Alates 2010. aastast kehtiva perekonnaseaduse regulatsioon võimaldab abielusuhetes kohaldada kolme liiki varasuhteid: varaühisus, vara juurdekasvu tasaarvestus ning varalahusus. Vaikimisi kehtib varaühisuse vararežiim ning kuigi abikaasad võivad nii abiellumisel kui ka abielu ajal valida neile sobivaima varasuhte, on ülekaalukalt levinuimaks varasuhteks varaühisus.
Varaühisuse režiimi ülemvõimu toetab ka asjaolu, et seda vararežiimi kohaldatakse muuhulgas abielude puhul, mis on sõlmitud enne uue perekonnaseaduse kehtima hakkamist (ja abikaasadel puudub abieluvaraleping).
Varaühisuse puhul tuleb eristada ühisvara ja lahusvara
Seaduse kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Varaühisus hakkab kehtima alates abielu sõlmimisest ning kehtib kuni selle juriidilise lõppemiseni (nt abielu lahutamine) või teise vararežiimi valikuni. Siinkohal on oluline rõhutada, et alates 2010. a kehtiva perekonnaseaduse kohaselt ei lõppe varaühisus enam abieluliste suhete lõppemisega. Seega võib ammu kooselu lõpetanud, kuid senini abielus olevaid abikaasasid vara jagamisel oodata (eba)meeldiv üllatus, kus ühisvaraks loetakse ka aastaid pärast abieluliste suhete lõppemist soetatud vara.
Vaatamata varaühisuse režiimi kehtivusele ei kuulu ühisvara hulka kummagi abikaasa lahusvara, mille seaduse kohaselt moodustavad:
- isiklikud tarbeesemed;
- enne abiellumist omandatud vara;
- abielu ajal tasuta käsutuse teel (nt kinge, pärimine) saadud vara;
- lahusvara arvel soetatud vara.
Lahusvara eristamine ühisvarast omab tähtsust, kuna kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta seaduse kohaselt nõuda, et selle väärtus hüvitatakse talle ühisvara arvel.
Lahusvara piiritlemine võib olla problemaatiline
Praktikas ei ole abikaasade ühisvara ja lahusvara eristamine alati lihtne. Nii on üsna levinud, et üks abikaasa on võõrandanud oma lahusvara, et saadava vara arvel panustada ühisvarasse. Probleeme ei teki eelduslikult siis, kui lahusvarast saadavad vahendid suunatakse otse ja tervikuna nt ühisvara soetamiseks või parendamiseks. Küll aga võivad vaidlusi põhjustada olukorrad, kui lahusvara kasutatakse ühisvara huvides osadena pikema perioodi vältel või kui lahusvaraks olevad rahalised vahendid segunevad ühisvaraks olevate rahaliste vahenditega. Sellisel juhul võib tekkida vaidlus, kas ja kui suures osas on ühisvara soetatud või parendatud lahusvara arvel.
Vaidluse korral on mõlemal abikaasal tõendamiskoormus
Olukorras, kus lahusvara kasutamine ühisvara huvides on toimunud aastaid tagasi, ei pruugi kohtus väidete tõendamine olla kuigi lihtne. Õnneks ei ole sellisel juhul tõendamiskoormus üksnes abikaasal, kes väidab, et on kasutanud oma lahusvara ühisvara huvides. Nimelt on Riigikohus asunud asjas nr 3‑2-1-156-14 seisukohale, et vaidluse korral selle üle, kas ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel, on mõlemal poolel aktiivne tõendamiskoormus – s.t üks abikaasa peab tõendama väidet, et ühisvara omandati tema lahusvara arvel, samas kui teine abikaasa peab tõendama, et ühisvara omandati muu, kui teise abikaasa lahusvara arvel. Selline tõendamiskoormuse jagunemine peaks tagama ka õiglasema kohtulahendi juhul, kus kõik vaidlusaluste tehingute dokumendid ei ole säilinud.
