See juhend on abimaterjal erisoodustuste maksustamise ja deklareerimisega seotud küsimuste lahendamiseks (tulumaksuseaduse § 48 alusel).

SISUKORD

1. Sissejuhatus
2. Deklaratsiooni TSD lisa 4 täitmisest üldiselt
   2.1. Erisoodustuse mõiste ja olemus
   2.2. Tööandja
   2.3. Töötaja
   2.4. Erisoodustuseks olev hüve
3. Erisoodustuse deklareerimine TSD lisal 4
   3.1. Rida 1 "Eluaseme kulude täielik või osaline katmine"
   3.2. Rida 2 "Kindlustusmaksete tasumine, kui selline kohustus ei ole ettenähtud seadusega"
   3.3. Rida 3 "Lähetuskulude hüvitamine või päevaraha maksmine üle piirmäära"
   3.3.1. Töölähetus
   3.3.1.1. Töölähetusest üldiselt
   3.3.1.2. Päevaraha
   3.3.1.3. Majutuskulu
   3.3.1.4. Muud lähetusega kaasnevad kulud
   3.3.1.5. Kolmanda isiku lähetus
   3.3.2. Teenistuslähetus
   3.3.3. Ametilähetus
   3.3.4. Spordilähetus
   3.3.5. Loovisiku lähetus
   3.4. Rida 4 "Isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise eest hüvitise maksmine üle piirmäära"
   3.5. Rida 5 "Sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks"
   3.6. Rida 6 "Laenu andmine rahandusministri kehtestatud alammäärast madalama intressiga"
   3.7. Rida 7 "Asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse tasuta üleandmine, müük või vahetus turuhinnast madalama hinnaga"
   3.8. Rida 8 "Asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse ostmine turuhinnast kõrgema hinnaga"
   3.9. Rida 9 "Loobumine rahalise nõude sissenõudmisest"
   3.10. Rida 10 "Taseme- või vabaharidusliku koolituse kulude katmine"
   3.11. Muud erisoodustused
   3.11.1. Töötervishoiu- ja tööohutuse kulud (prillid, ravimid, silmaoperatsioonid, vaktsineerimine jne)
   3.11.2. Joogivesi ja tööolme
4. TSD lisa 4 read 16 ja 17
   4.1. Ridade 16 ja 17 olemasolu põhjus
   4.2. Rida 16 "Erisoodustuste summa, mida Eestis tulumaksuga ei maksustata"
   4.3. Rida 17 "Erisoodustuste summa, mida Eestis sotsiaalmaksuga ei maksustata"

–page1–

1. Sissejuhatus

Vormi TSD lisas 4 deklareerib tööandja töötajatele kalendrikuul antud erisoodustused, erisoodustustelt arvutatud tulu- ja sotsiaalmaksu.

Vormi TSD lisa 4 esitatakse koos vormiga TSD Maksu- ja Tolliametile erisoodustuse andmise kalendrikuule järgneva kuu 10. kuupäevaks. Samaks kuupäevaks kantakse maksusumma üle Maksu- ja Tolliameti pangakontole.

Erisoodustused maksustatakse tulumaksuga määras 21/79 ning sotsiaalmaksuga määras 33%. Erisoodustustelt tasutav tulumaksusumma leitakse selliselt, et erisoodustuse maksustatav väärtus korrutatakse maksumääraga 21/79. Sotsiaalmaks leitakse selliselt, et erisoodustuse maksustatavale väärtusele liidetakse arvutatav tulumaks ning saadud tulemus korrutatakse maksumääraga 33%.

Tööandja poolt töötajatele antavad erisoodustused võivad sõltuvalt asjaoludest kuuluda maksustamisele ka käibemaksuga. Erisoodustustelt arvutatav käibemaks deklareeritakse deklaratsioonil KMD.

Erisoodustustelt ei tasuta töötuskindlustus- ja kohustusliku kogumispensioni makseid. Erisoodustustelt arvutatud tulu- ja sotsiaalmaksu ei isikustata. 

Tagasi sisukorda
–page2–

2. Deklaratsiooni TSD lisa 4 täitmisest üldiselt

2.1. Erisoodustuse mõiste ja olemus

Vormi TSD lisas 4 deklareerib tööandja töötajatele kalendrikuul antud erisoodustused tulumaksuseaduse (TuMS) § 48 tähenduses.

Erisoodustuseks TuMS § 48 lõike 4 kohaselt on igasugune kaup, teenus, loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida antakse TuMS § 48 lõikes 3 nimetatud isikule seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega, olenemata erisoodustuse andmise ajast.

Viidatud lõige jätkub mitteammendava loeteluga sellest, mida loetakse erisoodustuseks. Loetelu on mitteammendav ning asjaolu, et mõnda praktikas eksisteerivat hüve ei ole eraldi välja toodud, ei tähenda, et see ei võiks olla käsitletav erisoodustusena.

Vormi TSD lisa 4 on üles ehitatud eelnevast põhimõttest lähtudes, jättes read 11-14 tühjaks ning võimaldades ise lisada ning deklareerida töötajatele antavaid hüvesid, mida ei ole deklaratsiooni teistel ridadel sõnaselgelt (expressis verbis) mainitud.

Üldistades on erisoodustusena käsitletavad hüved, mis:

• annab tööandja,
• töötajale,
• tulenevad töösuhtest,
• on rahaliselt hinnatavad. 

Tagasi sisukorda
–page3–

2.2. Tööandja

TuMS § 48 lõike 1 kohaselt maksab tööandja tulumaksu töötajale tehtud erisoodustuselt.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt loetakse tööandjaks:

• residendist juriidiline isik,
• residendist füüsiline isik,
• riigi- või kohaliku omavalitsusüksuse asutus,
• mitteresident, kellel on Eestis püsiv tegevuskoht (§ 7) või kellel on Eestis töötajad.

Residendist juriidiline isik

Juriidiline isik on Eestis resident TuMS § 6 lõike 2 kohaselt juhul, kui ta on asutatud Eesti seaduse alusel. Resident on ka Euroopa äriühing (SE) ja Euroopa ühistu (SCE), mille asukoht on registreeritud Eestis.

Kui välislepingu alusel määratud residentsus erineb seaduse alusel määratud residentsusest või kui välislepingus on tulu maksustamisel ette nähtud seaduses sätestatust soodsamad tingimused, kohaldatakse välislepingut.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 24 kohaselt on juriidiline isik kas eraõiguslik või avalik-õiguslik. TsÜS § 25 lõike 1 kohaselt on eraõiguslik juriidiline isik erahuvides ja selle juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel loodud juriidiline isik. Eraõiguslik juriidiline isik on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing.

TsÜS § 25 lõike 2 kohaselt on avalik-õiguslik juriidiline isik riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel.

Residendist füüsiline isik

TuMS § 6 lõike 1 kohaselt on füüsiline isik resident, kui tema elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval. Isik loetakse residendiks alates tema Eestisse saabumise päevast. Samuti on resident välisteenistuses viibiv Eesti riigiteenistuja.

Kui välislepingu alusel määratud residentsus erineb seaduse alusel määratud residentsusest või kui välislepingus on tulu maksustamisel ette nähtud seaduses sätestatust soodsamad tingimused, kohaldatakse välislepingut.

Residendist füüsiline isik on TuMS § 48 alusel maksukohustuslane juhul, kui ta tegutseb tööandjana (TuMS § 2 lõige 2).

Riigi- või kohaliku omavalitsusüksuse asutus

Vabariigi Valitsuse seaduse § 38 kohaselt on täidesaatva riigivõimu asutused valitsusasutused ning valitsusasutuste hallatavad riigiasutused.

Valitsusasutused on ministeeriumid, kaitsevägi, riigikantselei ja maavalitsused, samuti ametid ja inspektsioonid ning nende kohalikud täidesaatva riigivõimu volitusi omavad asutused. Seadusega võib ette näha ka teisi valitsusasutusi.

Valitsusasutuste hallatavaid riigiasutusi moodustavad, korraldavad ümber ja nende tegevuse lõpetavad Vabariigi Valitsus või Vabariigi Valitsuse määratavas korras valitsusasutused, kui seaduses ei sätestata teisiti.

Valitsusasutused ja valitsusasutuste hallatavad riigiasutused on registreeritud riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris.

Kohaliku omavalitsusüksuse asutused on ametiasutused ja ametiasutuste hallatavad asutused.

Mitteresident, kellel on Eestis püsiv tegevuskoht või kellel on Eestis töötajad

Mitteresidendi püsiva tegevuskoha tekkimist Eestis reguleerib TuMS § 7. Kui välislepingus on püsiva tegevuskoha tekkimise osas sätestatud maksumaksjale soodsamad tingimused, kohaldatakse välislepingut.

Kui mitteresidendil on Eestis püsiv tegevuskoht, maksustatakse selle püsiva tegevuskoha arvelt mitteresidendi töötajatele (sõltumata töötajate residentsusest) tehtud erisoodustused. Kui välisleping näeb erisoodustuste maksustamise osas ette soodsamaid tingimusi, kohaldatakse välislepingut.

Samuti kuuluvad erisoodustusena maksustamisele mitteresidendi poolt tema Eestis asuvatele töötajatele võimaldatavad hüved. 

Tagasi sisukorda
–page4–

2.3. Töötaja

Erisoodustusena käsitletakse selliseid rahaliselt hinnatavaid hüvesid, mida tööandja annab töötajale.

TuMS § 48 lõike 3 kohaselt on töötaja:

• töölepingu alusel töötav isik,
• avalik teenistuja (§ 13 lõige 1),
• juhtimis- või kontrollorgani liige (§ 9),
• füüsiline isik, kes müüb tööandjale kaupu pikema aja jooksul kui kuus kuud,
• töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel töötav või teenust osutav füüsiline isik.

TuMS § 48 lõike 6 kohaselt maksustatakse erisoodustusena ka need hüved või soodustused, mida antakse eelnimetatud isiku abikaasale, vanemale või lapsele.

Töölepingu alusel töötav isik

Töölepingu alusel töötava isikuna käsitatakse kõiki isikuid, kes on sõlminud tööandjaga töölepingu.

Töölepingu alusel töötavale isikule võimaldatud erisoodustuste maksustamisel ei oma tähtsust see, millise koormusega isik töötab, kas tööleping on erisoodustuse andmise hetkeks peatunud, kas hüved on ettenähtud töölepingus või kollektiivlepingus jne.

Avalik teenistuja

Avaliku teenistuse seaduse kohaselt on avalik teenistuja isik, kes teeb palgalist tööd riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses. Riigiga teenistussuhtes olev isik on riigiteenistuja. Kohaliku omavalitsusüksusega teenistussuhtes olev isik on kohaliku omavalitsuse teenistuja. Teenistujad jagunevad:

1. ametnikeks,
2. abiteenistujateks,
3. koosseisuvälisteks teenistujateks.

Juhtimis- või kontrollorgani liige

TuMS § 9 kohaselt on juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgan igasugune volitatud organ või isik, kellel on tulenevalt vastava juriidilise isiku kohta käivast seadusest, ühingulepingust, põhikirjast või muust juriidilise isiku tegevust reguleerivast õigusaktist õigus osaleda juriidilise isiku tegevuse juhtimisel või juhtorgani tegevuse kontrollimisel.

Juhtimis- või kontrollorgan on muu hulgas juhatus, nõukogu, täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanik, prokurist, asutaja kuni juriidilise isiku registrisse kandmiseni, likvideerija, pankrotihaldur, audiitor, revident või revisjonikomisjon. Samuti loetakse juhtimisorganiks välismaa äriühingu filiaali juhatajat ning Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses registreeritud püsiva tegevuskoha (§ 7) tegevjuhti.

Füüsiline isik, kes müüb tööandjale kaupu pikema aja jooksul kui kuus kuud

Tööandjale kaupade müümisel loetakse füüsiline isik TuMS § 48 tähenduses töötajaks juhul, kui kaupu müüakse pikema aja jooksul kui 6 kuud. Ajalise kriteeriumi hindamisel lähtutakse kaupade müümise perioodi pikkusest. Kui kaupade müümine on kokkulepitud pikemaks perioodiks kui 6 kuud, loetakse füüsiline isik töötajaks alates sellise kokkuleppe algusest (sõltumata üksikute kaupade müümise sagedusest).

Füüsilisele isikule antavate hüvede erisoodustusena käsitlemise eelduseks on see, et neid antakse seoses pikaajalise lepingulise suhtega. Seega tuleb pärast kaupade tarnimise kokkuleppe lõppemist sellistele isikutele võimaldatud hüvede käsitlemisel hinnata ka seda, kas hüve anti seoses lepingulise suhtega.

Töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel töötav või teenust osutav füüsiline isik

Tööandjale võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutav isik loetakse TuMS § 48 tähenduses töötajaks sõltumata sellise teenuse osutamise kestvusest.

Füüsilisele isikule antavate hüvede erisoodustusena käsitlemise eelduseks on see, et neid antakse seoses pikaajalise lepingulise suhtega. Seega tuleb pärast teenuse osutamise kokkuleppe lõppemist sellistele isikutele võimaldatud hüvede käsitlemisel hinnata ka seda, kas hüve anti seoses lepingulise suhtega.

Abikaasa, vanem või laps

Erisoodustusena maksustatakse tööandja poolt ka need tehtavad või antavad hüved, mida antakse või tehakse töötaja abikaasale, vanemale või lapsele.

Antud või antava erisoodustuse maksustamisel ei lähtu maksuhaldur perekonnaseaduses toodud kitsast regulatsioonist, vaid käsitleb hüve andmist tulenevalt põlvnemise faktist, olenemata vanusest (lapse puhul).

Põlvnemiste faktist tulenevalt maksustatakse ka need erisoodustused, mida tehakse töötaja lastele, kes on sündinud abieluväliselt. 

Tagasi sisukorda
–page5–

2.4. Erisoodustuseks olev hüve

TuMS § 48 lõikes 4 on näitlik loetelu sellest, mis võib olla erisoodustuse objektiks. Vormi TSD lisa 4 on üles ehitatud eelnevast põhimõttest lähtudes, jättes read 11-14 tühjaks, lubades ise hinnata kas ja millises suuruses töötajale või töötaja lähikondlasele antav või võimaldatav hüve on erisoodustus.

Töötajale võimaldatava hüve käsitlemisel erisoodustusena ei oma tähtsust see, kas tööandja on osutatava hüve tarbeks ise kulutusi teinud. Näiteks, kui tööandja saab tasuta kontserdipiletid oma lepingupartneri käest ning annab need oma töötajatele, on see käsitletav erisoodustusena, mille maksustatav väärtus on selliste kontserdipiletite turuhind.

Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-93-08 ei käsitleta töötaja poolt tööandja vara kasutamist ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks erisoodustusena, kui see pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see ei too tööandjale kaasa kulutusi. Näiteks võib töötaja teekonda pikendamata peatada auto selleks, et ühendada ettevõtluseks toimuva sõiduga isiklik tegevus. 

Tagasi sisukorda
–page6–

3. Erisoodustuse deklareerimine TSD lisal 4

3.1. Rida 1 "Eluaseme kulude täielik või osaline katmine"

TuMS § 48 lõike 4 punkti 1 kohaselt maksustatakse tööandja (vt selgitusi punktis 2.2) poolt töötaja (vt selgitusi punktis 2.3) eluasemekulude täielik või osaline katmine.

