Kuigi inimkonna ajalugu kinnitab, et juhi kõige olulisem väärtus on informatsioon, pole sellel väitel olnud tegelikkusega mingit seost. See on olnud bluff, ja suured juhid – geniaalsed bluffijad.
Tinglikult võib minevikust leida kaht tüüpi juhte: tugevamad ja targemad. Ajal, mil inimtegevus oli ajendatud toiduhankimisest, võis vahel tõesti kõige tugevam saada esimeseks.Kuid ka sellel jahinduslik-korjanduslikul perioodil sõltus inimeste ellujäämine teadmistest, mis aitasid loomi tabada ja söögikõlbulikke taimi leida. Ellujäämiseks olid sellised teadmised toorest jõust olulisemad.
Teadmiste olemasolu ongi peamine tegur, mis pika inimkonna ajaloo jooksul on eristanud juhte juhitavatest. Muistse inimkarja enim austatud liikmeks oli šamaan, selle positsiooni tagas talle üleloomulike jõudude kohta käiv teave.
Täpselt sama asjaolu seletas ka Mesopotaamia esimeste linnriikide preestritest valitsejate juhtrolli – nende käes oli jumalate ja inimeste vahelise teabe kontroll.
Põhimõtteliselt kuulub samasse kategooriasse ka sajandeid hiljem tuntud väide – monarhi võim on jumalast. Inimkonna üheks olulisemaks teadmiseks on olnud tõdemus, et kõige tõhusam edu saavutamise viis on jõu rakendamine ja ka juhtidena on aktsepteeritud neid, kes on suutnud seda ideed paremini ellu viia.
Taolist tüüpi juhtide näited on muistse Assüüria sõjameestest kuningad, kes esimestena taipasid paigutada ühe inimkonna suurema leiutise ratta sõjavankri alla.
Nii saadi sajanditeks edurelv, mis muutis pikaks ajaks sõjarüüstekäigud kõige kasumlikumaks majandusharuks. Arusaadavalt tähendas see ühtlasi, et sellises olukorras oli parim sõjamees ühtlasi ka parim juht.
Ajalugu tunneb loendamatult inimesi, kelle juhiambitsioonid on lõppenud fiaskoga. Selle asemel et kanda ihaldatud võimukrooni, on nende maharaiutud pead jõudnud sadadele teivastele, et olla teistele pürgijatele hoiatuseks ja hirmutuseks.
Ainuüksi juhiambitsioonidest ja veendumusest, et mina olengi juht, jääb võimule tõusmiseks väheseks, kui seda ei toeta rahva üldisem usk, et tegemist ongi õige ja väljavalitud juhiga.
Ka sel juhul saab määravaks siiski oletatava info olemasolu, mis väljendub usus, et just nimelt sellele inimesele on antud erilised teadmised ja omadused õigete otsustuste, valikute tegemiseks.
Taoline ebainformatsioonil baseeruv usk vajab pidevat propagandistlikku lisatoitmist. Selleta tekib oht, et usk kärbub sama kiirelt kui võrsus. Siis võib ka äkki kõigile ilmneda, et suur juht on heal juhul vaid kloun. Nii nagu juhtus Benito Mussoliniga.
Ajalugu tunneb loendamatult näiteid oludest, mis on tõstnud juhtidena hierarhia tippu inimesi, kellel veel mõni aeg tagasi polnud mingeid väljavaateid isegi väikeste võimuküngaste vallutamiseks. Kuigi ühiskondlik raamistik, milles sündisid Napoleon, Lenin ja Hitler, erineb detailides, on nende esiletõusu üldine taust küllaltki sarnane.
Ühiskond, olles murranguliselt lammutanud kehtinud ja paljudele sügava pettumuse pakkunud korra, oli põhimõtteliselt nõus aktsepteerima revolutsiooniliste ideedega juhti, kelle poolt pakutu paistis olevat lahenduseks kuhjunud probleemidele.
Kuigi juhi valik paistab taolises olukorras olevat juhuslik, kehtib ka siin kindel reegel, mis väljendub nende inimeste piiritus võimuihas. Vaid äärmuslik võimuiha, nagu see oli omane juba näitena nimetatud isiksustele, sai viia neid võimuredeli tippu.
Ajalugu on laboratoorium, kus loendamatute katsete tulemusena on sündinud arvukalt näiteid inimühiskonna toimimise tahkudest. Näidete seas on ka piisavalt selliseid, mis annavad meile kätte vastuseid küsimustele, milles olulise komponendina sisaldub mõiste “juht”.
Näiteks: milliste omadustega inimestest saavad teatud ajaloolistes situatsioonides juhid? Kas selle valiku tingib olukord või isikuomadused? Kas on olemas üldised juhiomadused või esitab erinev aeg erinevaid nõudeid?
