Riigikohtu tsiviilkolleegium on teinud otsuse asjas (otsuse nr 2-14-60492), mis puudutas juurdepääsutasu avalikult kasutatavale teele.
Asjaolude kohaselt kuulus isikule kinnisasi koos 20 garaažiboksiga, kuid nendest 14-le puudus tal juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Omanik taotles läbi naaberkinnistu juurdepääsu, kuid naaber leidis, et üle tema kinnisasja juurdepääsu tagamine on ebamõistlikult koormav ja talle peaks hüvitatama kahju seoses kinnistu väärtuse vähenemisega.
Kohus kordas oma varasemat seisukohta, et koormatud kinnisasja omanikule määratav hüvitis ehk maatükile juurdepääsutasu peaks sisaldama kindlasti ühe komponendina ka hüvitist omandiõiguse riive eest (hüvitis kasutuseelise alusel) sõltumata asjaolust, kas juurdepääsu puudumine on tingitud juurdepääsu taotlejast sõltuvatest asjaoludest või temast sõltumatutest asjaoludest (näiteks maareformist sõltuvalt).
Juhul kui juurdepääs kaotati juurdepääsu taotlejast sõltumatutel asjaoludel, annab see alust väljamõistetava hüvitise vähendamiseks, ning juhul kui juurdepääs kaotati juurdepääsu taotlejast sõltuvatel asjaoludel, ei saa juurdepääsu taotleja hüvitise vähendamisega arvestada.
Minimaalne hüvitis, mida õigustatud kinnisasja omanik peaks maatüki kasutamise eest koormatud maatüki omanikule maksma, ei või olla väiksem kui juurdepääsualuse maatükiosa maamaksu suurus. Kolleegium selgitas, et juurdepääsu kasutamise eest saadava kasutuseelise hüvitamise eesmärk on tagada kinnisasja omanikule samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad mõnel muul otstarbel.
