Maksu- ja tolliameti 11.10.2004 pressiteade, et Tallinna halduskohtu reedese otsuse kohaselt on maksuvõlglaste nimekirja avaldamine maksuhalduri veebilehel kooskõlas seadustega, on ennatlik.
Tallinna halduskohtu reedene otsus, millest maksu- ja tolliamet teatas, ei ole jõustunud. Olen AS\’i Metsaagent esindajana saatnud kohtule apellatsioonkaebuse esitamise teate ja esitan apellatsioonkaebuse lähipäevil. Seega pean ennatlikuks väidet, et maksuvõlglaste nimekirja avaldamine maksuhalduri veebilehel on kooskõlas seadustega.
Soovimata kommenteerida poolelioleva kohtuvaidluse üksikasju piirdun käesoleval aastal Tartu Ülikooli kirjastuse poolt väljaantud “Haldusmenetluse käsiraamatu” lehekülgedel 476-477 kirjutatu tsiteerimisega: “Isiku mainet kahjustava teabe avaldamisel tuleb igal üksikjuhul eraldikaaluda, kas see aitab kaasa mingite avalike eesmärkide saavutamisele.
Milleks on näiteks hea maksuvõlglaste andmebaasi avaldamine maksuameti poolt? Näiliselt peaks häbiposti sattumise oht tugevdama maksudistsipliini ja sundima võlgnikke oma kohustusi kiiresti täitma. Lähemal uurimisel selgub, et paljudel juhtudel ei pruugi võlglase avalikustamine maksude laekumist kuidagi parandada. Raskes majanduslikus olukorras või pankrotis
võlgnikul ei pruugi ka kõige intensiivsema avaliku surve korral olla võimalik võlga tasuda, pigem võib maine kahjustamine tema maksevõimet veelgi vähendada. Kui hakata aga võlglasi selekteerima selle järgi, kas nende kohta andmete avaldamine tagab maksude parema laekumise või mitte, siis tekib küsimus isikute võrdsest kohtlemisest. Siiski on põhiseaduspärasem kohelda erinevas olukorras olevaid isikuid pigem erinevalt kui ühtmoodi koormavalt.
Õige põhimõte oleks see: maksuvõlglase kohta info avaldamine on lubatud seal, kus teisiti ei ole võimalik teda oma kohustust täitma sundida. Üldjuhul on aga riigi käsutuses küllalt repressiivseid vahendeid sundimaks maksumaksjat oma kohustusi täitma. Reaaltoimingud, sh. riiklik informatsioon, ei tohi omandada karistuslikku iseloomu. Karistuste kohaldamine peab toimuma tugevamate õiguslike garantiidega menetluses kui seda on informaalne toimingumenetlus. Info õigusrikkumiste ja võlgade kohta mõjub aga karistavalt. Seejuures ei ole säärase “karistuse” raskus avaliku võimu poolt kontrollitav, sest avalikustamisega kaasneva häbi suurus sõltub avalikkuse reaktsioonist, mis ei juhindu tihti mitte süüteo tegelikust raskusest, vaid juhuslikest, tihti meediapoolse manipuleerimise tulemusena kujunevatest kriteeriumidest.”
Olen endiselt seisukohal, et maksuameti poolt senisel kujul võlglaste avalikustamine on õigusvastane ning eriti taunitav on maksuameti poolt valeandmete avaldamine. Selline võlasuhte avalikustamine on äärmiselt ebaobjektiivne näiteks olukorras, kus maksuamet on ise maksumaksjale rohkem võlgu kui maksumaksja maksuametile. Viimasel juhul luuakse avalikkusele ebaõige pilt maksumaksja ja riigi vastastikustest võlasuhetest ning maksumaksja tegelikust maksevõimest.
Põhjendatud vastuväited I astme kohtu otsusele esitan ma mõistagi apellatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtule, mitte ajakirjandusele, ning eks edasises kohtuvaidluses selgub õigus.
Loodan, et isiku põhiseaduslikud õigused ja hea halduse põhimõte jäävad kehtima ka selles küsimuses.
