Riigikohus tunnistas 25. jaanuari 2018. a otsusega (lahendi nr 2-15-17249) kohtutäituri seaduses olevad tasumäärad (KTS § 35 lg 2 ja 3) põhiseadusega vastuolus olevaks, otsus jõustub kuue kuu pärast.
Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendas vaidlust küsimuse üle, kas võlgnikul tuleb tasuda kohtutäituri põhitasu, mis kõnealuse juhtumi puhul ulatus üle kümne tuhande euro. Tasu maksma kohustanud regulatsiooni põhiseaduspärasuse seadis kahtluse alla kõigis kohtuastmetes nii kaebaja ise kui ka tsiviilkolleegium ja asi anti arutamiseks riigikohtu 19 kohtunikust koosnevale üldkogule.
Üldkogu selgitas, et tasu määramisel lähtub kohtutäitur seaduses olevatest sätetest ja kehtivas kohtutäituri seaduses ei ole alust põhitasu vähendamiseks.
Kohtutäituri põhitasu on lõivule sarnanev avalik õiguslik kohustus, mille eesmärk on eelkõige katta konkreetse soorituse kulud, aga lisaks näiteks ka kohtutäituri ja tema büroo töötajate mõistlik töötasu ja muud vajalikud kulutused. Üldkogu hinnangul on taoline ristsubsideerimine ehk toiminguga kaasneva kulu katmine muu täitemenetluse või -toimingu eest saadavast tulust lubatud.
Üldkogu rõhutas aga, et võimalus rakendada ristsubsideerimise põhimõtet (ehk kulude n-ö tasaarveldamist) ei ole põhiseaduslikult piiramatu. See tähendab, et põhitasu määrad ei tohi olla ülemäära kõrged võrreldes vastavate nõuete täitmise eeldatavate kuludega. Vaidlusalused tasumäärad on üldkogu hinnangul selgelt kõrgemad võrreldes menetluse eeldatavate kuludega.
Sätete kehtetuks tunnistamise jõustumise lükkas üldkogu edasi kuue kuu võrra, et anda riigikogule aega põhiseadusele vastava normistiku vastuvõtmiseks.