Eluasemekulude täielik või osaline katmine deklareeritakse TSD lisa 4 real 1.

Erisoodustusena on käsitletav tööandja poolt töötaja isikliku elamisega kaasnevate eluasemekulude katmine. Eluasemekuludena käsitletakse näiteks elektri- ja soojusenergiakulusid, vee- ja kanalisatsioonikulusid, eluaseme üüri või eluaseme üürimiseks tehtavaid kulusid, sidevahendite kulusid (telefon, internet) jne.

Olenevalt tehtava töö sisust võib praktikas tulla ette situatsioone, kus töötaja kasutab osa oma eluruumist tööandja huvides töötamiseks (näiteks töötatakse kodukontoris; müüakse telefoni teel kaupu; raamatupidaja teeb tööandjale tööd kodus jne) ning tööandja katab sellised isiklikus elukohas asuva tööruumiga seotud kulud. Kui sellised kulud on seotud tööandja ettevõtlusega, ei ole kulude kandmine käsitletav töötaja eluasemekulude katmisena ning erisoodustusena.

Hüvitatavate kulude proportsioon peab olema tööandja poolt põhjendatud ja kantavad kulud dokumentaalselt tõendatud. 

Tagasi sisukorda
–page7–

3.2. Rida 2 "Kindlustusmaksete tasumine, kui selline kohustus ei ole ettenähtud seadusega"

TuMS § 48 lõike 4 punkti 3 kohaselt loetakse erisoodustuseks kindlustusmaksete tasumist, kui selline kohustus ei ole ette nähtud seadusega. Kindlustustegevuse seaduse § 7 kohaselt on kindlustustegevuse vormideks vabatahtlik, kohustuslik või sundkindlustus.

Kindlustus, mille puhul kindlustuslepingu sõlmimine ei tulene seadusest, on vabatahtlik. Kindlustustegevus jaguneb järgmisteks alaliikideks: kahju-, elu- ja edasikindlustus.

Kui töötajate kindlustamine tööandja poolt on ette nähtud seadusega, ei ole selliste kindlustusmaksete tasumine käsitletav erisoodustusena.

Kui töötajate kindlustamine ei ole ette nähtud seadusega, sõltub tööandja poolt töötajate kindlustamisel tehtavate kindlustusmaksete käsitlemine erisoodustusena sellest, kes on kindlustuse puhul soodustatud isikuks. Kui sellise kindlustuse puhul on soodustatud isikuks töötaja, on tasutud kindlustusmaksete summa käsitletav erisoodustusena.

TuMS § 48 kohaselt on erisoodustuste maksustamise põhimõtte aluseks see, et tööandja annab rahaliselt hinnatavaid hüvesid töötajatele. Seega ei käsitata erisoodustusena selliseid situatsioone, kus kindlustusmaksete tasumine ei ole küll seadusega ette nähtud, kuid tööandja kindlustab töötajad nii, et kindlustuse soodustatud isik on tööandja. 

Tagasi sisukorda
–page8–

3.3. Rida 3 "Lähetuskulude hüvitamine või päevaraha maksmine üle piirmäära"

TuMS § 48 lõike 4 punkti 4 kohaselt loetakse erisoodustuseks teenistus-, töö- või ametilähetusega seotud kulude hüvitamine ja välislähetuse päevaraha maksmine TuMS § 13 lõike 3 punktis 1 sätestatud piirmäärasid ületavas osas (§ 13 lõike 3 punkt 1, § 31 lõike 1 punkt 7) või töö tegemise kohas kehtivaid piirmäärasid ületavas osas, kui töö tegemise koht asub välisriigis (§ 13 lõike 3 punkt 1¹).

Lähetuste puhul tuleb eristada töölähetust (lähetusse saadetakse töötaja), teenistuslähetust (lähetusse saadetakse avalik teenistuja), ametilähetust (lähetusse saadetakse juhatuse või nõukogu liige), spordilähetust (lähetusse saadetakse spordiorganisatsiooni enda liikmeks olevaid sportlasi, treenereid, kohtunikke, spordiarste ja teisi spordi korraldamisega seotud isikuid) ning loovisiku lähetust.

Nimetatud lähetustega seonduvad lisaks TuMS-le järgnevad õigusaktid:

• töölepingu seadus (TLS),
• Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. aasta määrus nr 110 "Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord" (töölähetuse määrus),
• avaliku teenistuse seadus (ATS),
• Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2001. aasta määrus nr 108 "Teenistuslähetuse kulude hüvitamise ja päevaraha maksmise tingimused, ulatus ja kord" (teenistuslähetuse määrus),
• Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006. aasta määrus nr 164 "Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord" (sõiduauto määrus),
• äriseadustik (ÄS),
• spordiseadus (SpS),
• loovisikute ja loomeliitude seadus (LLS).

Tagasi sisukorda
–page9–

3.3.1. Töölähetus

3.3.1.1. Töölähetusest üldiselt

Töötaja lähetusse saatmise õigused ja kohustused on sätestatud eelkõige TLS-s.

TLS § 21 lõike 1 kohaselt võib tööandja lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Töölähetus ei või kesta rohkem kui 30 päeva, kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud pikemat tähtaega. TLS-st tulenevalt ei ole töötaja nõusolek vajalik, kui ta saadetakse lähetusse ajaks, mis ei ületa 30 päeva.

TLS § 21 lõike 3 kohaselt on rasedalt töötajalt, kes kasvatab alla kolmeaastast või puudega last vaja saada enne töölähetusse saatmist nõusolek. Alaealist töötajat saab lähetusse saata üksnes alaealise enda ja tema seadusliku esindaja eelneval nõusolekul.

Tulenevalt TLS §-st 40 on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 628 lõigetele 2–4. Kokkulepe kulude hüvitamise kohta töötasu arvelt on tühine.

Seoses töölähetustega märgib TLS § 40 lõige 2, et töötajal on õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist. Välislähetuse korral on töötajal õigus nõuda lisaks välislähetuse päevaraha kehtestatud tingimustel ja alammääras, kui pooled ei ole kokku leppinud hüvitamist suuremas määras.

TLS § 40 lõike 4 kohaselt on töötajal õigus nõuda tööandjalt enne lähetusse minekut lähetusega seonduvate võimalike kulude hüvitamist mõistliku aja jooksul. Töötajal on õigus keelduda lähetusest, kui tööandja ei ole mõistliku aja jooksul ettemaksu teinud.

Kuna termin "mõistlik aeg" on määratlemata õigusmõiste, siis tuleks lähtuda põhimõttest, et tööandja poolt teostatud ettemakse peaks jõudma töötajani selleks ajaks, mil töötajal tuleb osta piletid, vahetada valuuta jne.

Töölähetusega ei ole ole tegemist ja töölähetuse määrusega kehtestatud hüvitisi ega päevarahasid ei maksta, kui töötaja teeb sõite elukoha ja töölepinguga määratud koha vahel.

Töölähetusega seotud kõik kulud hüvitatakse kulu tõendava dokumendi alusel. Seadusandja ei ole töölähetusega seotud kuludele ette näinud piirmäärasid (v.a päevaraha ja majutuskulu).

Töölähetuse määruse § 2 lõike 3 kohaselt teeb tööandja töölähetuse kulude hüvitamiseks ja päevaraha maksmiseks kirjalikult väljendatud otsuse, milles näidatakse töölähetuse sihtkoht, kestus ja ülesanne ning hüvitatavate lähetuskulude ja välislähetuse päevaraha määrad.

Tööandja kirjaliku otsuse puudumisel või juhul, kui selgub, et kulusid on tööandja poolt hüvitatud dokumendis märgitud summast rohkem, tuleb vastavad väljamaksed maksustada ja deklareerida kui tööandja poolt töötajale antud erisoodustus.

TLS ja töölähetuse määrust ei saa rakendada füüsilisest isikust ettevõtjatele. Füüsilisest isikust ettevõtjale tavapärasest asukohast väljapoole sõitmisel kaasnevaid kulutusi maksuvabalt hüvitada ei saa, kuna tööülesannete tõttu kantavad kulud on tema ettevõtlusega seotud kulud. 

Tagasi sisukorda
–page10–

3.3.1.2. Päevaraha

Alates 1. juulist 2009 on maksuvaba päevaraha maksmise võimalus nähtud ette vaid välislähetustes. Seega siseriiklikus lähetuses ei saa enam maksuvabalt päevaraha maksta. Kui tööandja otsustab siseriiklikus lähetuses siiski päevaraha maksta, kuulub see maksustamisele sarnaselt palgale.

Töölähetuse määruse § 3 kohaselt on välislähetuse päevaraha alammäär 350 krooni ning § 7 lõike 1 punkti 3 kohaselt ei kuulu maksustamisele välislähetuse päevaraha määras kuni 500 krooni päevas.

Töölähetuse määruse § 4 lõike 1 kohaselt makstakse teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest töötajale välislähetuse päevaraha, kui välisriigis asuv lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel asula piirist, kus paikneb töö tegemise koht.

TLS kohaselt eeldatakse, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega.

Töölähetuse määruse § 4 lõikes 1 sätestatud lähetuskoha minimaalne kaugus asula piirist, kus asub töökoht, on kehtestatud eelkõige põhjusel, et määratleda teatud minimaalne vahemaa töökoha ja lähetuse sihtkoha vahel, mille olemasolul on töötajal õigus saada tööandjalt päevaraha. Vastasel korral annaks näiteks piiriäärsest töökohast kasvõi mõne kilomeetri kaugusele sõit teise riiki õiguse päevaraha taotlemiseks.

Vahemaad asula piirist, kus asub töökoht ning lähetuse sihtkoha vahel on teoreetiliselt võimalik määrata kolmel viisil:

• vahemaa õhu kaudu;
• vahemaa tegelikult läbitud teekonna kaudu;
• vahemaa tavapärase ja mõistliku ning enimkasutatava tee kaudu.

Tulenevalt nimetatud sätte eesmärgist lähtub maksuhaldur selle rakendamisel vahemaast tavapärase ja mõistliku ning enimkasutatava tee kaudu.

Töölähetuse määruse § 4 lõige 2 sätestab, et välislähetusse väljasõidu päeva eest makstakse päevaraha, kui välisriiki suunduv sõiduk väljub hiljemalt kell 21.00. Välisriigist saabumise päeva eest makstakse päevaraha kui sõiduk saabub pärast kella 3.00. Töölähetuse määruses seatakse päevaraha maksmine sõltuvusse sõiduki väljumise või saabumise ajast. Seega tuleb lähtuda sõiduki tegelikust väljumise või saabumise ajast.

Kui lähetusse minnakse ühistranspordiga, on ühistranspordivahendi saabumise või väljumise aeg üldjuhul kattuv sõidupiletil (mis on käsitletav ühe võimaliku tõendina) märgituga. Kui sõidupiletil märgitud väljumise või saabumise aeg erineb tegelikust väljumise või saabumise ajast on maksumaksjal võimalik seda maksukontrollis tõendada erinevate maksumenetluses aktsepteeritavate tõenditega.

Kui töötaja on lähetuses sõiduautoga või muu transpordivahendiga, mis ei ole käsitletav ühissõidukina, siis saab maksukontrollis sõiduki väljumist enne kella 21.00 või saabumist pärast kella 3.00 tõendada erinevate maksumenetluses aktsepteeritavate tõenditega.

Töölähetuse määruse § 4 lõike 4 kohaselt võib tööandja välislähetuse päevaraha määra vähendada kuni 70 protsenti, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine. Töölähetuse määruse § 4 lõikes 4 sätestatud päevaraha määra vähendamise võimalus ei ole seotud päevaraha maksustamisega ning on oma olemuselt tööõiguslik säte, mis võimaldab tööandjal vähendada päevaraha määra juhul, kui töötajale tagatakse toitlustamine.

Kui töötajal on rohkem kui üks tööandja ja mitu tööandjat saadavad ta samal ajal lähetusse, siis on töötaja töölähetuse määruse § 6 kohaselt kohustatud tööandjat teavitama ka teise tööandja lähetusse saatmise otsusest ning talle määratud päevarahast.

Mitme tööandja poolt töötaja üheaegsel välislähetusse saatmisel tuleb töötajale tagada vähemalt minimaalne välislähetuse päevaraha määr. Samas kehtib mitme tööandja poolt makstud välislähetuse päevarahale maksimaalne maksuvaba määr, mis on 500 krooni päevas.

Tagamaks mitme tööandja poolt üheaegselt makstava välislähetuse päevaraha maksustamises selgust, on töötajale seatud kohustus teavitada oma tööandjat ka teise tööandja lähetusse saatmise otsusest ning talle määratud päevarahast.

Kui üks tööandjatest maksab töötajale päevaraha ja teine tööandja saab päevaraha maksmise kohta teavet, siis puudub teisel tööandjal kohustus päevaraha maksta, kui lähetus toimus samal perioodil. Seda sellepärast, et kõigepealt arvestatakse esimesena lähetusse saatmise otsuse teinud tööandja makstavat päevaraha.

Kui teavitatud tööandja otsustab siiski maksta töötajale päevaraha, tuleb arvestada asjaoluga, et mitme tööandja poolt makstud välislähetuse päevaraha maksimaalne maksuvaba määr on 500 krooni päevas. Teavitatud tööandjal on päevaraha maksmise korral võimalik arvutada välja päevaraha maksimaalset maksuvaba määra ületav osa. See kuulub teavitatud tööandja poolt maksustamisele erisoodustusena TuMS § 48 lõike 4 punkti 4 ja sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lõike 1 punkti 7 alusel.

Kui lähetusse saadetud isik on kõikide teda lähetavate juriidiliste isikute juhatuse liige ja teeb otsuse oma lähetusse saatmise kohta korraga kõikide isikute nimel, siis on tal otsustuspädevus selle üle, milline äriühing vormistab lähetuse esimesena ja saab maksta maksuvaba piirmäära ulatuses päevaraha. Ka juhatuse liikmele makstav päevaraha maksuvaba määr mitme äriühingu peale kokku on 500 krooni päevas.

Juhul kui töötaja peab lähetusest saabudes minema saabumise päeval teise välislähetusse, siis makstakse töötajale päevaraha ühekordse määra ulatuses ja seega töölähetuse määruse § 4 lõike 4 kohaselt välistatakse olukord, kus töötaja saab ühest välislähetusest tulles ja teise välislähetusse minnes ühe päeva eest päevaraha kahekordses määras.

Töötamine välisriigis

TuMS § 13 lõike 3 punkti 11 kohaselt ei maksustata tulumaksuga avalikule teenistujale, töötajale või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele tööandja või tema asemel kolmanda isiku poolt tehtavaid teenistus-, töö- või ametilähetusega seotud sõidu-, majutus- ja muude kulude hüvitist ning välislähetuse päevaraha ja välislähetustasu, samuti teenistuja perekonnaliikme eest makstavat nimetatud kulude hüvitist ning teises paikkonnas asuvale ametikohale nimetamisega seotud kolimiskulude hüvitist töö tegemise kohas kehtivates piirmäärades, kui töö tegemise koht asub välisriigis.

