Konsultant Vello Vallaste (57) on mees, kes on mõjutanud kindlasti ajalooratta kulgu, kui ta 80ndatel surus Moskvas läbi väikeettevõtte seadust. Kindlasti olid plaanid head, kuid käivitus hoopis tohutu pump, millega sai raha pumbata riigiettevõtte arvelt väikeettevõtete tasku ja tänu 13-protsendilisele tulumaksule voolas see sujuvalt eraisikute tasku.
Väikeettevõtluse arendamine tõi Nõukogude Liidu tingimustes kaasa tohutu inflatsiooni ja mõrad impeeriumi vundamendis, kuid kuskilt pidid ju muutused läbi murdma. Kuid eks need mõrad olid seal ammu olemas, vaid räpase värviga kaetud. Nüüd ehitab mees kirikut ja suunab ka maksumaksjate liidu tegevust.
Sul siis on kolm hobi: kiriku ehitamine, maksumaksjate liit ja üks väikefirma?
OÜ Vallaste & Partnerid. See on ikka oma valdkonnas keskmise suurusega: raamatupidamisteenused, audiitorkontroll, tarkvara müük ja teenindamine, ärikonsultatsioonid ja maksunõustamine. See on põhileib. Käive on nii viie miljoni ringis aastas. Eks mu tegemiste taga on suuresti andmise rõõm.
Kui kõva on sektoris konkurents?
Seaduse järgi tuleb raamatupidamist pidada ja kõik seda ei oska. Eile tuli üks klient. Tema firma on aasta otsa tegutsenud ja kasumi numbrid paistavad korralikud, kuid raha ei ole. Mida teha? Maksmata arvete hulk on hiiglaslik. Algaja ärimehe tüüpiline viga on see, et kahekordselt alahinnatakse kulusid ja samapalju ülehinnatakse oodatavaid tulusid. Kokku tuleb neljakordne vahe.
Sa oled vana ettevõtlusguru?
Ma olin kõige esimene. 1986. aasta detsembris kinnitati meie põhikiri Mainor Konsultandi nime all Moskvas. See oli veel enne kooperatiive. Tegemist oli väikeettevõttega konsulteerimise alal, mille loomine tuli kooskõlastada Moskva riigiplaanis. See oli üks kergetööstuse projekteerimise ja konstrueerimise büroo Mainor poolt alustatud eksperimentidest, mis pikema sebimise saatel läks ellu.
Kas tuli raskelt?
Tol ajal käis asjade ajamine väga kõrgelt. Jooksime koos Mainori juhi Ülo Pärnitsaga mööda Moskva koridore. Talle meeldisid eksperimendid, ja mitte ainult talle. Vene riigiplaanis leidsime kamba noori mehi, kes tahtsid riiki moderniseerida ja majandust ümber kujundada. Oli ka edumeelseid majandusteadlasi ja võimureid, nagu tänane Moskva linnapea Luzkov. Eestis kestis eksperiment kaks aastat, siis võeti vastu üleliiduline väikeettevõtte seadus.
Kogu asjaajamine kaua aega ei võtnud, aga probleeme jätkus. Kui Eesti riigipank keeldus meie firmale arvet avamast, siis mu Mainori-kolleeg Hardo Aasmäe võttis telefoni ja riidles Moskva riigipanga pearaamatupidajaga. Karjus ta peale ja ütles, et tehke asjad korda. Tehtigi. Eks Aasmäed kannustas, nagu alati, mängurõõm.
See seadus tekitas esimesed seaduslikud miljonärid, kuid sulle siiski miljoneid ja miljardeid näppude vahele ei jäänud?
Ei see seadus tekitanud mingeid miljonäre, kuigi paljud kõrvalseisjad nii arvasid.
Sa ei tahtnud äriimpeeriumit ehitada?
Ei huvitanud. Pealegi olin piruka jagamise ajaks juba ammu oma ettevõttes ja aitasin teistel ärisid üles ehitada.
Piruka ümber oli alati kaklus? Alati oli kolm neli jõuku platsil?
Reeglina jah. Mõned firmad muutusid erastamise käigus kolhoosideks, mõned läksid suurte poiste taskusse, nii mõnigi mees kaotas elu. Käia revolver vöö vahel? Mis elu see ka on?
