Ülalpidamiskohustus on üks sellise põhiseadusliku printsiibi nagu sotsiaalriigi tagamise õiguslik vahend. Seejuures tagatakse inimese miinimumvajadused mitte üldise maksukoormuse arvelt, vaid abi vajava isikuga perekondlikus suhtes oleva isiku arvelt.
Alimendid on üks enim tuntud ülalpidamiskohustus. Perekonnaseadusest tulenevalt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut last. Elatise maksmise kohustus pikeneb ka ajaks, mil täisealiseks saanud laps õpib koolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Kehtivast kuupalga alammäärast tulenevalt ei saa elatusraha olla väiksem kui 1345 krooni kuus lapse kohta.
Enamjaolt teatakse pöörduda elatise nõudega ka kohtusse. Samuti – mis võib-olla ka olulisem – osatakse nõuda lapsele elatist kohtuväliselt, mistõttu on lapse ja lapse ema toetamine paljudel juhtudel saanud tavapäraseks ilma kohtuliku sekkumiseta.
Ülalpidamiskohustuste loetelu on laiem ja reeglina suuremat osa ei tunta ning vajadusel ei osata nõuda ega lihtsalt küsida. Nõudmise all tuleks mõista siiski eeskätt kohtuvälist nõudmist või küsimist. Kohtuvaidlus on mõlema poole jaoks emotsionaalselt raske, seda tuleks käsitleda äärmise meetmena ja õiguste kaitse vahendina, kui muul moel pole kokkulepet võimalik saavutada.
Analoogselt lapse ülalpidamiskohustusega on täiskasvanud laps kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut vanemat. Ka vanema kasuks võib vajadusel elatisraha välja mõista kohtu kaudu.
Erandina ei teki ülalpidamiskohustust selle vanema suhtes, kellelt on ära võetud vanema õigused. Sarnased kohustused on ka vanavanemate ja lastelaste vahel, venna ja õe vahel ning võõras- või kasuvanema suhtes. Kõigil juhtudel võib kohustuse mittetäitmise korral nõuda elatist kohtu kaudu (riigilõivuseaduse kohaselt on kohtusse esitatavad elatise hagid riigilõivuvabad).
Vähem tuntud on abikaasa ülalpidamiskohustus. Perekonnaseadus kohustab abikaasat ülal pidama teist abi vajavat töövõimetut abikaasat, samuti abikaasat raseduse ja lapse hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Mõnel juhul on abi vajaval töövõimetul abikaasal õigus saada elatist ka endiselt abikaasalt. Üldine eeldus on, et kohustatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab.
Loodan, et inimeste laiem teadlikkus perekondlikest ülalpidamiskohustustest tingib ka suurema vabatahtliku abivalmiduse ning selline abistamine muutub perekonnasuhetes iseenesest mõistetavaks.
