Vältimaks hilisemaid lisatöid, tuleb hoone asukoha valikul, projekteerimisel ja ehitamisel teha kõik, et vesi ja niiskus ei satuks keldrisse ja hoone konstruktsiooni.

Läbi seina tungiv niiskus on rikkunud keldrikorteri. Foto: Langeproon Inseneriehitus OÜ

Hoonet mõjutav vesi tungib majja erinevast suunast. Hoonet mõjutav lühiajaline sademevesi jääb pidama veekogudes või pinnasevee horisondis. Niisuguse otsese vee eemale juhtimisega osatakse üldjuhul hästi toime tulla – ehitatakse korralik katus ning juhitakse vesi rennidega katuselt alla.

Aga majale avaldavad survet ka pinnasekihtides ja kommunikatsioonikanalites voolavad veed. Pinnasekihtide vahel ja soontes vee liikumisi oskab selle ala professionaal hinnata. Erinevaid vanade torusid, kaableid jmt kanaleid pidi voolavat vett näeb ainult torusid lahti kaevates. Siinjuures tuleb meeles pidada, et neil juhtudel liigub vesi ka alt üles. Niisuguse vee ärajuhtimiseks on vajalik paigaldada pinnasesse jääva hooneosa ümber ning seejärel konstruktsioonimaterjaliga nakkuv hüdroisolatsioonikiht.

Tihti arvatakse, et kui uue hoone vundamendiaugu kaevamisel ei ole kaevikus vett, on pinnavee tase madalamal. Tegelikult on pinnavee taseme ülemine horisont muutuv ning sõltub aastaajast ja sademete hulgast.

Teisel ajahetkel on hoone maa-alune osa tervikuna veest ümbritsetud ning toimib koolifüüsikast tuntud ühendatud anumate seadus. Mõjub surveline vesi. Siin on vete ärajuhtimiseks vajalik esmalt drenaaþisüsteem, mis eemaldab veesurve konstruktsioonilt ning seejärel konstruktsioonimaterjaliga nakkuv hüdroisolatsioonikiht.

Pinnasega seotud vesi ümbritseb hoone maa-alust osa Eesti kliimas kogu aeg. Niisugune vesi ei ole konstruktsioonile surveks, aga protsess käib siiski pidevalt. Ainus abinõu on kogu maapinnaga piirnev konstruktsioon veest hüdroisolatsioonikihiga eraldada ja lahendada konstruktsioonisõlmed õigesti. Maa-aluseks hüdroisolatsiooniks sobivad külmpaigaldatavad materjalid. Väga tähtis on ehitada hoone maa-alune osa võimalikult tihedast ja vees mittelagunevast materjalist.

Mida tihedam on maa-alune materjal, seda kergem ja odavam on pindu hüd­roisoleerida. Maa-alune osa on kui laev vees ning ehitatud materjalist, mis hüdroisolatsioonikihi defekti puhul aeglustab vee läbitungimist ning ei lagune niiskuse tõttu.

Kõikide materjalide üheks peamiseks ülesandeks on kontrollida vee ja kaasatavate kemikaalide liikumist. Siinjuures tuleb aru saada materjalide poorsuse ja läbilaskvuse vahest; poorsus on aukude arv ning läbilaskvus kirjeldab aukude ühendatuse astet. Konstruktiivsete ehitusmaterjalide puhul (k.a betoon) taandubki veetakistus vee läbilaskvuse koefitsiendile ning vee liikumise tee pikkusele ehk materjalikihi paksusele.

Vesi oma erinevates olekutes läbib kõiki enamkasutatavaid konstruktiivseid ehitusmaterjale: fiboplokki momentaalselt, ideaalselt valatud betooni teatud aja jooksul.

Alati peab arvestama erandjuhuga, mil vee ärajuhtimissüsteemid ei toimi, näiteks üleujutuste, suurte sadude ajal. Siis peab kogu veesurve hoone maa-alusele osale vastu võtma hüdroisolatsioonikiht koos konstruktsiooniga.

Väga suur probleem on Eestis ka mööda materjalide poore liikuva vee ohjamine, seda ei teadvustata. Kui otsene vee keldrisse tulek on kohe nähtav, siis läbi konstruktsioonimaterjali kapillaare tungiv vesi või veeaur on kui vähkkasvaja inimese organismis.

Muutused ilmnevad materjalide märkamatul lagunemisel või inimese tervise halvenemisel, mida üldjuhul ei osatagi seostada ruumide sisekliimaga. Juba õhuniiskuse suurenemisel üle 70% RH toimub eri liiki hallitusseente massiline kasv, mis toodavad silmaga märkamatuid, kuid inimorganismile kahjulikke toksiine.

Kui tänapäeva tavameditsiinis osatakse erinevaid inimorganismi elundeid eraldi hästi uurida, siis koosmõjus on paljugi teadmata. Nii on ka erinevate ehitusmaterjalide puhul, mis eraldi vees ja niiskuses on stabiilsed ning kõigile nõuetele sertifitseeritud.

Kui materjalid puutuvad omavahel kokku, tekib niiskes keskkonnas keemiline reaktsioon, mis hakkab eraldama tervistkahjustavaid toksiine (näiteks põrandatel: betoon + PVC-kate + liim + vesi). Hilisemaid haiguste kaudseid tekkepõhjuseid ei suudeta üldjuhul tuvastada.

Alati on vaja tagada ka ruumide korrektne õhuvahetus.

Kiirustamine maksab valusalt kätte

Hoone planeeritav asukoht on üks edasise ehituse kulutuste määraja.

Looduskaunisse paika, veesooni arvestades, künkale ehitades, loobutakse paljudest hilisematest tehnilistest probleemidest. Mida linnasüdamele lähemale, seda ahtamaks jääb asukoha valikuvõimalus. Hoides raha kokku projektilt, ei ole hoone loodud pikka aega kestma. Tellija visualiseerib projekteerijaga oma mõtted, ehitaja ehitab kavandatud ja eelnevalt läbi mõeldud hoone. Ehitus ongi erinevate oma ala spetsialistide tiimitöö. Alustada tuleks pinnaseuuringutest, korrektsetest tehnilistest joonistest kuni ruumide sisekliima projekteerimise ja sisekujunduseni.

Kiires tahtmiste ja raha hankimise tuhinas peab tunnistama, et iga protsess võtab oma aja ja seda ei saa mõistlike kulutuste juures lühendada. Materjalide kivistumisprotsess on mõistetav, kuid hüdratatsioon jääb täna paljuski kiirustamise ja teadmatuse taha.

Niiskus tekib sademeist ja pinnasest
töö algab uuringutest

Hoone koha valik olgu läbi mõeldud.

Hoides kokku raha korrektselt projektilt, ei kesta hoone kaua.

Igal tööl on oma optimaalne aeg.

Otsene vesi tuleb hoonest eemale juhtida.

Hoone maa-alune osa tuleb ehitada võimalikult tihedast ja vees mittelagunevast materjalist.

Lisaks otsesele veele tuleb tõkestada läbi materjalide pooride liikuvat vett.

Ruumides olgu korrektne õhuvahetus.
Allikas: Priit Langeproon

Originaalartikkel