Seega, kui töö tegemise asukoht on välisriigis ning töötaja saadetakse sealt välislähetusse, tuleb lähetuskulude hüvitamise maksustamisel lähtuda töötegemise asukohariigis kehtivatest piirmääradest. 

Tagasi sisukorda
–page11–

3.3.1.3. Majutuskulu

Töölähetuse majutuskulude maksuvabad piirmäärad sätestab TuMS § 13 lõike 3 punkt 1 ja töölähetuse määruse § 7 lõike 1 punkt 2. Riigisisese lähetuse puhul on majutuskulu maksuvaba piirmäär kuni 1200 krooni ööpäevas ja välislähetuse korral kuni 2000 krooni ööpäevas (piirmäärad sisaldavad majutuskulu koos käibemaksuga).

Majutuskulude maksuvaba piirmäära arvestatakse iga ööpäeva kohta eraldi. Kuna määruses on selgesõnaliselt ettenähtud maksuvaba piirmäär ööpäeva kohta, siis pole võimalik ööbimiskulusid summeeritult arvestada.

Eesti vööndiajast erinevasse vööndiaega lähetatud töötaja majutuskulude maksuvaba piirmäära arvestamisel ööpäeva kohta lähtub maksuhaldur sellest vööndiajast, kus lähetatu konkreetsel hetkel viibis. 

Tagasi sisukorda
–page12–

3.3.1.4. Muud lähetusega kaasnevad kulud

Transpordikulu

Lähetusega kaasnevad transpordikulud kuuluvad hüvitamisele sõltumata kulu suurusest ilma maksustamiseta.

Kui töölähetusse minnakse töötaja isikliku sõiduautoga, hüvitatakse lähetusega seonduvad kulud dokumendi alusel töölähetuse määruse § 2 lõike 4 kohaselt. Töölähetuse määruse alusel hüvitatakse sõiduauto lähetuses kasutamisega otseselt seotud ja täiendavalt tekkinud kulud, välja arvatud remondi- ja hoolduskulud.

Isikliku sõiduauto lähetuses kasutamise korral ei laiene töölähetuse määruse alusel makstavale hüvitisele isikliku sõiduauto hüvitise maksimaalne maksuvaba piirmäär 4000 krooni.

Ilma kuludokumentideta isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitise maksmisel rakenduvad sõiduauto määruses sätestatud maksimaalsed maksuvabad piirmäärad.

Ühele töötajale makstava hüvitise maksuvaba piirmäär on sõitude kohta arvestuse pidamise korral 4 krooni kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 4000 krooni kalendrikuus iga hüvitist maksva tööandja kohta. Arvestuse puudumisel saab tööandja maksuvabalt tööülesannete täitmisest tulenevaid sõite hüvitada 1000 krooni ulatuses.

Seega on tööandjal võimalik valida, kas töötaja isikliku sõiduauto kasutamine lähetuses hüvitatakse töölähetuse määruse alusel (st kuludokumentide alusel ilma maksimaalse maksuvaba piirmäärata) või sõiduauto määruse alusel (st arvestuse olemasolul maksimaalselt maksuvabalt 4000 krooni kuus ning arvestuse puudumisel maksimaalselt maksuvabalt 1000 krooni kuus).

Muud kulud

Töölähetuse määruse § 2 kohaselt on töötajal õigus nõuda tööandjalt töölähetusega kaasnevate sõidu- ja majutuskulude ning tööülesande täitmisega kaasnevate muude mõistlike kulude (näiteks sõidupiletite ostmisega kaasnevate kulude, reisikindlustuse, viisa vormistamise, pagasiveo, valuutakursside vahest tulenevate või muude sarnaste kulude) hüvitamist. Sellised kulud hüvitatakse kulu tõendava dokumendi alusel.

Hüvitatavad kulud peavad olema seotud tööülesande täitmisega. Mõistlikeks kuludeks ei saa pidada selliseid töötaja poolt tehtud kulusid, mis oleksid töötajal tekkinud sõltumata sellest, kas ta viibis töölähetuses või mitte.

Töölähetusega kaasnevate muude mõistlike kulude alla kuuluvad ka reisikindlustuseks tehtavad kulud, välisriigis kasutava rendiauto, parkimistasuga seonduvad kulud, taksosõit jne. Kõik need tehtavad kulud kuuluvad hüvitamisele juhul, kui need on dokumentaalselt tõendatud ja tegemist on tööülesannete täitmisega kaasnevate kuludega.

Lähetuse ja puhkuse ühildamine

Sagedased on situatsioonid, kus välisriigi lähetus ühildatakse samas välisriigis toimuva puhkusega. Näiteks töötaja saadetakse Pariisi lähetusse esmaspäevast reedeni ning töötaja otsustab Pariisis viibimist isiklikes huvides pikendada ning saabub tagasi nädal hiljem. Sellistes olukordades tekib küsimus, kas tagasisõit on aktsepteeritav lähetuse transpordikuluna või on selline tagasisõit käsitletav erisoodustusena.

Maksuhaldur on seisukohal, et sellisel juhul ei ole tagasituleku pilet enam lähetusest saabumise vaid puhkuselt tuleku pilet. Töötaja on loobunud määratud kuupäeval lähetusest saabumisest, mille tööandja pidi talle kinni maksma. Antud juhul on tagasisõidupilet täies ulatuses maksustatav erisoodustusena, kui tööandja selle kinni maksab.

Juhul, kui lähetusse minekuks soetatakse soodsama hinnaga sõidupiletid nii, et nädalavahetus jääb sisse, vormistatakse üldjuhul ka lähetus vastavalt sõidupileti kuupäevadele. Samas ei saa välistada olukorda, kus lähetus on vormistatud esmaspäevast, kuid sõidupilet on ostetud vahetult eelnevaks nädalavahetuseks (või lähetus lõppeb reedel, aga sõidupilet on ostetud pühapäevaks).

Kuna tegemist on eelkõige tööandjapoolse rahaliste vahendite kokkuhoiuga (nädalalõpu eest ei maksta päevaraha ega hüvitata majutust), mitte töötajale erisoodustuse andmisega, võib lugeda sõidupiletid, mille kuupäevad on lähetusele vahetult eelnevatel või järgnevatel puhkepäevadel lähetusega seotud kuluks ja erisoodustust ei teki. 

Tagasi sisukorda
–page13–

3.3.1.5. Kolmanda isiku lähetus

TuMS-s ja töölähetuse määruses sisalduva kolmanda isiku poolt makstava päevaraha regulatsiooni läbivaks põhimõtteks on isiku võimalus maksta enda huvides füüsilisele isikule välislähetuse päevaraha ka situatsioonides, kus see füüsiline isik ei ole tema töötaja.

Hoolimata sellisest võimalusest peab kolmanda isiku poolt füüsilisele isikule päevaraha maksmisele eelnema selle füüsilise isiku lähetusse saatmine tema tööandja poolt. TLS kohaselt saab töötajat lähetada vaid tema tööandja, mitte kolmas isik. Kolmas isik on eriregulatsiooni tähenduses üldjuhul lähetatut (töötajat või teenistujat) vastuvõttev isik või asutus, kes ei ole lähetatule tööandjaks.

Kui kolmas isik soovib kasutada ettevõtte töötaja oskusi enda huvides ja tööandja ning kolmas isik saavutavad kokkuleppe, mille kohaselt on tööandja nõus saatma oma töötaja kolmanda isiku juurde või huvides lähetusse, peab lähetuse vormistama tööandja.

Töölähetuse määruse § 5 märgib, et juhul kui töötajale maksab välislähetuse päevaraha kolmas isik, on tööandja kohustatud päevarahana maksma vähemalt töölähetuse määruse §-s 3 sätestatud alammäära (s.o 350 krooni) ja kolmanda isiku makstava summa vahe. Töötaja on kohustatud esitama tööandjale kolmanda isiku kinnituse päevaraha maksmise kohta või ise kinnitama selle saamist.

Töölähetuse määruse § 8 lõike 1 kohaselt kohaldatakse päevarahale või päevarahade summale töölähetuse määruse § 7 lõike 1 punktis 3 sätestatud piirmäära (s.o 500 krooni päevas) juhul, kui päevaraha maksab ainult kolmas isik või lisaks tööandjale ka kolmas isik, arvestades esimesena tööandja makstavat päevaraha.

Seega tagatakse sellise regulatsiooniga see, et kolmanda isiku huvides lähetusse saadetud töötajale makstakse välislähetuse eest päevaraha vähemalt 350 krooni päevas ning maksustamisele kuulub päevaraha summas, mis ületab 500 krooni päevas. Seejuures võetakse esimesena arvesse tööandja makstavat päevaraha.

Üldiselt maksab töötaja oskustest huvitatud kolmas isik töötajale ise päevaraha ning kannab majutuskulud ja lähetusega seonduvad muud kulud (sõidupiletid, muud töölähetusega seotud mõistlikud kulud), kuid on võimalik, et sellised kulud kantakse ning päevaraha makstakse koos tööandjaga. Seega võib esineda olukordi, kus päevaraha maksab või majutuskulu kannab:

• tööandja,
• tööandja ja kolmas isik,
• ainult kolmas isik.

Kui nimetatud kulud kannab või päevaraha maksab vaid tööandja, on ta kohustatud järgima piirmääri ning maksustama kehtestatud piirmääri ületavad summad. Näiteks, kui tööandja saadab töötaja välislähetusse ning maksab päevaraha üle 500 krooni päevas või kannab majutuskulu üle 2000 krooni päevas, kuuluvad nimetatud piirmääri ületavad summad tööandja poolt maksustamisele erisoodustusena.

Kui tööandja ja kolmas isik lepivad kulude kandmises kokku selliselt, et tööandja maksab töötajale päevaraha 800 krooni ning kolmas isik kompenseerib tööandjale piirmäära ületava osa (300 krooni), tuleb maksuvaba piirmäära ületav summa siiski tööandja poolt deklareerida erisoodustusena.

Kui kolmas isik maksab töötajale ise päevaraha piirmäära ületavas summas (näiteks 700 krooni), kuulub piirmäära ületav summa maksustamisele kui füüsilise isiku tulu. Kolmas isik ei pea piirmäära ületavat summat erisoodustusena maksustama, kuna füüsilise isiku ning kolmanda isiku vahel puudub töösuhe (st, et nad ei ole käsitletavad tööandja ning töötajana TuMS § 48 tähenduses).

TuMS § 13 lõike 3 punkt 1 ja töölähetuse määruse § 7 sätestavad majutuskulude maksuvaba hüvitise piirmäärad, mis välislähetuse korral on 2000 krooni ööpäevas. Kui kolmas isik maksab töötaja eest otse majutusasutusele summa, mis ületab maksuvaba piirmäära (näiteks 3000 krooni), siis kolmas isik ei saa seda maksustada kui erisoodustust, sest tegemist ei ole tema töötajaga. Kolmas isik ei saa maksustada seda ka kui isiku tulu, sest isikule väljamakset tehtud ei ole.

Juhul, kui tööandja maksab töötaja majutuskulu maksuvaba piirmäära ületavas summas (näiteks 4000 krooni) ja kolmas isik hüvitab tööandjale kogu majutuskulu, siis olenemata sellest, et väljamakse majutusasutusele tegi tööandja, ei ole majutuskulu piirmäära ületav summa tööandja poolt käsitletav erisoodustusena. Tööandja kulu hüvitatakse kolmanda isiku poolt ja kolmanda isiku poolt makstud majutuskulusid ei maksustata ka kolmanda isiku tasemel, kui tehingute jadast ei ilmne, et majutuskulude tegelik maksja oli tööandja. 

Tagasi sisukorda
–page14–

3.3.2. Teenistuslähetus

TuMS § 13 lõike 3 punkti 1 ja teenistuslähetuse määruse § 1 kohaselt loetakse teenistuslähetuseks avaliku teenistuja suunamist ministeeriumis kantsleri ja muus ametiasutuses ametijuhi või nende volitatud isiku korraldusel kindlaksmääratud ajavahemikuks teenistusülesande täitmisele väljapoole alalise teenistuskoha asukohta.

ATS § 1 kohaselt on avalik teenistus töötamine riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses ning ametiasutus on riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest finantseeritav asutus, kes teostab avaliku võimu. ATS § 3 kohaselt jaguneb avalik teenistus riigiteenistuseks ja kohaliku omavalitsuse teenistuseks.

ATS § 3 lõige 2 kehtestab loetelu riigi ametiasutustest, milles töötamist loetakse avalikuks teenistuseks (näiteks kohtud, kaitseliit, linnavalitsuse ametid jne).

Avalik teenistuja on isik, kes teeb palgalist tööd riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses. Teenistujad jagunevad omakorda ametnikeks, abiteenistujateks ja koosseisuvälisteks teenistujateks.

ATS laieneb (kui põhiseaduse või teiste seadustega ei sätestata teisiti) ka ATS § 12 lõikes 3 toodud isikutele ja seega saab antud isikuid (riigikontrolöre, politseiametnikke, vangalaametnikke, prokuröre jne) saata teenistuslähetusse. Riigikogu liikmed, president, valitsuse liikmed ning kohaliku omavalitsuse liikmed ei kvalifitseeru ATS § 12 lõike 2 mõttes avalikeks teenistujateks, kuid ATS § 43 ("Välislähetus") laieneb ka nimetatud iskutele ja seega on ka neid võimalik saata lähetusse. Nimetatud isikutele lainevad teenistuslähetuse määruses sätestatud majutuskulude ja päevarahade maksuvabad piirmäärad.

Ametniku teenistuslähetusse saatmisel tehakse otsus kehtestatud korra alusel. Lähetusse saatmise otsuses tuleb märkida lähetuse sihtkoht, asutus kuhu lähetatu suunatakse, lähetuse kestus, ülesanne ning lähetuskulude hüvitamise ja päevaraha maksmise ulatus.

Nii nagu töölähetuse puhul, on ka teenistuslähetuse puhul võimalik lähetataval teenistujal nõuda ametiasutuselt lähetuskulude katteks avanssi ligikaudses suuruses. Töölähetuse puhul kasutati küll mõistet "lähetusega seonduvad võimalikud kulud", kuid lähetaja poolt väljamakstud summa olemus jääb olenemata erinevate mõistete kasutusest samaks.

Kui teenistuja on teavitanud ametiasutust lähetuskulude katteks avansi saamise vajadusest ja seda ei võimaldata, siis võib teenistuja lähetusse minekust keelduda. Lähetus ja lähetuskulude hüvitamine tuleb teenistuslähetuse määruse § 3 kohaselt vormistada kooskõlas ametiasutuse asjaajamist, raamatupidamisarvestust ja -aruandlust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõuetega.

Ametiasutus hüvitab teenistuslähetuse määruse § 7 kohaselt teenistujale dokumentaalselt tõendatud lähetusega seotud sõidu- ja majutuskulud ja muud lähetusülesande täitmisega seotud kulud ja maksab lähetuses viibimise aja eest päevaraha.

Erinevalt töölähetusest on teenistuslähetusega seotud sõidukulude hüvitamise tingimused täpsemalt reguleeritud. Sõidukulud lähetuskohta ja alalisse teenistuskohta tagasi hüvitatakse sõidupileti või muu kulutõendava dokumendi alusel ning sõidukulude hulgas käsitletakse ka sõidupileti ettetellimise kulusid, lennujaama, reisija- ja väljalennumaksusid. Töölähetuse puhul kuulusid sellised kulud muu mõistliku kulu definitsiooni hulka.

