On kolmapäeva pärastlõuna. Vaatamata kiirele tööpäevale oleme aja natukeseks maha võtnud ning end mõnusalt laua taha seadnud, et tassi kohvi  kõrvale süüa krõbedat küpsist ja ajada juttu koos raamatupidajast ema Sigle (26) ja tema tütre Sandra(7)-ga.

"Kaua oled raamatupidamisega tegelenud ja miks just selline eriala?"
"Raamatupidamisega olen nüüdseks vist tegelenud umbes 4 aastat ja valik sai tegelikult tehtud juba keskkoolis. Mulle on kogu aeg arvud st. matemaatika rohkem meeldinud kui kirjandus jms. Samuti sobib mulle selline omaette nokitsemine ja täpsus selle ala juures. Ja muidugi üks põhjusi elukutse valikul oli ka see, et see on eriala, mida läheb minu arvates kogu aeg vaja, see ei kao kuhugi."

Räägime Siglega veel muudest asjadest, kui Sandra emme sülle ronib ja paar musi  emmele anda tahab. „Kas sul on hea emme?“  „JAA nii kallis!!“  „Kas sa tead, mis tööd emme teeb?“  „Istub arvuti taga, teeb arveid, kleebib tšekke ja saadab kirju,“  arvab Sandra.  „Aga miks ta seal arvuti taga kogu aeg istub? “Vist parandab arvuteid“ arvab Sandra. „Aga kas sa tead, et emme on raamatupidaja?“   “Jaa,“ vastab Sandra  „Aga miks tal just selline ametinimi on, mis sa arvad?“  “Ma ei tea täpselt, minu arust loeb ta vist palju raamatuid.“
„Ega see vist väga vale polegi,“ arvab ema Sigle. „Tõesti tuleb ju pidevalt seadustega kursis olla, jms. sellealast kirjandust lugeda.“

Ütlesid enne, et oled umbes 4 aastat raamatupidamisega tegelenud. Järelikult pidi Sandra olema siis alles päris väike, alles kolmene, kui tööle asusid. Enamasti on ju nii, et väikeste lastega emad on tööjõuturul selle pere-kodu-töö ringi pärast justkui kehvemas seisus. „Kas  ka sina oled seda tundnud?“
„Jah, arvan küll. Vestlustel käies huvitas paljusid tööandjaid tõesti pigem see, kuidas ma väikse lapse kõrvalt tööl käia saan ja kui tihti laps haige on, aga mitte see, mida oskan ja tean. Usun, et paljudki töökohad jäid lihtsalt sellepärast saamata, et väike laps kodus oli. Aga see ei käi kindlasti kõigi kohta ja on olemas väga häid tööandjaid, kes paljuski vastu tulevad.“ 

Nii nagu enamus naistele, on ka Siglele tööst palju olulisemad tema kodu ja laps.

„Mida tähendab sinu jaoks olla ema? Kui palju on laps sinu elu muutnud, on see sulle midagi juurde andnud, ära võtnud?“
"Laps on minu jaoks kõik, ta annab elule mõtte, on kelle nimel elada ja töötada. Loomulikult  muutis Sandra ka minu elu. Sain ju emaks. Noorpõlve vabadus sai niiöelda otsa. Kui varem tuli üks hetk välkmõte ja teine hetk olime juba sõbrannadega väljas, siis nüüd ei saanud enam ainult enda peale mõelda. Aga need olid ainult esialgsed tunded. Praegu ei kujutaks ma oma elu lapseta ettegi. Arvan, et emaks olemine on kindlasti juurde andnud oskuse oma aega paremini planeerida. Ka paljud isikuomadused nagu kohusetunne, vastutustunne, jms. on tugevnenud.

„Milline näeb välja teie tavaline päev? Kui palju sul on lapse jaoks aega ja kas on vahel ka tunne, et seda on vähe?“
„Nagu ikka on ka meie päev suhteliselt tüüpiline. Sandra läheb kooli ja trenni, mina tööle. Õhtul vaatame koolitükid üle ja räägime oma päevast jms. Natuke vaatame telekat ja siis jälle magama. Usun, et tavaline pereelu. Jah, kurvastusega pean tõdema, et aega omavahel olemiseks jääb nagu vajaka, sest õhtul või nädalavahetusel on vaja ka kodutöid ja muid toimetusi teha, mis näpistab jällegi seda niisama olemise ja mängimise aega. Aga õnneks on Sandra juba nii suur, et ta saab mind juba paljuski aidata ja siis saame koos kiiremini kodutöödega ühele poole ning pärast millegi muuga tegeleda.“

Ka  Sandra hõikab meile vahele ja arvab, et emme võiks hoopis koristaja olla, et siis oleks ta päeval kodus, oleks tervepäeva tema päralt ja muudkui mängiks, eriti lauamänge! Õhtul aga läheks koos  tööle ja siis ta aitaks emmel koristada, et kiiremini jälle koju saaks.

„Kui lõpuks kõik kodutööd tehtud, siis mida vabal ajal teete, mida ette võtate?“
„Tavaliselt  käime sõpradel külas, jalgrattaga sõitmas, ujumas. Sügisel saab ju seenel käia, talvel kelgutamas ja uisutamas ning üritame teha kõike muud huvitavat , mis parasjagu  meeldib ja pähe tuleb.“

„Mõeldes nüüd eesseisvale pimedale ajale ja meid kõiki aeg-ajalt vaevavale rutiinile, küsin Sigle ja Sandra käest, mis ravimit nemad selle vastu kasutavad?“
Sigle arvab, et kõige tõhusam on miljöövahetus, tegelemine hoopis millegi muuga, kasvõi omaette laulmine ja tantsimine. Ka Sandrale meeldib emmega koos laulda ja tantsida. Samuti aitab kindlasti ka tegelemine mõne oma lemmikhobiga. Aga kõige rohkem jõudu annab meile ju kallistamine, eks?“ „Jaaaaa….!!!‿ hüüab Sandra ja kallistab kõvasti emmet.

Tegelikult see ongi vist kõige lihtsam ja parim teraapia kõige vastu, öelge oma kallitele, et nad on teile kallid ja tehke üks suur-suur kalli!