Äriühingute tulumaksu kaotamine võiks tuua kaasa hoopis maksukoormuse suurenemise, sest Eesti äriühingud kaotaksid seeläbi muud eelised.

Seoses 2009. aasta maksureformi diskussiooniga on tekkinud olukord, kus ühelt poolt ei saa me Euroopa Liidu (EL) kehtiva õiguse valguses jätkata samal viisil tulumaksu kogumist kasumi jaotamise hetkel, kuid samas soovitakse vältida ka maksu maksmist jaotamata kasumilt. Välja on pakutud, et riigi soov äriühinguid edasi maksustada on puhtalt riigieelarveline probleem, mis suure tõenäosusega leiaks lahenduse suuremast maksulaekumisest füüsilistelt isikutelt.

Kui tulumaksu pole, ei kehti ka lepingud

Millest pole aga räägitud, on äriühingu tulumaksu vajalikkuse tehniline pool. Nimelt on jäetud tähelepanuta, et kõigi Eesti poolt sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingute ning samuti maksutakistusi vähendavate Euroopa Nõukogu direktiivide rakendumise eelduseks on juriidiliste isikute tulumaksukohustus.

Muu hulgas on nende lepingute ning direktiivide eesmärk piirata välisriikide maksustamisõigust ning tagada Eesti ettevõtjatele soodsamad tingimused välisriigis tegutsemiseks. Niipea kui äriühingu tulumaks kaob, kaob Eesti äriühingutel ka võimalus maksulepinguid ning direktiive kohaldada. Mida see ettevõtjale praktikas tähendaks? Näiteks näeb Eesti-Hollandi maksuleping ette, et Holland ei tohi sealselt tütarühingult Eesti residendist emaühingule makstavatelt dividendidelt pidada rohkem tulumaksu kinni kui 5% dividendide brutosummalt. Ema/tütarühingu direktiiv keelab Hollandil aga tulumaksu kinnipidamise üldse. Ent kui maksulepingud ning direktiiv ei rakendu, peab Holland automaatselt dividendidelt kinni tulumaksu oma siseriikliku määra alusel ehk 25% väljamakstud dividendide brutosummalt (tahaksin siin rõhutada, et tegemist on just brutosummaga).

Sarnased kõrged siseriiklikud määrad kehtivad ka paljudes teistes ELi-sisestes ning -välistes riikides ning mitte ainult dividendidele, vaid ka muudele tululiikidele.

Siseriiklikud seadused maksude osas karmimad

Toome teise näitena olukorra, kus Eesti äriühing saab välisriigist tulu sinna tekkinud püsiva tegevuskoha kaudu. Siseriiklikud seadused püsivate tegevuskohtade osas on tavapäraselt laiema maksustamisõigusega kui maksulepingutes lubatu. Seda nii selles osas, millal püsiv tegevuskoht tekkida saab, millist tulu saab talle omistada, kui ka topeltmaksustamise vältimise meetodite osas püsiva tegevuskoha tasandil (võrdse kohtlemise sättest tulenevalt). Näiteid lepingute kasulikkusest ettevõtjatele võiks tuua veel hulgaliselt.

Seega võiks äriühingute tulumaksu kaotamise taotlemine ettevõtjate poolt tuua kaasa pigem kahju kui kasu. Teatud tululiikide puhul tähendaks see netosummalt arvestatava äriühingu tulumaksu asendumist üle 20% ulatuva maksusummaga brutosummalt tuluallikariigis. Loomulikult ei puudutaks selline maksukoormuse suurenemine ettevõtjaid, kes on puhtalt Eesti turule orienteeritud, kuid Eesti ettevõtjaskonnas on esindatud ka laiema haarde ning ambitsiooniga ettevõtjad.

Kas maksulepinguid ei võiks siis muuta? Esiteks eeldab maksulepingute muutmine mõlemapoolset huvi muutmiseks (direktiivi muutmisel on nõutav kõigi liikmesriikide ühehäälsus) ning põhjalike läbirääkimiste tõttu on see küllaltki aeganõudev protsess. Rahvusvahelises praktikas tavaliselt ei sõlmita maksulepinguid riikidega, kus tulumaks puudub. Sellel on lihtne põhjus. Maksulepingute eesmärk on tulu maksustamisõiguse jagamine kahe riigi vahel ning topeltmaksustamise vältimine.

Maksu kaotamine annab eelise teistele riikidele

Kui üks riik ei taha ettevõtjaid maksustada, ei saa ka rääkida maksustamisõiguse jaotamisest või topeltmaksustamise vältimisest. Äriühingute tulumaksu kaotamine Eestis võib tuua seega kaasa ebasoodsama olukorra nii Eesti riigieelarvele kui ka ettevõtjatele ning seda teise liikmesriigi kasuks.

Küsimus ei ole seega niivõrd selles, kas äriühinguid maksustada, vaid selles, kuidas seda teha ELi ja maksulepingute kontekstis nii riigi kui ka ettevõtjate jaoks võimalikult sobilikul viisil.

Autor on rahandusministri nõunik

Originaalartikkel