Kas sulle ei meeldi risk?
Mul üks grupikaaslane sai infarkti, kui tal firma käest ära võeti. Tal oli päris hea asi käes, kuid toimus vaenulik ülevõtmine. See oli 90ndate alguses, Metsiku Ida aegu, kui vaenulikkus oli ikka tõeline vaenulikkus. Pärast sellised juhtumeid mõtled elu üle teisiti järele.
Kas oled ka ise riivata saanud?
Ei.
Kuidas sa maksuametiga hakkama saad? Kas suhtuvad sinusse sõbralikult?
See on nagu poksis. Kui oled areenil, siis tuleb anda nii hästi, kui suudad. See on võimas struktuur, nad võivad inimeste käsi raudu panna ja nad on läinud veidi ülbeks. Tuleb kaebus, revidenditädi tuleb peale ja üritab midagi leida. Nii see hakkab kerima.
Kes kaebavad?
Oma töötajad, konkurendid, endised juhatuse liikmed või osanikud. Kui puhkeb tüli firma sees, ju siis ka kaebused valmis kirjutatakse. Vahel ka kõigile täitevvõimu organitele. Kui inimene on firmast minema pekstud, siis ta tihti saadab kirja, et selles firmas makstakse ümbrikupalkasid. Järgneb signaali kontroll.
Miks sa kirikut teed?
Ma olen endale mitu korda pidanud aru andma, et mida ma siin jaman. 1994. aastal otsustati, et teeks, kuid midagi ei juhtunud. Asjad venisid ja ühel hetkel tekkis mul tunne, et teeks ära. Vanus ka selline, et mis siin ikka raha ja vabrikute pärast kakelda ja poriseid jalajälgi maa peale teha. Niikuinii vihm peseb need maha. Kuid kirik jääb. Tore, kui saaks lastelastele näidata.
Kui palju raha on puudu kiriku valmis ehitamiseks?
Puudu on neli miljonit krooni, s.o pool rahast.
Mida mõtlevad sponsorid?
On mingi piirraha, mida antakse, see on umbes 100 000 krooni. Seejuures järgmisel aastal võib minna samadelt inimestelt uuesti raha küsima. Näiteks perekonnad Kelam ja Kallas on olnud tõsised toetajad, suur on Viimsi Spa hotelli panus. Firmadesse ja inimestesse, kes aitavad rahuldada kogukonna sotsiaalseid vajadusi, suhtutakse paremini.
Nii et pead tilk haaval koguma?
Ma kulutan 10 000 krooni kirjaümbrikele ja markidele ning saan aastas kokku umbes pool miljonit. See on riskivaba ja ülirentaabel, kuid nii ehitamine venib. Olen pöördunud pankade poole, aga nende probleemiks on ebakompetentsus ja eelarvamused. Samas kasvab kolmas sektor ja seal liiguvad suured rahad. Näiteks USA-s annab see sektor 10 protsenti sisemajandusproduktist. Erinevalt vabrikust, elumajast või koolist puudub Eestis kiriku ehitamise finantseerimise kogemus. Üks nüüdseks endine pangapresident arvas miskipärast, et kirikut tulebki ehitada vähehaaval, ainult annetustest. Siis nad veel küsivad, et mis siis saab, kui ma ära tüdinen. Ütlesin, et võtke siis kirik laenu katteks ära ja tehke siia kasiino.
Pankadele see mõte ka ei meeldi – kardavad pattu. Ei jõua neile kuidagi kohale, et erinevalt ärist pole teada ühtki pankrotistunud kirikut. Kiriku ehitamise ideed on üsna keeruline müüa. Meie puhul mõjub otsustajatele positiivselt see, et ehitame kiriku mereohvrite mälestuseks. 1944. aastal oli neid tuhandeid ja 1994. aastal sadu. Viimasel ajal on argumendiks islami ja vene õigeusu kirikute rajamine välisjõudude poolt – see lausa nõuab luteri kirikult samaga vastamist. Eks religioon ongi üks enesekaitse vahend. Ta annab paljudele inimestele eneseusku ja lootust.
Avaldatud: Ärielu september 2005