Teenistuslähetusega kaasnevad muud kulud hüvitatakse kulu tõendava dokumendi alusel vastavalt ametiasutuse sisesele korrale.

Erinevalt töölähetusest on teenistuslähetuse puhul teenistuslähetuse määruse § 9 kohaselt ette nähtud lähetusega seotud majutuskulude alammäär ka riigisisese lähetuse puhul. Selliseks alammääraks on 200 krooni ööpäevas. Välislähetuse puhul on majutuskulu alammääraks 800 krooni ööpäevas.

Teenistuslähetuse majutuskulude ülemmäär riigisisese lähetuse puhul on 1200 krooni ja välislähetuse puhul 2000 krooni ööpäevas. Majutuskulude piirmäära arvestatakse iga ööpäeva kohta eraldi. Ametiasutuse juhi kehtestatud korra järgi võib lubada piirmäära ületavate majutuskulude kandmist, kui puudub võimalus kasutada piirmääradele vastava hinnatasemega majutuskohta.

Kuigi piirmäära ületavaid majutuskulusid on lubatud ametiasutuse juhi kehtestatud korra järgi kanda, on siiski teenistuslähetuse määruses sätestatud piirmäärasid ületav summa maksustatav erisoodustusena.

Teenistujale välislähetuses päevaraha maksmise tingimuseks on teenistuslähetuse määruse § 13 kohaselt lähetuskoha asumine vähemalt 50 kilomeetri kaugusel selle asula piirist, kus paikneb teenistuskoht.

TuMS § 13 lõike 3 punkti 1 ja teenistuslähetuse määruse § 14 kohaselt on teenistujale makstava välislähetuse päevaraha maksuvaba piirmäär 500 krooni. Päevaraha maksuvaba piirmäära ületav osa on maksustatav erisoodustusena. Sarnaselt töölähetusega on võimalus vähendada päevaraha suurust 70 protsenti, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse teenistujale tasuta toitlustamine. Kuna teenistuslähetuse puhul ei ole sätestatud päevaraha alammäära, siis teenistujale makstav päevaraha saab olla 500 krooni ja lähetuses toitlustamise korral saab vähendada päevaraha 150 kroonini.

Kolmanda isiku huvides teenistuslähetusse saatmisel, päevaraha maksmisel mitme tööandja poolt ja välislähetusest tulemise ning teise välislähetusse minemise korral päevaraha maksmise ning päevarahade arvestamise aluseks oleva sõiduki väljumise ning saabumise aja osas kehtivad samasisulised sätted nagu töölähetuse puhul.

Teenistuja lähetusse sõitmisest ja lähetuses isikliku sõiduauto kasutamisest tulenevate kulude hüvitamine käib kulusid tõendava dokumendi alusel. Lähetusse saatnud ametiasutusel on võimalus valida kulude hüvitamisel kahe võimaluse vahel:

• kas hüvitada teenistujale sõidukulud kuludokumentide alusel või
• maksta teenistujale sõitude kohta arvestuse pidamisel 4 krooni kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 4000 krooni kalendrikuus (TuMS § 13 lõike 2 punkt 2 ja sõiduauto määruse § 12¹).

Maksuvabalt hüvitatavate ja muude lähetusülesannete täitmise kulude alla ei kuulu teenistuslähetuses isikliku auto kasutamisel tekkivad remondi- ja hoolduskulud.

Välislähetustasu maksmise korral päevaraha teenistujale ei maksta, sest välislähetustasu makstakse teenistujale, kes vastavalt Vabariigi Valitsuse 1997. aasta 26. veebruari määruse nr 47 "Teenistuja välislähetusse saatmise korra kinnitamine" kohaselt on välisriiki lähetatud kauemaks kui üheks aastaks. 

Tagasi sisukorda
–page15–

3.3.3. Ametilähetus

TuMS § 13 lõige 2 punkt 1 ja töölähetuse määrus kohalduvad ka juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme lähetustele.

Juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorgani liikmeks, keda ametilähetusega kaasnevate tööülesannete täitmiseks saab lähetada, on TuMS § 9 lõike 2 kohaselt juhatus, nõukogu, täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanik, prokurist, asutaja kuni juriidilise isiku registrisse kandmiseni, likvideerija, pankrotihaldur, audiitor, revident või revisjonikomisjon.

Loetelu isikutest, kes saavad olla juhtimis- ja kontrollorgani liikmed ei ole lõplik ja samuti loetakse juhtimisorganiks välismaa äriühingu filiaali juhatajat ning Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses registreeritud püsiva tegevuskoha tegevusjuhti.

Juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorgani liikme puhul loetakse töökohaks koht, kus ta oma ametiülesandeid harilikult täidab. Juhtimis- või kontrollorgani liikme lähetajaks on juriidiline isik, kelle juhtimis- või kontrollorgani liige lähetatu on.

Kuigi juhtimis- või kontrollorgani liikmele rakendatakse töölähetuse määruse sätteid, on tema lähetamisel ja lähetusega kaasnevate kulude hüvitamisel siiski erisusi võrreldes töötajate lähetamisega. Peamiseks erisuseks on see, et juhtimis- või kontrollorgani liikme lähetust ja tööülesannete täitmisest tulenevate kulude hüvitamist ei reguleeri TLS. Nii puudub juhatuse ja nõukogu liikme lähetuse korral juriidilisel isikul seadusest tulenev kohustus maksta lähetatule päevaraha.

Kui juriidiline isik otsustab siiski maksta juhtimis- või kontrollorgani liikmele lähetuse korral päevaraha, siis vastavalt TuMS § 13 lõike 3 punktile 1 ja töölähetuse määruse § 7 lõike 1 punktile 3 ei kuulu maksustamisele päevaraha suurusega kuni 500 krooni päevas.

Juhtimis- või kontrollorgani liikmele laienevad ka TuMS § 13 lõike 3 punktis 1 ja töölähetuse määruse § 7 lõike 1 punktis 2 sätestatud majutuskulude maksuvabad piirmäärad, mis riigisisese lähetuse puhul on 1200 krooni ööpäevas ja välislähetuse korral kuni 2000 krooni ööpäevas.

Muude ametilähetusega kaasnevate tööülesannete täitmiseks tehtud kulude hüvitamise võimaluse näeb ette VÕS § 628 lõige 2. Selle kohaselt, isegi kui juhtimis- või kontrollorgani liikmega ei ole sõlmitud käsunduslepingut, peab käsundiandja hüvitama käsundisaajale mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on käsundi täitmiseks teinud  ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud siis, kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu arvelt.

Seega näeb TuMS § 13 lõige 3 punkt 1 ja töölähetuse määrus ette juhtimis- või kontrollorgani liikme lähetamise puhul (sarnaselt töötaja lähetamisega) päevaraha ja majutuskulude maksuvabasid piirmäärasid, kuid päevaraha ja majutuskulu ning muude kulude hüvitamine on juriidilise isiku ja lähetatu kokkuleppe küsimus.

Kui aga juriidiline isik maksab juhtimis- või kontrollorgani liikmele päevaraha, hüvitab majutuskulu või tööülesannete täitmisega seotud kulud, olenemata sellest, et lähetatu sai juhatuse või nõukogu liikme tasu, kohaldatakse TuMS § 13 lõike 2 punktis 1 ja töölähetuse määruses sätestatud piirmäärasid. Kõik kulud, mida juriidiline isik otsustab seoses ametilähetusega lähetatule maksta hüvitatakse kulu tõendava dokumendi alusel.

Ametilähetuses isikliku sõiduauto kasutamisel, puhkuse ühildamisel ametilähetusega, välislähetusest saabumisel teise välislähetusse mineku korra puhul ja päevaraha maksmisel ning kolmanda isiku huvides lähetamisel kehtivad samad põhimõtted nagu töölähetuse puhul. 

Tagasi sisukorda
–page16–

3.3.4. Spordilähetus

Töölähetuse määruses sätestatut kohaldatakse ka SpS §-s 7 nimetatud isikule spordilähetusega seoses makstava sõidu- ja majutuskulude hüvitise ning välislähetuse päevaraha maksustamisel.

Spordilähetusse saab saata SpS § 7 kohaselt spordiorganisatsioon oma liikmeks olevaid või oma liikmeks oleva spordiorganisatsiooni liikmeks olevaid sportlasi, treenereid, kohtunikke, spordiarste ning teisi spordi korraldamisega seotud isikuid põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks väljapoole lähetatava alalise tegevuskoha asukohta.

Kuigi SpS §-s 7 nimetatud isiku lähetuse korral kohaldatakse sõidu- ja majutuskulude hüvitiste ja päevarahade maksustamisel töölähetuse määrust, ei ole üle piirmäära makstud majutuskulu ega päevaraha maksustatav erisoodustusena, kuna üldjuhul puudub spordiorganisatsioonil lähetatuga töölepinguline suhe.

Üle piirmäära saadud summa maksustatakse sportlase enda poolt. 

Tagasi sisukorda
–page17–

3.3.5. Loovisiku lähetus

Töölähetuse määrust kohaldatakse ka loovisikute ja loomeliitude seaduse (LLS)  nimetatud loovisikule tema loometööga seotud lähetusega seoses makstava sõidu- ja majutuskulude hüvitise ning välislähetuse päevaraha maksustamisel.

LLS kohaselt jagunevad loovisikud loovisikuteks ja vabakutselisteks loovisikuteks.

Loovisik on LLS ja autoriõiguse seaduse mõistes autor või esitaja, kes tegutseb kujutava või rakenduskunsti, lavakujunduse, audiovisuaalse kunsti, lavakunsti, kirjanduse, muusika või arhitektuuri alal. Loovisik kuulub ühte või mitmesse loomeliitu, mis toetab ja edendab vastavat loomeala ning toetab oma liikmeks olevate loovisikute loometegevust.

Vabakutseline loovisik on LLS § 3 kohaselt § 2 lõikes 1 märgitud loomealal tegutsev autor või esitaja, kes ei ole avalikus teenistuses või ei tööta töölepingu või muu püsiva iseloomuga võlaõigusliku lepingu alusel. Vabakutseline loovisik kantakse äriregistrisse. Sisuliselt on vabakutselise loovisiku puhul tegemist füüsilisest isikust ettevõtjaga ja kui vabakutseline loovisik ei saa oma loometegevusest sissetulekut, on tal õigus taotleda ja saada loomeliidu kaudu loovisiku toetust.

Töölähetuse määruses sätestatud maksimaalsed maksuvabad piirmäärad kehtivad vaid loovisikutele. Vabakutselisi loovisikuid sellisel viisil lähetada ning töölähetuse määruses kehtestatud maksimaalseid maksuvabasid piirmääri kasutada ei saa.

Loometoetuse saamise ja taotlemise kord on kehtestatud LLS §-s 16. Vastavalt töölähetuse määruse nr 110 § 1 lõikele 2 kohaldatakse nimetatud määrust LLS nimetatud loovisikule tema loometööga seotud lähetusega seoses makstavad sõidu- ja majutuskulud ning välislähetuse päevaraha, mis ei kuulu maksustamisele vastavalt  TuMS § 19 lg 3 punktile 10. Eespooltoodu ei laiene aga loometoetust saavale vabakutselisele loovisikule .

Kuigi loovisiku lähetuse korral kohaldatakse sõidu- ja majutuskulude hüvitiste ja päevarahade maksustamisel töölähetuse määrust, ei ole üle piirmäära makstud majutuskulu ega päevaraha maksustatav erisoodustusena, kuna üldjuhul puudub organisatsioonil lähetatuga töölepinguline suhe.

Üle piirmäära saadud summa maksustatakse loovisiku enda poolt. 

Tagasi sisukorda
–page18–

3.4. Rida 4 "Isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise eest hüvitise maksmine üle piirmäära"

TuMS § 13 lõige 3 punkt 2, § 48 lõige 4 punkt 5 ja sõiduauto määrus reguleerivad teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamist ning sätestavad maksuvaba piirmäära, mille ulatuses saab tööandja töötajale isikliku auto kasutamise eest hüvitist maksta.

Tööandja huvides isikliku sõiduauto kasutamist on avalikule teenistujale, töötajale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele võimalik hüvitada arvestuse pidamise alusel või arvestuse pidamiseta.

Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitiste saajate ring on võrreldes TuMS § 48 lõikes 3 toodud loeteluga kitsam ja seega saab isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist maksuvabalt maksta vaid avalikule teenistujale, töötajale ja juhtimis- või kontrollorgani liikmele või juriidilise isiku juhatuse või juhatust asendava organi liikmele.

TuMS-s ja sõiduauto määruses on reguleeritud hüvitise maksuvaba maksmise piirmäärad ainult isikliku sõiduauto kasutamise kohta. Sõiduauto definitsiooni TuMS ega sõiduauto määrus ei sisalda ja selle mõiste sisustamisel lähtub maksuhaldur sõiduki registreerimisel kehtivatest kategooriatest.

TuMS ja sõiduauto määrus kasutavad mõistet sõiduauto, mille sisustamisel tuleb lähtuda teede- ja siseministri 2001. aasta 18. mai määruse nr 50 "Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundile ja varustusele esitatavad nõuded" lisast 1. Selle lisanduse B kohaselt on sõiduauto M1 kategooria sõiduk, mis on vähemalt neljarattaline, reisijateveoks konstrueeritud ja valmistatud mootorsõiduk, millel lisaks juhiistmele ei ole rohkem kui kaheksa istekohta. Sõidukeid, mida tähistatakse G-tähe lisamisega kategooria tähisesse loetakse maastikuautodeks. Seega tuleb sõiduauto määratlemisel lähtuda sõiduki tehnilises passis olevast M1 või M1G kategooria määratlusest.

Tööandja huvides tehtavad sõidud, mis töötaja teeb sõidukiga, mis ei vasta sõiduauto kategooriatele (kaubik, veoauto jne), saab tööandja hüvitada konkreetsete kuludokumentide alusel ja sellistele sõidukitele ei saa rakendada isikliku sõiduauto kasutamise korda ning kehtestatud maksuvabasid piirmäärasid. Loomulikult on ka sellise kuludokumentide alusel makstava hüvitise eelduseks sõiduki kasutamine teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel.

Isikliku sõiduautona käsitletakse isiku kasutuses olevat sõiduautot, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses. Isik, kellele makstakse hüvitist teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmise eest isikliku sõiduautoga ei pruugi olla sõiduauto omanik, vaid võib kasutada sõiduautot kasutusvalduse lepingu, liisinglepingu, rendilepingu jne alusel.

Eelpool viidatud isikutele on võimalik hüvitada TuMS § 13 lõike 3 punkti 2 ja sõiduauto määruse kohaselt sõitude kohta nõuetele vastava arvestuse pidamisel 4 krooni kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 4000 krooni kalendrikuus iga hüvitist maksva tööandja kohta. Seega, kui töötajal on mitu tööandjat ja töötaja kasutab mõlema tööandja huvides enda isiklikku sõiduautot, siis on sõitude kohta arvestuse pidamisel mõlemal tööandjal võimalus (maksuvaba piirmäära ulatuses) töötajale hüvitada sama sõiduauto kasutamise eest maksimaalselt 4000 krooni kuus.

