Aino Suurmann on üks Lõuna-Eestis tegutseva käsitööalase laenugrupi liikmetest. Tema lühikestest linakarva juustest ja hallidest silmadest õhkub rahulikkust ja ujedust.

Naine elab Oraval, Piusa lähistel, kus tal on kolm ruumi käsitöö valmistamiseks ja müügiks. “Mu iseloom on selline, et ei tahtnud, käsi pikal, sotsiaalabi küsima minna,” ütleb Suurmann. Töökoht kadus aga ära ja maal pole nii lihtne uut leida.

Ilmselt sama häbelikkust, käsi pikal käia, tundis lõviosa neist Lõuna-Eesti maanaisest, kes Aino Suurmanniga sarnaselt 1999. aastast omapärastesse laenugruppidesse koondusid. Selliseid laenugruppe, kuhu kuulub kokku 18 naist ja üks mees, on praegu neli.

Need inimesed ei vaja töötu abiraha, nagu mitmed sajad Võrumaa elanikud. Mullu novembri statistika andmetel said ligi pooled 917 Võrumaal registreeritud töötust igakuist abiraha.

Bangladeshis asutatud Gra­meeni panga eeskujul loodud väikelaenugrupid annavad tagatiseta pisilaenusid peamiselt ettevõtlusega alustada soovivatele naistele. Väikseimaks laenusummaks on tuhat krooni, keskmiselt on laenusumma üle 11 000 krooni. Laenuintress on 7–12 protsenti, mis on näiteks väiksem kui pankade pakutavatel tagatiseta laenudel.

Naised oma raha laenupotti pannud ei ole. Europrojektide ja intresside toel on raha nelja grupi peale kokku 170 000 krooni, mis on välja laenatud ligi 40 naisele. Selle raha eest ostavad nad töövahendeid ja materjali, teevad pisiremonti, käivad koolitusel. Naised tegelevad eri asjadega, kuid ühendavaks on kas käsitöö või turism.

Üks koht, kus naised laenu eest tehtud asju müüvad, on käsitöökelder Võru linnas, kiriku vastas. Detsembri ühel lõpupäeval askeldavad laenugruppide liikmed Aino Suurmann, Anneli Luisk ja Mare Lind seal keldris, kus ka nende endi näputööd müügis. Tagasihoidliku sisustusega ruumis ilutsevad maataimedega värvitud lõngavihud, on kirjalisi sokke, põlvikuid, kindaid, kampsuneid. Omavalmistatud õnnitluskaardid ja maalitud nõud. Pilku püüavad linavildist mütsid, mida müüja kohe soovitab mul peegli ees pähe proovida. Ostan gi ühe mütsi.

Pood müüb ainult Eesti käsitöötooteid. Ei mingeid odavaid Hiina nipsasju. 2001. aasta jaanuaris alustanud käsitöökeldris on müügil 250 maainimese kätetöö. Eelmisel aastal oli läbimüük 340 000 krooni.

Aino Suurmann on väikelaenu võtnud kaks korda. Esimene kord ostis ta õmblusmasinad ja seadis sisse toa käsitöö tegemiseks. “Teisel korral võtsin laenu rohkem, 16 000 krooni,” jätkas Suurmann. Ta ostis siidi, linast riiet ja linavilti. “Teen linaseid ürpe, viltmütse ja liivaga seotud meeneid, mida liivakoopaid vaatama tulevad turistid armastavad,” räägib käsitöömeister. Eriti hästi lähevad liivaküünlad ja liivaga täidetud dekoratiivsed klaaspudelid.

Ruusmäel asuva Hurda talu perenaine Mare Lind alustas talumuuseumiga. “Kogusin kokku vanad asjad ja panin oma talu aida alla vaatamiseks. Oli võimalus osta turistidele ööbimiseks väike onnike, selleks võtsin laenu 8000 krooni kaheks aastaks,