Töötajate usaldusisiku seaduse valmimine on nagu vene muinasjutt ahnest naisest ja haugist. Ütleb ametiühing: eelnõu ei kõlba ja sotsiaalministeerium teeb uue variandi. Ütleb ametiühing: ametiühinglane peab saama nädala tööandja kulul esindustööd teha. Ja kirjutabki sotsiaalministeerium selle nõude eelnõusse sisse!
Äripäeva meelest tahavad ametiühingud monopoliseerida töötajate esindamisõiguse ja sotsiaalministri pakutud kompromiss aitab sellele kaasa.
Ametiühingute soov on, et töötajate esindusisik tuleks valida ametiühinguliikmete seast. See tähendaks, et seaduse täitmiseks tuleks ettevõttes kõigepealt ametiühing asutada ehk siis paneks riik ettevõtjad ametiühinguliikumist edendama.
“Kuidas teha ministeeriumile selgeks, et ametiühingusse kuuluvadki töötajad ja ametiühingud esindavadki töötajaid?” küsis EAKLi esimees Harri Taliga kompromissieelset eelnõu kritiseerides. “Piiri tõmbamine ametiühingute tegevuse ja töötajate esindamise vahele on nonsenss.”
Sotsiaalminister Jaak Aab oli siis arvamusel, et keskliit tekitab tahtlikult segadust, püüdes panna avalikkust arvama, nagu vähendaks eelnõu töötajate õigusi, sest eelnõu annab töötajaile hoopis suuremad õigused.
Ent ometi arvestab Aabi kompromissvariant ametiühingu nõudmistega. Eelnõu järgi peab suurem tööandja tagama usaldusisikule tema ülesannete täitmiseks tööajal 40 tundi vaba aega. Seejuures peab tööandja kandma ka usaldusisiku koolituskulud ning maksma samal ajal keskmist palka. Nii ametiühingusse kuuluvaile kui mittekuuluvaile kehtivad täpselt samad tagatised.
See on ametiühingute käekiri: panna ettevõtjad veel nende endi kulul koolitama ametiühinglasi, et need oskaksid ettevõtjatega paremini väidelda ja töötajate huve esindada. Toimetuse meelest on hoopis see nonsenss.
Ka tööandjad ei näe põhjust, miks peaks tööandja maksma kinni ametiühingu esindaja organisatsioonilise töö – ametiühing on Tööandjate Keskliidu juhataja Tarmo Kriisi sõnul eraldi organisatsioon, mis oma tegevuse rahastamiseks kogub liikmemakse. Tööinimeste poolelt vaadatuna ei paista eelnõu nii mustades värvides kui tööandjate poolelt: ametiühing – organiseerunud jõud – suudab töötajate huve paremini kaitsta kui üksikisik ise.
Rahul peaksid olema ka ametiühingud: eelnõu seadustades hakkaks Eestis lõpuks kujunema arvestatav ametiühinguliikumine – igas ettevõttes oleks oma “rakuke”.
Praegu on ametiühingud esindatud 24% tööandjate juures ja neisse kuulub vaid 10% töötajatest. Need tõigad on vastuargument ametiühingutele suuremate õiguste andmisele. Euroliidu riikides on tööandja põhiline suhtluspartner töötajate informeerimisel töötajate esindaja, mitte ametiühing – see on veel üks argument toimetuse arvamuse poolt.
Miks üldse teha vahet, kas töötajate esindaja on ametiühingu liige või mitte – oluline on see, et töötajad usaldavad esindusisikut. Selle põhjal ta valitaksegi. Me räägime töötajate usaldusisikust, mitte ametiühingutele elu sisse puhumisest.
Vene muinasjutt ei soosinud ahnet naist. Ja ametiühing ei saa Eesti riigi jaoks olla a ja o.