Töötaja isikliku auto kasutamise eest hüvitise maksmiseks vormistab tööandja sõiduauto määruse § 3 kohaselt asutuse juhi, juriidilise isiku pädeva organi või tema poolt volitatud isiku kirjaliku otsuse, milles näidatakse hüvitist saava isiku ees- ja perekonnanimi; sõidu otstarve; hüvitise suurus; sõidu kuupäev või periood, mille jooksul tehtud sõitude kulusid hüvitatakse.

Kui töötaja peab isikliku sõiduauto kasutamise kohta tööandja huvides nõuetele vastavat arvestust, on võimalik maksta maksimaalse maksuvaba hüvitisena 4000 krooni kuus.

Kui sõiduauto kasutamise kulude hüvitamisel peetakse arvestust, siis näidatakse sõiduauto määruse § 4 kohaselt selles:

• sõiduautot kasutatava isiku ees- ja perekonnanimi,
• sõiduauto riikliku registreerimismärgi andmed,
• sõiduauto spidomeetri kaugusmõõdiku alg- ja lõppnäit iga teenistus-, töö- või ametiülesande täitmisel tehtud sõidu korral (seadusandja on spidomeetri asemel mõelnud hodomeetrit, mis on läbisõitu (teepikkust) fikseeriv seade),
• kuupäev ja sõidu eesmärk iga teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel tehtud sõidu korral.

Tööandja poolt makstav hüvitis 4 krooni kilomeetri kohta (maksimaalselt 4000 krooni kalendrikuus) hõlmab kõiki sõiduauto kasutamisega seonduvaid kulusid (rehvivahetus, autoremont, parkimispiletid, bensiin jne), mistõttu on täiendavate kuludokumentide alusel tehtud väljamaksed käsitletavad erisoodustusena.

TuMS ja sõiduauto määrus ei sätesta isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise eest makstud hüvitisele igakuise väljamaksmise nõuet. Isikliku sõiduauto kasutamise eest arvestuse pidamisel kui ka arvestust pidamata saadud hüvitis võidakse maksta töötajale summeeritult, ehk ühes kalendrikuus rohkem kui 4000 krooni arvestusega või 1000 krooni arvestuseta, kuid oluline on, et ühe kuu kohta ei arvestataks hüvitist üle ettenähtud piirmäära. Kui kalendrikuu kohta tuleb arvestusliku hüvitise summa suurem kui piirmäär, on piirmäära ületav osa käsitletav erisoodustusena, mis tuleb deklareerida selles kuus, millal hüvitise väljamaksmine toimus.

Arvestuse puudumise korral on võimalik töötajale maksta isikliku sõiduauto kasutamise eest tööandja huvides maksuvaba hüvitist 1000 krooni ulatuses kalendrikuus tehtud sõitude eest ühe hüvitist saava füüsilise isiku ja ühe sõiduauto kohta. Hüvitise saamine ei sõltu sellest, mitme tööandja juures üks füüsiline isik teenistus-, töö- või ametiülesandeid täidab või mitme tööandja juures ühte sõiduautot kasutatakse.

Arvestuse puudumisel makstav maksuvaba piirmäär 1000 krooni kuus sisaldab kõiki sõiduauto kasutamisega seotud kulutusi (bensiini, parkimistasu, liiklus- ja kaskokindlustuse kulu jne). Tööandja poolt selliste kulude täiendaval hüvitamisel maksustatakse need erisoodustusena.

Seega on ühel isikul (töötajal) õigus ühes kalendrikuus üks kord sõiduauto sellisel kasutamisel saada arvestust pidamata maksuvabalt tööandja käest kompensatsiooni ning kui üks tööandja on juba töötajale maksnud tööandja huvides tehtud sõitude eest hüvitist ilma arvestuseta, siis teisel tööandjal puudub võimalus samale isikule samas kuus ilma arvestuseta maksuvabalt hüvitist maksta.

Sama kehtib ka auto suhtes. Kui näiteks kaks isikut kasutavad oma tööandjate huvides sama autot, on nendel isikutel ilma arvestuseta õigus selle ühe auto kohta saada vaid üks kord kuus maksuvabalt kompensatsiooni maksimaalselt 1000 krooni. Kui üks isik on oma tööandjalt selle auto kasutamise eest selle tööandja huvides saanud ilma arvestust pidamata 1000 krooni maksuvabalt kompensatsiooni, on teisel tööandjal teisele isikule sama auto kasutamise eest võimalik maksta maksuvabalt kompensatsiooni vaid arvestuse pidamisel.

Sõiduauto määruse § 3 lõike 2 punkti 2 kohaselt tuleb arvestuseta kompensatsiooni saamiseks tööandjale anda kinnitus, et muu isik temale või selle sõiduauto eest muule füüsilisele isikule ilma arvestuseta hüvitist ei maksa. Töötajapoolse teavitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu maksavad mõlemad tööandjad arvestuse puudumisel töötajale küll maksuvabalt 1000 krooni kompensatsiooni, kuid sellisel juhul peab töötaja ise oma tuludeklaratsioonis deklareerima hüvitise summa, mis ületab kuu kohta 1000 krooni.

Kuid kui töötajal on mitu tööandjat ja ühe juures neist peetakse arvestust tööandja huvides tehtud sõitude kohta ja teise tööandja juures mitte, siis on töötajal võimalik saada tööandjalt, kelle huvides tehtavate sõitude kohta peetakse arvestust hüvitist 4 krooni kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 4000 krooni kalendrikuus ja tööandja juures, kelle huvides tehtavate sõitude kohta arvestust ei peetud hüvitist 1000 krooni kalendrikuus.

Isikliku sõiduauto tööandja huvides kasutamise eest hüvitise tasumisel on oluline, et sõiduauto ei oleks tööandja omanduses ega valduses. Kui töötaja on sõiduauto andnud tööandja valdusesse, ei ole võimalik maksta talle isikliku sõiduauto kasutamise eest ettenähtud hüvitist. Töötaja poolt tehtavad isiklikud sõidud tööandja valduses oleva sõidukiga on maksustatavad erisoodustusena.

TuMS § 56¹ kohaselt on residendist juriidiline isik, riigiasutus või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus, füüsilisest isikust tööandja ning Eestis püsivat tegevuskohta omav või tööandjana tegutsev mitteresident, kes on kalendriaasta jooksul teinud füüsilisele isikule § 13 lõike 3 punktis 2 või 21 nimetatud väljamakseid, kohustatud esitama nende kohta Maksu- ja Tolliametile deklaratsiooni kalendriaastale järgneva aasta 10. aprilliks. Deklaratsiooni vormi ja täitmise korra kehtestab rahandusminister määrusega. Selliseks deklaratsiooniks on INF 14.

Isikliku sõiduauto hüvitise deklaratsioonis INF 14 tuleb tööandjal märkida kalendriaasta jooksul füüsilisele isikule arvestuse pidamisel või arvestust pidamata isikliku sõiduauto kasutamise eest makstud hüvitiste summad. Isikliku sõiduauto hüvitise deklaratsioonil tuleb kajastada ka hüvitis, mis TuMS § 13 lõike 3 punkti 21 kohaselt makstakse töötajale, avalikule teenistujale või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele, kellel on puue ja kes kasutab isiklikku autot (mootorsõidukit) sõiduks elukoha ja töökoha vahel, kui tal ei ole võimalik tulenevalt oma puudest kasutada ühistransporti. Puudega isik, kellele makstakse isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist peab pidama arvestust tööandja huvides tehtavate sõitude üle tulenevalt TuMS § 13 lõike 3 punktist 21 ja sõiduauto määruse § 2 lõike 2 kohaselt puudub tööandjal võimalus maksta puudega isikule tema isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist arvestuse puudumisel.  

Mitme tööandja korral täidab ja esitab iga hüvitist maksev tööandja isikliku sõiduauto hüvitise deklaratsiooni INF 14 tema poolt töötajale välja makstud hüvitise kohta ja eraldi ridadel näidatakse isikule väljamakstavad summad, mille kohta on arvestust peetud ja välja makstavad summad, mille kohta ei ole arvestust peetud.

Isikliku sõiduauto hüvitise deklaratsioonil näidatakse kõik tööandja poolt välja makstud hüvitised isikliku sõiduauto kasutamise eest (näidatakse summad, mis isikule tema isikliku sõiduauto kasutamise eest välja maksti), sh ka see osa hüvitisest, mis ületab maksuvaba piirmäära sõitude kohta arvestuse pidamisel või arvestust pidamata.

Maksuvaba piirmäära ületav summa (arvestuse pidamisel 4000 krooni ületav ja arvestuse mittepidamisel 1000 krooni ületav summa) tuleb deklareerida kui isikule võimaldatud erisoodustus.

Lähetus isikliku sõiduautoga

Kokkuleppel tööandjaga võib lähetatav minna lähetusse ka oma isikliku sõiduautoga.

Töö- , teenistus- või ametilähetusega seotud sõidukulude hüvitamist kuludokumentide alusel reguleerib töölähetuse määrus. Seega, kui töötaja soovib, et tööandja hüvitaks lähetusega seonduvad sõidukulud kuludokumentide alusel ja kulude hüvitamisel kohaldatakse töölähetuse määrust, ei kohaldata selliste kulude hüvitamisel sõiduauto määruses sätestatud piirmäärasid.

Oluline on, et ühte lähetusse minekut ei saa maksuvabalt hüvitada topelt ja tööandja peab valima, kas hüvitada isikliku sõiduauto kasutamine lähetuses olles kuludokumentide alusel, mille hüvitamisel summalist piirangut ei ole või hüvitada tööandja huvides tehtavad sõidud TuMS § 13 lõike 3 punktide 2 ja 21  alusel ja piirmäärasid arvestades.

Kui tööandja otsustab lähetusega seotud isikliku sõiduauto kasutamise kulud hüvitada kuludokumentide alusel, siis neid summasid isikliku sõiduauto hüvitise deklaratsioonil (INF 14) ei kajastata.

Hüvitis puudega töötajale

TuMS § 13 lõike 3 punktis 21 nähakse tööandjale ette puudega töötajale, teenistujale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele elukoha ja töökoha vaheliste sõitude hüvitamise võimalus. 

Tööandjal on TuMS § 13 lõike 3 punkti 2¹ ja sõiduauto määruse § 1 lõike 2 kohaselt võimalus maksta puudega töötajale hüvitist vaid juhul, kui puudega töötajal ei ole võimalik kasutada töö ja elukoha vahel liikumiseks ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust. Kuna seadus ja määrus kasutavad isikliku sõiduauto asemel mõistet mootorsõiduk, siis pole nõutav, et puudega isik kasutaks sõitude tegemiseks sõiduautot.

Isikliku sõiduauto kohta kehtestatud tingimused ja piirmäärad kehtivad ka puudega isiku poolt kasutatava mootorsõiduki kohta. Puudega isik saab hüvitist vaid juhul, kui ta sõiduauto või mootorsõiduk ei ole tööandja omanduses või valduses.

Tulenevalt sõiduauto määruse § 2 lõikest 2 saab tööandja puudega isikule elukoha ja töökoha vaheliste sõitude eest hüvitist maksta vaid arvestuse pidamisel. Arvestust pidamata ei ole võimalik mootorsõiduki kasutamise eest hüvitist maksta.

Sõitude kohta arvestuse pidamisel rakendatakse TuMS § 13 lõike 3 punktis 2 sätestatud määrasid, mille kohaselt on ühele isikule makstava hüvitise maksuvaba piirmäär arvestuse pidamisel 4 krooni kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 4000 krooni kalendrikuus iga hüvitist maksva tööandja kohta.

Puudega isiku isikliku mootorsõidukiga lähetusse saatmise korral ja mitme tööandja huvides tehtavate sõitude hüvitamise korra ja deklareerimise kohta kohaldatakse sätteid, mis kehtivad isikliku sõiduauto kasutamise hüvitamise kohta.

Selliseid hüvitisi isikliku sõiduauto hüvitise deklaratsioonil INF 14 ei näidata. 

Tagasi sisukorda
–page19–

3.5. Rida 5 "Sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks"

TuMS § 48 lõike 4 punkti 2 ja rahandusministri määrusega nr 120 erisoodustuse korra alusel ja kohaselt maksustatakse sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine kui erisoodustus. Kui isikliku sõiduauto kasutamisel tööandja huvides oli maksustamise seisukohast oluline see, kelle omandis või valduses sõiduauto asus, siis tööandja sõiduauto või muu vara puhul on oluline vaid see, et vara on tööandja kasutuses või valduses, omandiõigusliku suhte olemasolu ei ole oluline.

TuMS § 48 lõige 3 loetleb isikud ja § 48 lõige 6 täiendab isikute loetelu abikaasa, vanemate, lastega, kellele tööandja poolt antav sõiduauto või muu tööandja vara kasutada andmine on maksustav erisoodustusena.

Maksukohustust ei saa tööandjal tekkida juhul, kui ettevõtlusega mitteseotud sõite üldse ei tehta, kuid see asjaolu peab olema tõendatud ja kontrollitav.

Ettevõtlusega mitteseotud sõitude tegemist on maksumaksjal võimalik tõendada sõidupäeviku kui ka muude tõendite või dokumentide abil. Ettevõtlusega mitteseotud sõitude tegemise ja mittetegemise tõendamise vorm on maksumaksja enda otsustada.

Riigikohtu praktika kohaselt ei ole erisoodustuse võimaldamisega tegu, kui tööandja vara, st sõiduautot oli võimalik kasutada ettevõtlusega mitteseotud sõitude tegemiseks. Erisoodustusega on tegemist siis, kui on tuvastatav sõiduauto tegelik ettevõtlusega mitteseotud kasutamine. Maksustamiseks annab aluse sõiduauto selline tegelik kasutamine või asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati sõiduautot ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks.

Erisoodustuseks ei loeta TuMS § 48 järgi töötaja poolt tööandja sõiduauto (vara) kasutamist ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see kasutamine ei too tööandjale kaasa täiendavaid kulusid. Seega on oluline esmalt hinnata seda, millisel otstarbel tööandja sõiduautot töötaja poolt kasutatakse.

Tööandjale kuuluva sõiduki tasuta või soodushinnaga kasutada andmine

Tööandjale kuuluva sõiduauto töötajale isiklikul otstarbel kasutada andmise maksustamist reguleerib TuMS § 48 lõige 4 punkt 2 ja lõige 8 ning rahandusministri kehtestatud erisoodustuste hinna määramise kord. Nii nagu isikliku sõiduauto kasutamisel tööandja huvides oli seadusandja ette näinud võimaluse, kas pidada sõitude kohta arvestust või mitte ja sellest valikust tulenevalt rakendada maksuvaba piirmäära, nii on tööandjale tema sõiduauto kasutamisel töötajate poolt ette nähtud võimalus maksta erisoodustust arvestuse pidamisel vaid nendelt sõitudelt, mis ei olnud töö, ameti- või teenistusülesannete täitmisega seotud.

