui inimesed jõuavad nendega harjuda. Hiljuti võttis sel teemal sõna justiitsminister Urmas Reinsalu, kes lubas, et riik võtab seaduste muutmisel hoo maha ja kaalub edaspidi rohkem, kas uut seadust on tarvis või mitte.
Kahtlemata on õiguse liiga kiire ja tihti tarbetu muutumine paljudele inimestele probleemiks, sest see sunnib sisulisele tegevusele pühendumise asemel tegelema sellega, et aina uuenevad nõuded endale selgeks teha. Seetõttu on väga tervitatav, kui riik siin hoogu natuke väiksemaks võtaks ja enne uue seaduse väljatöötamist põhjalikumalt kaaluks, kas muudatust on üldse vaja. Teisest küljest on selge, et päris seisma ei ole seadusloomega võimalik jääda, sest ühiskond muutub pidevalt ja koos sellega on vaja reguleerida aina uusi suhteid. Lisaks on meil kohustus oma õigusesse üle võtta Euroopa Liidus kokkulepitavad ühised reeglid.
Seaduste muutumise taustal võib aga tekkida küsimus, mis saab juba sõlmitud kokkulepetest, kui enne kokkuleppe täitmist reeglid muutuvad? Kas täna sõlmitud kokkulepe on homme kehtetu ja seda ei pea täitma, kui homsest kehtivad uued reeglid sellist kokkulepet enam sõlmida ei luba?
Õnneks tuleb siin appi põhiseadus, kust tuleneb üldine põhimõte, et lepinguid ja kokkuleppeid tuleb hinnata nende seaduste järgi, mis kehtivad lepingu või kokkuleppe sõlmimise ajal. Ehk kui tänane seadus lubab kokkulepet sõlmida, siis selle põhimõtte järgi jääb täna tehtud kokkulepe kehtima ka juhul, kui hiljem seadus muutub. Selliselt kaitseb põhiseadus kokkuleppe pooli, võimaldades neil ette näha, millised on sõlmitud kokkuleppe tagajärjed tulevikus.
Aga see põhimõte ei ole absoluutne. Riigikohus on leidnud, et seaduses võib siiski ette näha, et uusi reegleid rakendatakse ka enne seaduse kehtima hakkamist sõlmitud lepingute kohta. Selliseid näiteid ei pea kaugelt otsima. Nii on 2009. aasta 1. juulist kehtima hakanud töölepingu seaduses öeldud, et see seadus kehtib ka nende töölepingute kohta, mis olid sõlmitud juba enne seaduse jõustumist. Selline lahendus oli mõistlik, sest ilmselt oleks väga palju segadust tekitanud, kui ühes ja samas ettevõttes mõned inimesed töötaksid ühtede ja teised teiste reeglite järgi. Lisaks soovis riik uue töölepingu seadusega muuta tööturgu paindlikumaks ning see eesmärk ei oleks väga pika aja jooksul teoks saanud, kui enamus inimesi oleks jätkanud töötamist vana seaduse järgi.
Silmas tuleb pidada riigikohtu seisukohta, et uut seadust võib varasemalt sõlmitud kokkulepetele kohaldada vaid siis, kui selleks on mõjuvad põhjused. Lisaks peab seaduses olema selgesõnaliselt kirjas, et see kohaldub ka varasemate kokkulepete kohta. Ehk riik peab igal sellisel juhul suutma ära näidata, miks on tarvis tagantjärele juba sõlmitud kokkulepetesse sekkuda. Kui ühtki head põhjust ei ole, siis võib riik keelata või piirata vaid tulevikus tehtavaid kokkuleppeid ning juba kehtivaid lepinguid ja kokkuleppeid puutuda ei tohi. Samuti peab riik seaduse tekstis selgelt välja ütlema, et see käib ka varasemate kokkulepete kohta. Kui sellist selget väljaütlemist ei ole, siis võib eeldada, et uus seadus varasemaid kokkuleppeid ei puuduta.
Aga mis siis ikkagi lepingust saab, kui riik on otsustanud uut seadust tagasiulatuvalt rakendada? Sellele on raske üheselt vastata, kuid tavaliselt ei ole terve leping uue seadusega vastuolus. Seetõttu muutub reeglina uue seadusega leping kehtetuks üksnes osaliselt – need kokkulepped, mida uus seadus ei luba, enam ei kehti ja nende asemel kehtib see, mis uues seaduses kirjas. Muud kokkulepped jäävad aga kehtima. Ehk sellisel juhul tuleb lepingut lugeda koos uue seadusega, neid omavahel kombineerides.
Kokkuvõtteks võib öelda, et seaduse muutumisel ei pea reeglina muretsema, sest tavaliselt uus seadus juba olemasolevaid kokkuleppeid ja lepinguid ei muuda. Siiski tasub seadustega kursis olla, kuna mõnikord võib seadus ümber korraldada ka juba kokkulepitut. Võime üksnes loota, et selliste ümberkorralduste puhul peab riik vajalikuks inimesi muudatustest varakult ja ennetavalt teavitada.