TuMS ja rahandusministri määrus kasutavad mõistet sõiduauto, mille sisustamisel tuleb lähtuda teede- ja siseministri 2001. aasta 18. mai määruse nr 50 "Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundile ja varustusele esitatavad nõuded" lisa 1 lisandus B kohaselt M1 kategooria sõiduk, mis on vähemalt neljarattaline, reisijateveoks konstrueeritud ja valmistatud mootorsõiduk, millel lisaks juhiistmele ei ole rohkem kui kaheksa istekohta. Sõidukid, mida tähistatakse G tähe lisamisega kategooria tähisesse, loetakse maastikuautodeks. Seega tuleb sõiduauto määratlemisel lähtuda sõiduki tehnilises passis olevast M1 või M1G kategooria määratlusest.

Tähele tasub panna, et tehnilises passis oleva sõiduki kategooria muutmine ja sõiduki ümberehitamine selliselt, et see oma olemuselt jääb sõiduautoks, maksustatakse töötaja ettevõtlusega mitteseotud sõidud siiski erisoodustusena ja sõiduki kategooria muutmisel ei lange maksustamise alus ära.

Sõiduki tehnilises passis kategooria muutmisel tuleb tööandjal sõiduki töötajale ettevõtlusega mitteseotud sõitudeks andmisel maksustada tehtavad sõidud erisoodustuse hinna määramise korra punkti 5 alusel. Erisoodustuse hinna määramise korra punkt 5 sätestab, et kui tööandja annab enda omandis või valduses oleva vara (välja arvatud sõiduauto) tasuta või soodushinnaga kasutada töötajale ja need sõidud ei ole seotud töö-, ameti- või teenistusülesannete täitmisega, siis tuleb tehtavad sõidud maksustada selle vara (sõiduki) rendile andmise turuhinna alusel. Seega tuleb erisoodustusena maksustada tööandja sõiduki kasutamine sõiduki rendile andmise turuhinna alusel. Kuna sõiduki kasutamise kohta ei ole ettenähtud sõitude kohta arvestuse pidamise korda, siis tuleb erisoodustusena maksustada sõiduki päeva rendihinna alusel ka töötaja lühiajaline sõiduki kasutus.

Erisoodustuse hinna määramise korra punkti 4¹ kohaselt võib sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmisel pidada sõitude kohta arvestust. Arvestuse pidamine ei ole kohustuslik, kuid selle pidamine on üks võimalustest maksumaksjal tõendada, kuidas ja millal kasutati tööandja omandis või valduses olevat sõiduautot.

Kui maksumaksja otsustab pidada sõiduauto kasutamise kohta arvestust, tuleb selles näidata:

• sõiduauto omaniku või valdaja nimi või nimetus ja isiku- või registrikood,
• sõiduauto riikliku registreerimismärgi andmed,
• kuupäev ja sõiduauto spidomeetri alg- ja lõppnäit iga sõidukorra puhul,
• sõidu eesmärk iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega seotud sõidu puhul.

Kui sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmise kohta peetakse arvestust, siis võetakse erisoodustuse hinna arvestamise aluseks sõidetud ühe kilomeetri kohta sõiduauto puhul vanusega üle 5 aasta ja silindrite töömahuga kuni 2000 cm3 (kaasa arvatud) 3 krooni ja muudel juhtudel 4 krooni. Sõitude kohta arvestuse pidamisel saab tööandja ettevõtlusega mitteseotud sõitude tegemisel maksustada ja deklareerida erasõidud vastavalt läbitud kilomeetritele.

Kui tööandja ettevõtlusega mitteseotud sõitude kohta arvestust ei pea ega tõenda ka muude dokumentide alusel, et sõiduautot on kasutatud vaid ettevõtlusega seotud sõitudeks või teatud ulatuses ka ettevõtlusega mitteseotud sõitude tegemiseks, siis loetakse erisoodustuse hinnaks 4000 krooni kuus iga kasutatud sõiduauto kohta.

Maksustamise hinna ülempiiriks on 4000 krooni kuus iga kasutatud sõiduauto kohta. Juhul, kui ettevõtlusega mitteseotud sõitude hind (4 krooni kilomeetri kohta) ületab 4000 krooni, loetakse erisoodustuse hinnaks siiski 4000 krooni ühe töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta.

Erisoodustusega ei ole tegu juhul, kui tööandja võimaldab kasutada tema omandis või valduses olevat sõiduautot ettevõtlusega mitteseotud sõitude tegemiseks (isiklikul otstarbel) ja arvestuse alusel hüvitab töötaja tööandjale isiklikud sõidud erisoodustuse hinna määramise korra punktis 42 toodud hinna alusel.

Sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmise maksustamist reguleerib TuMS § 48 lõike 4 punkt 2 ja rahandusministri poolt kehtestatud erisoodustuse hinna määramise korra punkt 5.

Sõidukid, mis ei ole käsitletavad sõiduautona (st ei ole M1 või M1G kategooria sõidukid) teede- ja siseministri 2001. aasta 18. mai määrusega nr 50 kinnitatud "Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundile ja varustusele esitatavad nõuded" alusel, kuuluvad maksustamisele erisoodustuse hinna määramise korra üldpõhimõtete kohaselt. Sellisel juhul leitakse maksutatav väärtus rendile andmise hinna või turuhinna ja soodushinna vahe leidmise teel.

Erisoodustuse hinna määramise kord ei näe ette võimalust kohaldada muudele sõidukitele sõiduauto sõidupäeviku pidamise korda, millega maksumaksjal oleks võimalus tõendada ettevõtlusega mitteseotud sõite ja maksustada erisoodustusena maksimaalset maksuvaba piirmäära läbitud kilomeetrite alusel.

Muu tööandja vara

Muu vara määratlus, mida tööandja saab töötajale ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tasuta või soodushinnaga kasutada anda on väga avar. Vara, mida tööandja võib lubada töötajal kasutada tööga mitteseotud tegevuseks ei pea olema tööandja omandis, vaid see võib olla ka renditud, liisitud, kasutusvalduse alusel kasutada saadud jne. Määrav on vaid see, et vara oleks tööandja valduses.

Muu vara määratluse alla võivad kuuluda veesõidukid, tööriistad, muruniiduk, arvuti jms, mis on tööandja valduses ettevõtluse toimimise eesmärgil. Muu tööandja vara määratluse alla võib kuuluda ka vara, mis ei vasta piiritletava vara mõistele, nagu tööandja ruumi kasutamine isiklikul otstarbel, tööandja telefoni kasutamine isiklike kõnede tegemiseks, tööandja poolt töötajale võimaldatud (töö)riiete kandmine ja kasutamine väljaspool tööaega jne.

Erisoodustus on näiteks tööga mitteseotud tegevuseks ruumi kasutada andmine või kui ruumiga koos kasutatakse töötaja poolt ka kontoritehnikat ja bürootarbeid. Erisoodustuse hinnaks on sellisel juhul ruumi koos kontoritehnikaga rendile andmise turuhind või rendile andmise turuhinna ja soodushinna vahe, kui töötaja hüvitab mingis osas tööandjale ruumi kasutamise.

Tööandja sideteenuste (telefoni) kasutamisel isiklikul otstarbel (st erakõnede tegemisel) on erisoodustuse hinnaks kõnede maksumus ja muud kasutamisega seotud tasud.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõike 1 punkti 11 kohaselt peab tööandja oma kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab. Tööandja poolt töötajale muretsetud tööriietus on mõeldud eelkõige kandmiseks ja kasutamiseks tööajal. TuMS § 32 lõike 2 kohaselt loetakse tööandja poolt tööriiete ostmist ettevõtlusega seotud kuluks. Töövälisel ajal maksustatakse tööriiete kasutamine erisoodustusena.

Oluline on määratleda ka see, kas riided jäävad peale tööpäeva lõppu tööandja valdusesse või mitte ja kas tööandja sätestab piiranguid tööriiete kasutamise osas töövälisel ajal. 

Tagasi sisukorda
–page20–

3.6. Rida 6 "Laenu andmine rahandusministri kehtestatud alammäärast madalama intressiga"

TuMS § 48 lõike 4 punkti 6 kohaselt loetakse erisoodustuseks tööandja poolt töötajale laenu andmist rahandusministri poolt kehtestatud alammäärast madalama intressiga.

Kui tööandja annab töötajale laenu, siis ei ole see iseenesest hüve, sest laen kuulub tagastamisele. Hüve erisoodustuse näol tekib töötajale siis, kui tööandja antavalt laenult makstakse rahandusministri poolt kehtestatud ja kehtivast määrast kas väiksemat intressi või ei maksta üldse intressi.

Tööandjapoolne laenu andmine töötajale ei ole erisoodustusena maksustatav, kui antava laenu intress on vähemalt rahandusministri poolt kehtestatud alammäär. Rahandusministri kehtestatud intressi alammäär peaks kajastama keskmist turutingimustele vastavat intressimäära, mida muudetakse vastavalt Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimise operatsioonidele kohaldatava intressimäära muutustele.

Rahandusminister on 29. detsembri 1999 määrusega nr 120 TuMS-st tulenevate õigusaktide kinnitamine § 2 kohaselt kehtestanud hetkel laenuintressi alammääraks 3% aastas. 

Kui tööandja annab oma töötajale laenu ja laenu andmine ei ole tema põhitegevus ja ettevõtluse vorm, siis tuleb laenu andmisel ja intressimäära kokkuleppimisel maksukohustuse vältimiseks lähtuda kehtivast laenuintressi alammäärast.

Kui krediidiasutus annab oma töötajatele laenu samadel tingimustel ja intressimääras, mis laenu võimaldamise korral tavaklientidele, ei käsitata krediidiasutuse töötajate poolt makstavat intressi erisoodustusena, kuid TuMS § 48 lg 7 kohaselt ei või rahandusministri poolt kehtestatud alammäär olla kõrgem kui kahekordne Euroopa Keskpanga põhirefinatseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär. Seega on rahandusministri kehtestatud intressi alammäär seatud sõltuvusse Euroopa Keskpanga põhirefinatseerimisoperatsioonidele kohaldatavast intressimäärast.

Kui tööandja annab töötajale laenu kehtivast laenuintressi alammäärast madalama intressiga või ilma intressita, on see maksustatav erisoodustusena (TuMS § 48 lg 4 p 6). Erisoodustuse hind leitakse "Erisoodustuse hinna määramise korra" punkti 7 kohaselt laenuintressi alammäära järgi arvutatud summa ja laenulepingus kokku lepitud ja tasutava intressimäära summade vahena.

Laenulepingus võivad pooled kokku leppida sätestatud intressimäära ja intressi tasumise kuu- või aastapõhiselt. Erisoodustuse hind arvutatakse ja deklareeritakse sellel kuul, mil töötajal on kohustus lepingust tulenevalt intressi tasuda.

Laenulepingus võib tööandja töötajaga kokku leppida, et intressi laenult tasuma ei pea, kuid töötaja poolt tasumata intressikulu tuleb tööandjal deklareerida kui erisoodustus. Kui laenulepingus intressi maksmise kohustust ette ei nähta, siis tuleb tööandjal erisoodustuse hind laenu intressimääralt (rahandusministri poolt hetkel kehtestatud 3% aastas) arvutada ja deklareerida hiljemalt detsembrikuu deklaratsioonil. VÕS § 397 lg 3 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenu intresse tasuda iga kalendriaasta lõpul. Seega, kui töötajal ei ole laenulepingust tulenevalt kohustust kalendriaasta jooksul laenult intressi maksta, on ta saanud intressikulu ulatuses rahaliselt hinnatava hüve.

Tagasi sisukorda
–page21–

3.7. Rida 7 "Asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse tasuta üleandmine, müük või vahetus turuhinnast madalama hinnaga"

TuMS § 48 lg 4 p 7 kohaselt maksustatakse erisoodustusena tööandja poolt töötajale asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse tasuta üleandmine, müük või vahetus turuhinnast madalama hinnaga.

"Erisoodustuse hinna määramise korra" punktide 8–11 kohaselt kujuneb asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse erisoodustuse hind vastavalt sellele, kas asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse realiseerimine (osutamine) on tööandja põhitegevus või üks põhitegevus või kui nimetatu ei ole tööandja põhitegevuseks.

Kui erisoodustus on asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse tasuta üleandmine, mille realiseerimine (osutamine) on tööandja põhitegevus või üks põhitegevus, siis loetakse erisoodustuse hinnaks müügihind, millega sarnane asi, väärtpaber, varaline õigus või teenus realiseeritakse (osutatakse) samas koguses ning samal ajal kolmandatele, tööandjaga mitteseotud isikutele.

Kui erisoodustus on asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse tasuta üleandmine, mille realiseerimine ei ole tööandja põhitegevus või üks põhitegevus, siis loetakse erisoodustuse hinnaks asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse osutamise turuhind või siis bilansiline maksumus (põhivara puhul jääkmaksumus) juhul, kui see on turuhinnast kõrgem või turuhinda ei ole võimalik usaldusväärselt määrata.

 Kui erisoodustus on tööandja asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse müük turuhinnast madalama hinnaga, siis loetakse erisoodustuse hinnaks asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse turuhinda või bilansilise maksumuse (põhivara puhul jääkmaksumuse), kui see on turuhinnast kõrgem või turuhinda ei ole võimalik usaldusväärselt määrata, ja müügihinna vahe.

Kui erisoodustus on asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse vahetus turuhinnast madalama arvestusliku väärtusega, loetakse erisoodustuse hinnaks asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse turuhinna ja vahetusel aluseks võetud arvestusliku väärtuse vahe. Kui vahetatavate asjade, väärtpaberite, varaliste õiguste või teenuste arvestuslikud väärtused erinevad vastavatest turuhindadest, loetakse erisoodustuse hinnaks nende turuhindade vahe.

Praktikas tekib nimetatud sätete rakendamisel enim küsimusi see, kui tööandja võõrandab töötajatele väärtpabereid ning varalisi õigusi, seda eelkõige optsiooniprogrammide kontekstis. Optsiooniprogrammide kontekstis väärtpaberite ja varaliste õiguste võõrandamise või vahetamise ning soetamise maksustamist käsitatakse eraldi selgitusmaterjalis.

Vara mõiste sisustamisel tuleb lähtuda TuMS § 15 lg 1 toodud vara määratlusest, mille kohaselt on vara ükskõik milline võõrandatav ja varaliselt hinnatav ese. Vara ja erisoodustuse ese võib olla kinnis- või vallasasi, väärtpaber, nimeline aktsia, osa-, täis- või usaldusühingusse tehtud sissemakse, ühistule makstud osamakse, investeerimisfondi osak, nõudeõigus, ostueesõigus, hoonestusõigus, kasutusvaldus, isiklik kasutusõigus, rentniku õigus, tagasiostukohustus, hüpoteegi, kommertspandi, registerpandi või muu piiratud asjaõigus või selle järjekoht või muu varaline õigus. TuMS § 15 lg 1 kohaselt võib lisanduda ja kuuluda erisoodustuse esemena maksustamisele ka seaduses loetlemata vara või varaline õigus.

Tagasi sisukorda
–page22–

3.8. Rida 8 "Asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse ostmine turuhinnast kõrgema hinnaga"

Kui erisoodustus on asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse ostmine töötajalt turuhinnast kõrgema hinnaga, loetakse "Erisoodustuse hinna määramise korra" punkti 12 põhjal erisoodustuseks asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse turuhinna ja ostuhinna vahe.

Vara ostuhinnast kõrgema hinnaga ostmine maksustatakse erisoodustusena olenemata sellest, kas vara võõrandamisest saadud kasu on maksustatav või mitte. Erisoodustusena maksustatakse ka töötaja isiklikus tarbimises oleva vallasasja ostmisel töötajale makstud turuhinda ületav osa müügihinnast.

Tagasi sisukorda
–page23–

3.9. Rida 9 "Loobumine rahalise nõude sissenõudmisest"

TuMS § 48 lg 4 p 9 kohaselt loetakse erisoodustuseks ka loobumine rahalise nõude sissenõudmisest töötajalt, välja arvatud, kui prognoositavad mõistlikud kulud seoses rahalise nõude sissenõudmisega ületavad nõude suurust.

Nimetatud sätte alusel teatud tehingu erisoodustusena käsitlemiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused:

• eksisteerib sissenõutav rahaline nõue,
• sellise rahalise nõude sissenõudmisest loobutakse,
• sissenõudmise kulud oleksid oleks nõudest väiksemad olnud.

Siinkohal ei ole oluline see, millisel alusel tööandjal selline nõue töötaja vastu on tekkinud. Sellise nõude aluseks võib olla nt töötaja poolt kahju tekitamine tööandjale, töötajale makstud ja kasutamata avansid, töötaja isiklike kõnede kinnimaksmine ning selle sissenõudmisest loobumine, töötaja lähetusse minemisest keeldumise tõttu tekkinud nõudeõigus töötaja vastu jne.

Rahalise nõude sissenõudmisest loobumist käsitatakse erisoodustusena vaid juhul, kui prognoositavad mõistlikud kulud seoses rahalise nõude sissenõudmisega on väiksemad nõude suurusest. Kui sissenõudmisega kaasnevad kulud oleksid suuremad nõude suurusest, siis sellises situatsioonis loobumist ei saa käsitada erisoodustusena.

Tagasi sisukorda
–page24–

3.10. Rida 10 "Taseme- või vabaharidusliku koolituse kulude katmine"

Ettevõtlusega seotud kulu on üldreeglina see, kui tööandja koolitab töötajaid täiustamaks tööülesannete täitmist, mida töötaja (iga päev) tööandja juures teeb. Tööandja on kohustatud tagama töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolituse ning kandma koolituskulud ja maksma koolituse ajal keskmist töötasu (TLS § 28 lg 5).

Erisoodustusena tuleb tööandjal deklareerida ja maksustada täiskasvanute koolituse seaduse § 3 tähenduses taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulude kandmine töötaja eest, välja arvatud julgeolekuasutuse ametniku tasemekoolituse kulude katmine (TuMS § 48 lg 4 p 10).

Täiskasvanute koolituse seaduse kohaselt jagunevad täiskasvanute koolitused järgmiselt:

• tasemekoolitus,
• tööalane koolitus,
• vabahariduslik koolitus.

Taseme-, tööalase ja vabaharidusliku koolituse mõiste avab täiskasvanute koolituse seadus.

Täiskasvanute koolituse seaduse § 3 lg 2 mõistes on tasemekoolitus koolitus, mis võimaldab õhtuses või kaugõppe õppevormis või eksternina omandada põhiharidust ja üldkeskharidust, osakoormusega läbida kutseõpet või kutsekeskharidusõpet ja osakoormusega või eksternina omandada kõrgharidust. Tasemekoolituse läbimist tõendab tunnistus või diplom.

Vabahariduslik koolitus on täiskasvanute koolituse seaduse § 3 lg 4 kohaselt koolitus, mis võimaldab isiksuse, tema loovuse, annete, initsiatiivi ja sotsiaalse vastutustunde arengut ning elus vajalike teadmiste, oskuste ja võimete lisandumist. Õpe toimub kursustena, õpiringidena või muus õppijatele sobivas vormis.

Tööalane koolitus on täiskasvanute koolituse seaduse § 3 lg 3 kohaselt koolitus, mis võimaldab kutse-, ameti ja/või erialaste teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamist ja täiendamist, samuti ümberõpet kas töökohas või koolitusasutuses. Tööalase koolituse läbimist tõendab tunnistus või tõend. Kui tööandja võimaldab töötajale koolituse, mis ei ole vajalik töötaja tööülesannetest tulenevate oskuste ja vilumuste omandamiseks ja täiendamiseks või ei ole töötaja tööülesandeid muudetud selliselt, et ta vajaks ümberõpet, siis tuleb sellist töötajale võimaldatavat koolitus maksustada kui erisoodustust.

Kuna TLS § 28 lg 5 kohaselt on tööalased need koolitused, mis tagavad töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamise ja on ettevõtte huvidest lähtuvad, siis ei saa välistada, et vormilt taseme- või vabahariduslik koolitus, mis kattub tööalaste teadmiste ja oskuste arendamisega osaliselt, võib olla muuhulgas ettevõtluseks vajalik, kuid maksuhaldur lähtub koolituse vormist ning taseme- ja vabahariduslik koolitus on maksustav erisoodustusena vastavalt TuMS § 48 lg 4 p-le 10.

Kui tööandja kannab töötaja taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulud, on see maksustatav kui erisoodustus, sest koolituskulud, mida töötaja muidu ise peaks tegema, maksab tema eest tööandja. Kuna teadmised ja oskused ning võimete lisandumine, mida töötaja omandab taseme- või vabahariduslikul koolitusel ja mis võivad osaliselt olla tööandja ettevõtluses kasutatavad, on kasutatavad ka mujal ja muul ajal, siis pole võimalik eraldada seda osa taseme- või vabahariduslikust koolitusest, mis oleksid vajalikud vaid tööandja ettevõtluseks.

Erisoodustuseks ei loe maksuhaldur tööandja poolt tema ettevõtluse huvides ülikoolis või koolitusasutuses töötajale võimaldatavat õppeaine läbimist, mille läbimine ei lõpe tunnistuse või diplomiga, st üksikute õppeainete läbimine ei tohi kokku anda sellist õppeainete mahtu, mis võimaldaks lõpetada mõnd kooli või ülikooli.

Tagasi sisukorda
–page25–

3.11. Muud erisoodustused

3.11.1. Töötervishoiu- ja tööohutuse kulud (prillid, ravimid, silmaoperatsioonid, vaktsineerimine jne)

TuMS § 32 lg 2 kohaselt on kulu ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud, samuti kui see tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõikest 1.

Töötervishoiu- ja tööohutuse seadusest tulenevalt on tööandjale pandud rida kohustusi, mille täitmisega seonduvad kulud on ettevõtlusega seotud kulud, kuid kui tööandja soovib kanda tööohutuse ja töötervishoiukulusid suuremas mahus kui seadusandlus ette näeb, on tööandja tehtav kulutus maksustatav kui erisoodustus.

Töötervishoiu- ja tööohutusega seonduvate kulude maksustamisel võtab maksuhaldur tööandja kulutuste hindamisel arvesse töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatut ja muid õigusakte, mis reguleerivad töötajatele ohutu ja turvalise töökeskkonna tagamist olenevalt tööandja ettevõtluse iseloomust ja tegevusaladest.  

Töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud (muuhulgas):

• viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli (kavandab, korraldab, jälgib töötervishoidu ja tööohutuse olukorda ettevõttes vastavalt õigusaktides sätestatud nõuetele),
• igal aastal läbi vaatama töökeskkonna sisekontrolli korralduse (analüüsib tulemusi ja vajadusel kohandab abinõud muutunud olukorrale),
• korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid (riskianalüüsi tulemused vormistatakse kirjalikult ja säilitatakse 55 aastat),
• töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava (ettevõtte kõikidel tegevusaladel ja juhtimistasanditel korraldatavad tegevused terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks),
• korraldama uue töökeskkonna riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud (töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud jne),
• korraldama töötervishoiuteenuste osutamist ja kandma sellega seotud kulud,
• korraldama töötervishoiu- ja tööohutuse seaduses või muudes seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud korras tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur või töö laad, ning kandma sellega seotud kulud,
• tagama kõigile töötajatele esmaabi vahendite kättesaadavuse jne.

Kui kulu ei tulene otseselt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-st 13 lg 1 , kuid sellise kulu tegemine on tööandjale muude töötervishoiu ja tööohutuse seaduse paragrahvidega või muude töötervishoiualaste õigusaktidega ette nähtud, loeb maksuhaldur need ettevõtlusega seotud kuluks.

Selleks, et töötervishoiu- ja tööohutuse seadusest ja muudest töötervishoiualastest õigusaktidest tulenevaid kulutusi käsitataks ettevõtlusega seotud kuludena, peaksid tööandjal olema kirjalikult vormistatud:

• riskianalüüs,
• tegevuskava,
• sisekontroll.

Tööandja maksukohustus tekib lähtuvalt tööandja tehtud kulu sisust ja kui tööandja on teinud töötervishoiukulutusi, mida ei ole võimalik seostada tema ettevõtlusega või konkreetse töötaja töö iseloomust tulenevate vajadustega, siis ei loeta neid kulutusi ettevõtlusega seotuks ka siis, kui need on riskianalüüsis või tegevuskavas välja toodud ja neid võib vaadelda kui tööandja poolt töötajale tehtud rahaliselt hinnatavat soodustust, mis kuulub maksustamisele TuMS § 48 alusel erisoodustusena.

Spordikulud või tervisekulud

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 6² kohaselt on tööandja kohustatud korraldama töötervishoiuteenuste osutamise osutamist ja kandma sellega seotud kulud.

Kui töötervishoiuarst soovitab konkreetsele töötajale tema töö iseloomust tulenevalt tegeleda näiteks ujumisega teatud arv kordi nädalas või soovitab üldsõnaliselt võimaldada massaaži, siis selliste soovituslike ja üldsõnaliste kulude kandmine tööandja poolt on käsitletav erisoodustusena. Töötervishoiuarst peab igale töötajale määrama ravi nii, et on arusaadav ravi kestus, protseduuride arv ja sagedus, millest tulenevalt on võimalik arsti taotlusi mõista ja ravijuhiseid täita. Töötervishoiuarsti antavas tervisekontrolli otsuses märgitud ravi, saadavate protseduuride arvu ja sageduse olemasolul ei ole tööandja kantavad kulud erisoodustus, vaid ettevõtlusega seotud kulu. Tulumaksuseadus ei anna maksuvabastust, kui tööandja kannab töötaja sportimisega või ennetustegevusega seonduvad kulud, olenemata asjaolust, kas selline ettepanek või soovitus oli tehtud tervishoiuarsti poolt või mitte.

Esmaabivahendid ja ravimid

Töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 9 kohaselt peab tööandja tagama kõigile töötajatele esmaabivahendite kättesaadavuse.

Esmaabivahendeid tuleb hoida nõuetekohaselt märgistatud ja kergesti juurdepääsetavas kohas. Esmaabivahendid, mida tööandja peab töötajale tagama ja soetama, on loetletud sotsiaalministri poolt 13. detsembri määruses nr 82 "Esmaabi korraldus ettevõttes kehtestamine". Sotsiaalministri kehtestatud määrus ei näe ette ega kehtesta loetletud esmaabivahendite mahu osas piiranguid – oluline on vaid see, et tööandjal oleks tagatud töötajatele loetletud esmaabivahendite olemasolu.

Olenevalt ettevõtte suurusest võib tulla vajadus osta esmaabivahendeid suuremas koguses, et tagada töötajatele vajalik kogus esmaabivahendeid, siis see iseenesest ei tekita ettevõttele maksukohustust, kuid kui esmaabivahendite kogused ületavad ettevõtte töötajate vajaduste piirid, siis ei pruugi esmaabivahendite soetamine olla enam ettevõtlusega seotud kulu.

Tööandja jaoks kohustuslike esmaabivahendite loetelu ei hõlma ravimeid. Kui tööandja ostab ja võimaldab töötajatele ravimeid, toob see kaasa maksukohustuse erisoodustusena, kuna ravimite soetamise kohustust ei ole seadusandluses ette nähtud.

Kui esineb töövaldkondi, kus seadusandlusest või õigusaktidest tulenevalt lasub tööandjal kohustus võimaldada töötajale ravimite olemasolu töökohal, siis õigusaktidest tuleneva kohustuse täitmine ei too tööandjale kaasa maksukohustust.

Prillid ja silmaoperatsioonid nägemisteravuse korrigeerimiseks

Töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p-st 3 tulenevalt on tööandjal kohustus viia läbi töökeskkonna riskianalüüs, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid ning hinnatakse nende mõju töötaja tervisele.

Tööandja on kohustatud korraldama õigusaktidega kehtestatud korras tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur või töö laad.

Üheks tööprotsessi käigus töötajat mõjutavaks ohuteguriks võib olla arvutiga töötamine. Vabariigi Valitsus oma 15.novembri 2000.a. määrusega "Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" on kehtestanud tööandja ülesanded ja nõuded töötamiskohale, kus toimub kuvariga töötamine. Sama määrusega on sätestatud ka töökohad, millele nimetatud määrust ei kohaldata.

Tööandja peab töötajale, kes vähemalt poole oma tööajast töötab kuvariga, korraldama tervisekontrolli, mis hõlmab silmade ja nägemise kontrolli ja luu- ja lihaskonna kontrolli, eelkõige sundasendis viibimisega seotud vaevuste avastamiseks. Kui tervisekontrolli käigus selgub, et töötaja nägemisteravus on vähenenud, peab tööandja rakendatava abinõuna hankima arstitõendi alusel töötajale kuvariga tööks ettenähtud prillid või muud nägemisteravust korrigeerivad abivahendid või kokkuleppel töötajaga hüvitama nende maksumuse.

Kuna määruse sõnastuse kohaselt peab tööandja hankima töötajale kuvariga tööks ettenähtud prillid või muud nägemisteravust korrigeerivad abivahendid, siis on maksuhaldur aktsepteerinud läätsesid muude nägemisteravust korrigeerivate abivahenditena, kuid tööandja poolt silmaoperatsiooni kulude kandmisele maksusoodustus ei laiene ja nende kulude kandmine on käsitletav erisoodustusena.

Määruse "Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" kohaselt peab tööandja võimaldama töötajale kuvariga tööks vajalikud prillid või muud nägemisteravust korrigeerivad abivahendid, kuid seda vaid töö ajal ja tööga seotud tegevuseks.

Kui prille või muid nägemisteravust korrigeerivaid abivahendeid kasutatakse tööga mitteseotud tegevuseks, st isiklikul otstarbel, siis tuleb tööandjal leida prillide või muude nägemisteravust korrigeerivate abivahendite tööga seotud ja mitteseotud tegevuse proportsioon ning tööga mitteseotud proportsioon maksustada TuMS § 48 lg 4 kohaselt.

Prillide või muud nägemisteravust korrigeerivate abivahendite hinnast tööga seotud proportsiooni leidmisel saab kulu lugeda ettevõtlusega seotud kuluks vaid osaliselt (TuMS § 32 lg 3 kohaselt). Kui prillide või muud nägemisteravust korrigeerivate abivahendite hinna osa, mis ei ole tööga seotud, tasub töötaja ise, siis tööandjal täiendavat maksukohustust ei teki.

Vaktsineerimine

Tööohutuse ja töötervishoiu seaduse § 8 lg 2 kohaselt peab tööandja kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite (bakterid, viirused) eest peab võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatumisvõimet.

Vabariigi Valituse 5. mai 2000. a määruse nr 144 "Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" § 3 lg 1 kohaselt peab tööandja kõikide tööde korral, kus esineb kokkupuute oht bioloogiliste ohuteguritega, määrama töökeskkonna riskianalüüsi käigus töötaja nakatamisohu laadi, suuruse ja kestuse ning sellest tulenevalt hindama riski töötaja tervisele ja võtma tarvitusele vajalikud ennetusabinõud.

Kui riskianalüüsi tulemused näitavad, et töökeskkond on bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud, siis peab tööandja vältima töötaja tervise ohustamist bioloogiliste ohutegurite poolt ja muude abinõude kõrval tagama vaktsineerimise võimaluse töötajatele, kes puutuvad kokku bioloogiliste ohuteguritega, mille vastu on olemas tõhus vaktsiin. Määruse § 6 lõikest 3 tulenevalt peab tööandja konsulteerima vaktsineerimise vajalikkuse ja sobivuse üle töötervishoiuarstiga. Vaktsineerimine toimub tööandja kulul ja vaktsineerimistõend peab olema kättesaadav töötajale ja tööinspektorile.

Vaktsineerimise võimaldamine ja vaktsineerimisega seotud kulude kandmine võib olla maksustatav erisoodustusena juhul, kui riskianalüüsist ei selgu konkreetse töötaja ja tema töökohal kokkupuude või kokkupuute võimalus vaktsineeritava ohuteguri vastu.

Näide: Kõik ettevõtte töötajad vaktsineeritakse gripi vastu, kuid riskianalüüsist selgub, et vaid kolmel töötajal oli tulenevalt tööülesannete täitmisest (kolm töötajat olid klienditeenindajad) suurem kokkupuude bioloogiliste ohuteguritega ja tööandja poolt vaktsineeritud neljal töötajal puudus tulenevalt töökohast ja tööülesannete täitmisest otsene oht bioloogiliste ohuteguritega. Tööandja poolt nelja töötaja vaktsineerimise kulusid tuleb käsitada kui tehtavat erisoodustust. Kui tööandja lähetab töötaja piirkonda, mille WHO (Maailma Terviseorganisatsioon) on kinnitanud teatud nakkushaiguste riskipiirkonnaks ja kuhu reisides soovitatakse eelnevalt vaktsineerida, siis see, kui tööandja kannab vaktsineerimiskulud, ei too kaasa maksukohustust. Kuna tööandjal puudub ülevaade sellest, kuhu ja millal tekib vajadus töötajat lähetada, siis puudub ka vajadus seda riskianalüüsis välja tuua.

Tagasi sisukorda
–page26–

3.11.2. Joogivesi ja tööolme

Töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse § 11 lg 8 järgi peab tööandja töötajale tagama nõuetele vastava kvaliteetse joogivee koos ühekordsete või pestavate jooginõudega. Joogivesi on veeseaduse § 13 lg 1 kohaselt joogiks, toiduvalmistamiseks ja muudeks olmevajadusteks kasutatav vesi.

Kvaliteetne joogivesi on sotsiaalministri 31. juuli 2001. a määruse nr 82 "Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid" § 3 lg 1 kohaselt tervislik ja puhas, kui see ei sisalda mikroorganisme, parasiite ega mis tahes aineid sellisel arvul ega sellises koguses, mis kujutab potentsiaalset ohtu inimese tervisele ning kui mikrobioloogilised ja keemilised kvaliteedinäitajad ei ületa määruses esitatud piirsisaldusi.

Seega tööandja otsustab töötajatele kvaliteetse joogivee tagamisel ise, kas joogivesi on pudelis, veeaparaadist või kraaniveena. Oluline on see, et kvaliteetne joogivesi oleks töötajale tagatud. Joogivee mõiste alla ei mahu vesi, millele tootjad on lisanud vitamiine, värvaineid või maitse saamiseks kontsentraate.

Tee, kohvi, muude kuumade jookide või karastusjookide võimaldamisel töötajale ja kui töötaja ei hüvita kohvi, karastusjookide jne maksumust tööandjale, on tööandja võimaldatud joogid maksustatavad erisoodustusena.

Töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse § 11 lg 1 mõistes on olmeruumid riietus-, pesemis-, tualett- ja puhkeruumid, soojakud välitöödel, einestamisruumid ning muud elukondlikud ruumid. Töötajatele tagatavate olmeruumide ehitamisel ja sisustamisel peab olema arvestatud töötingimusi ning töötajate arvu ja soolist koosseisu. Kui töö iseloom nõuab töötajatelt tööriiete kandmist, siis tööandja peab tagama töötajatele riietusruumid ning nendele, kes töötavad välitöödel, ka soojaku ning riiete kuivatusruumi.

Kuna tööandjale on pandud seadusandlusega kohustus tagada töötajatele olmeruumide olemasolu ja vastava olmeruumi puudumisel see töötajatele ehitada, siis tööandja poolt puhkeruumi või einestamisruumi sisustamiseks (mööbel, kööginurk) tehtav kulu on ettevõtlusega seotud kulu. Köögitehnika (külmkapp, mikrolaineahi, veekeetja) ja toidunõude soetamine tööandja poolt puhkeruumi või einestamisruumi ei ole maksustatav erisoodustusena, juhul kui tööandja soetatud vahendid asuvad töökohas ja neid kasutatakse töökohas.

Tagasi sisukorda
–page27–

4. TSD lisa 4 read 16 ja 17

4.1. Ridade 16 ja 17 olemasolu põhjus

Rida 16 ja 17 seonduvad eelkõige töötajale piiriülese töötamisega haakuvate erisoodustuste maksustamisega.

Piiriüleselt töötavatele isikutele makstava tasu maksustamist tulumaksuga reguleerivad tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingud, kui need on vastavate riikide vahel sõlmitud (edaspidi maksuleping) ja sotsiaalmaksuga maksustamist reguleerib Euroopa Majanduspiirkonna piires nõukogu määrus nr 1408/71 (mis on otsekohalduv).

Eesti on käesolevaks hetkeks sõlminud 42 maksulepingut. Eesti sõlmitud maksulepingutes reguleerib riikidevahelise piiriülese töötamise korral makstava palga maksustamist artikkel 15 ning ülejäänud aktiivsete tulude liikide maksustamist artiklid 16–20. Kuigi maksulepingute artiklid ei täpsusta, millised tululiigid on artiklite objektiks, tuleneb OECD avaldatud kommentaaridest vastavate artiklite kohta selgelt välja, et ka erisoodustuste-laadsed väljamaksed peaksid olema selliste artiklite objekt.

Nõukogu määrus (EMÜ) nr 1408/71, 14. juunist 1971 "Sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes" määratleb, millise riigi sotsiaalkindlustusalastele õigusaktidele alluvad isikud, kes töötavad piiriüleselt. Seega, kui määruse kohaselt puudub Eestil õigus kohaldada teatud isikutele Eesti sotsiaalmaksuseadust, ei saa ka sellistele isikutele antavaid erisoodustusi Eestis sotsiaalmaksuga maksustada.

Tagasi sisukorda
–page28–

4.2. Rida 16 "Erisoodustuste summa, mida Eestis tulumaksuga ei maksustata"

Erisoodustused ei kuulu tulumaksuga maksustamisele juhul, kui samale isikule makstav palk ei kuulu Eestis tulumaksuga maksustamisele. Nii tulumaksuseaduse kui ka Eesti sõlmitud maksulepingute kohaselt ei kuuluks Eesti tööandja poolt töötajatele makstav palk maksustamisele tulumaksuga järgmistel juhtudel:

Eesti tööandja residendist töötaja välisriigis

Kui Eesti tööandja residendist töötaja töötab füüsiliselt välisriigis, ei kuulu sellisele töötajale makstav palk Eestis tulumaksuga maksustamisele, kui:

• tööandjal on välisriigi maksuhalduri tõend, et väljamakse saaja on selle tulu osas välisriigis maksukohustuslane;
• väljamakse tehakse residendist juriidilise isiku välisriigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu.

Enamasti muutub töötaja välisriigis töötamisel saadud palga osas seal riigis maksukohustuslaseks, kui ta viibib seal üle 183 päeva 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul.

Kui Eesti tööandja töötaja töötab füüsiliselt Eesti tööandja heaks Soomes, kuulub palk, juhul kui töötaja viibib Soomes üle 183 päeva, maksustamisele Soomes. Sellest üldreeglist on siiski ka mõningaid erandeid – näiteks tööjõurendi korral muutub töötaja maksukohustuslaseks Soomes juba alates esimesest päevast. Kui töötaja töötab aga välisriigis alla 183 päeva, kuulub palk maksustamisele ikkagi Eestis.

Piiriüleselt töötava töötaja puhul on palga maksustamise õigus tavaliselt sellel riigil, kus töötaja füüsiliselt töötab, ka juhtudel kui tööandjal on tekkinud seal riigis püsiv tegevuskoht.

Kui Eesti residendist tööandja poolt välisriigis töötavale töötajale makstavat palka ei maksustata tulumaksuga, ei kuulu ka sellised isikule antavad erisoodustused Eestis tulumaksuga maksustamisele.

Oluline on juhtida veel tähelepanu asjaolule, et kuna erisoodustuse subjektide ring on tunduvalt laiem, kui ainult töölepingu alusel töötavad füüsilised isikud, tuleb sellistele isikutele antavate erisoodustuste maksustamist tulumaksuga analüüsida igas olukorras eraldi. Näiteks Eesti residendist äriühingu juhatuse liikmetele makstav juhatuse liikme tasu kuulub alati maksustamisele Eestis, olenemata sellest, millises riigis juhatuse liige füüsiliselt töötab. Seega tuleks ka sellisele isikule antavad erisoodustused maksustada tulumaksuga alati Eestis.

Eesti tööandja mitteresidendist töötaja

Kui näiteks Eesti residendist tööandja heaks töötab mõni mitteresident, võivad ka sellisele mitteresidendile võimaldatavad hüved kuuluda erisoodustusena maksustamisele. Seda aga juhul, kui sellisele mitteresidendile makstav palk kuuluks tulumaksuga maksustamisele Eestis. Mitteresidendile makstav palk kuulub enamasti tulumaksuga maksustamisele Eestis juhul, kui mitteresident töötab füüsiliselt Eestis (tähtsust ei oma, mitu päeva ta Eestis viibib). Seega, kui näiteks mitteresident töötab Eesti tööandja heaks füüsiliselt välisriigis, ei kuuluks sellisele isikule makstav palk ning antavad erisoodustused Eestis tulumaksuga maksustamisele.

Tagasi sisukorda
–page29–

4.3. Rida 17 "Erisoodustuste summa, mida Eestis sotsiaalmaksuga ei maksustata"

Euroopa Majanduspiirkonnas reguleerib piiriüleselt töötavatele töötajatele makstava palga sotsiaalmaksuga maksustamist nõukogu määrus 1408/71. Määruse põhimõte on, et sotsiaalmaksu tasutakse selles riigis, kus füüsiliselt töötatakse. Samas on ajutiselt teise riiki suunduva töötaja puhul võimalik jätta sotsiaalmaksu tasumise kohustus siiski esialgsesse riiki, kasutades selleks vormi E101, mida on võimalik taotleda kuni aastaks ning hiljem pikendada veel aasta võrra. Selle vormi taotlemisega kinnitab töötajat lähetav riik oma nõusolekut selliselt isikult sotsiaalmaksu arvestamise kohta hoolimata sellest, et füüsiliselt töötatakse teises riigis.

Seega võib eksisteerida situatsioone, kus isik läheb Eestist tööle välisriiki ning talle makstav palk kuulub tulumaksuga maksustamisele sihtriigis ning sotsiaalmaksuga lähteriigis, või vastupidi. Samamoodi kuuluksid maksustamisele ka sellele isikule antavad erisoodustused.

Järgnevalt on toodud mõned näited piiriüleselt töötavatele isikutele makstava palga ning antavate erisoodustuste maksustamise kohta.

Näide 1 Eesti residendist tööandja saadab oma töötaja Soome tööle pikemaks ajaks kui 183 päeva. Palka jääb töötajale maksma Eesti tööandja ning tööandja on taotlenud sotsiaalkindlustusametist vormi E101. Kuna töötaja viibib Soomes üle 183 päeva, muutub töötaja oma palgatulu osas Soomes maksukohustuslaseks ning palk kuuluks maksustamisele tulumaksuga Soomes (töötaja peaks selle kohta esitama tööandjale ka tõendi). Kuna tööandja oli taotlenud vormi E101, kuulub sellisele isikule makstav palk sotsiaalmaksuga maksustamisele Eestis. Samamoodi maksustatakse ka sellele isikule antavaid erisoodustusi – tulumaksuga Soomes ja sotsiaalmaksuga Eestis. Kui vormi E101 ei oleks taotletud, oleks nii palk kui ka erisoodustused kuulunud sotsiaalmaksuga maksustamisele Soomes.

Näide 2 Eesti residendist tööandja saadab oma töötaja Soome tööle lühemaks ajaks kui 183 päeva. Palka jääb töötajale maksma Eesti tööandja ning tööandja on taotlenud sotsiaalkindlustusametist vormi E101. Kuna töötaja viibib Soomes alla 183 päeva, ei muutu töötaja oma palgatulu osas Soomes maksukohustuslaseks ning palk kuuluks maksustamisele Eestis. Kuna tööandja oli taotlenud vormi E101, kuulub sellisele isikule makstav palk sotsiaalmaksuga maksustamisele Eestis. Samamoodi maksustatakse sellele isikule antavad erisoodustused tulumaksuga ja sotsiaalmaksuga Eestis. Kui vormi E101 ei oleks taotletud, oleks nii palk kui ka erisoodustused kuulunud sotsiaalmaksuga maksustamisele Soomes.

Näide 3 Eesti residendist tööandja töötaja on Läti residendist füüsiline isik, kes töötab füüsiliselt Eestis. Läti residendist töötaja oli taotlenud Lätist vormi E101 ning esitab selle Eesti tööandjale. Kui mitteresidendist töötaja töötab füüsiliselt Eestis, kuulub talle makstav palk maksustamisele Eestis, sõltumata siin viibitud päevade arvust. Kui Eesti tööandjale esitatakse vorm E101, mis kinnitab, et sotsiaalmaksu tasumise kohustus jääb Lätti, ei kuulu sellele isikule makstav palk Eestis sotsiaalmaksuga maksustamisele. Samamoodi maksustatakse sellele isikule antavad erisoodustused – ainult tulumaksuga Eestis. Sotsiaalmaksuga selliseid erisoodustusi Eestis maksustada ei saaks.

Näide 4 Eesti residendist äriühingu juhatuse liige on Soome resident, kes töötab vaid Soomes. Juhatuse liige esitab tööandjale vormi E101. Kuna juhatuse liikme tasud kuuluvad Eestis tulumaksuga maksustamisele olenemata sellest, kus füüsiliselt viibitakse, kuuluksid sellisele isikule antavad erisoodustused ka Eestis tulumaksuga maksustamisele. Kui äriühingule oli esitatud vorm E101, ei kuuluks sellisele isikule makstav tasu Eestis aga sotsiaalmaksuga maksustamisele. Samamoodi ei maksustataks Eestis ka selliseid erisoodustusi sotsiaalmaksuga.

Tagasi sisukorda