1. jaanuarist 2015 jõustub käibemaksuseaduse muudatus, mis hõlmab elektrooniliselt osutatavate teenuste (käibemaksuseaduse tähenduses) ning telekommunikatsiooni-, raadio- ja televisiooniringhäälinguteenuste (elektroonilise side teenused) maksustamist.  

Käibe tekkimise koht

Muutub ülalnimetatud teenuste osutamise koha määratlemine – teenused maksustatakse alati selles liikmesriigis, kus asub teenuse saaja olenemata teenuse pakkuja asukohast või sellest, kas teenuse saajaks on maksukohustuslane või mittemaksukohustuslane. Muudatus hõlmab eelkõige teenuste osutamist mittemaksukohustuslastele (B2C), kuna maksukohustuslaste vahel (B2B) maksustab teenuse saaja teenuse oma riigis juba praegu (pöördmaksustamine).

Seega tuleb ka Eesti käibemaksukohustuslasel kõnealused teenused maksustada kliendi asukohariigi (e tarbimisliikmesriigi) maksumääraga – st kui kliendiks on Soome mittemaksukohustuslane, tuleb teenus maksustada Soome käibemaksuga. See tingib vajaduse üle vaadata ettevõtte raamatupidamisarvestus ja –programmid, et tehingud saaksid maksustatud vastava liikmesriigi käibemaksumääraga.

Teenuse pakkujale muutub oluliseks kliendi asukoha määramine ning selle tõendamine. Enamasti on kliendi asukoht üsna selgelt määratav. Kuid teatud juhtudel ei ole teenuse osutajal võimalik kliendi asukohta tuvastada. Sel juhul võetakse aluseks teatud eeldused kliendi asukoha suhtes, mis on sätestatud Nõukogu rakendusmäärusega nr 1042/2013 artiklites 24a ja 24b:

1. Kui tegemist on näiteks taksofoni, WiFi ala või internetikohviku kasutamisega, on teenuse osutajal praktiliselt võimatu kontrollida kliendi tegelikku asu- või elukohta ja siis loetakse kliendi asukohaks teenuse kasutamise riiki. Siinjuures tuleb silmas pidada, et seda reeglit rakendatakse üksnes kliendile osutatavale põhiteenusele (st ühenduse võimaldamine elektroonilise side võrgu või internetiga) ja mitte ühenduskanalite kaudu osutatavatele teenustele (näiteks mängude allalaadimine sülearvutisse WiFi seadme tööpunktis – vt punkti 4 – muud juhud).
    
2. Kliendi asukohana eeldatakse ka tema lauatelefoniühenduse asukohta. Kui teenust osutatakse mobiilsidevõrgu kaudu, siis eeldatakse, et kliendi asukoht on teenuste saamiseks kasutatud SIM-kaardi mobiiltelefoni suunakoodiga identifitseeritav riik.
    
3. Kui teenuse kasutamiseks on vaja dekoodrit või muud sellist seadet või vaatamiskaarti ning mille puhul ei kasutata lauatelefoniühendust, eeldatakse kliendi asukohana kohta, kus seade asub või kuhu saadetakse vaatamiskaart.
    
4. Muudel juhtudel tuleb kliendi asukoha määramisel kasutada kahte üksteisele mitte vasturääkivat tõendit (art 24b (d)). Tõenditena käsitatakse eelkõige määruse artiklis 24f loetletud andmeid nagu kliendi arveaadress, kliendi kasutatava seadme IP-aadress, pangaandmed jne. Seega, kui kliendi arveaadress ja krediitkaardi andmed mõlemad viitavad Soomele, eeldatakse, et kliendi asukohariigiks on Soome.  

Eeldused kliendi asukoha suhtes on võimalik ka ümber lükata, kuid selleks peab kliendil olema teenuse pakkujale esitada kolm üksteisele mitte vasturääkivat tõendit (art 24d). Näiteks kui SIM-kaart on Eesti suunakoodiga, siis eeldatakse ka kliendi asukohaks Eesti. Samas, kui kliendi arveaadress, krediitkaardi andmed ja telefoni kasutamine näitavad, et teenust tegelikult kasutatakse Belgias, maksustatakse teenus Belgia käibemaksuga.  

Kokkuvõtteks: Teenuse pakkuja määrab kliendi asukoha kahe üksteisele mitte vasturääkiva tõendiga. Samas võib klient eeldused asukoha suhtes ümber lükata, kui ta esitab teenuse pakkujale vähemalt kolm vastupidist tõendit, mille alusel kliendi asukohta määratleda.

Elektroonilise side teenuse ja elektrooniliselt osutatava teenuse käibemaksuga maksustamise erikord (Mini One Stop Shop e MOSS )

Käibe toimumise koha muutusega kaasneb käibemaksu tasumine mittemaksukohustuslasest kliendi asukohariigile (võrdluseks, et praegu deklareeritakse ja tasutakse vastav käibemaks teenuse osutaja asukohariigis). Lihtsustamaks ülalnimetatud teenuste käibemaksukohustuse täitmist teistes liikmesriikides sätestatakse käibemaksuseaduses § 43 erikord (ingl k Mini One Stop Shop e MOSS).

Erikorra kohaselt esitab maksukohustuslane kord kvartalis nn MOSS-deklaratsiooni, millel kajastatakse teistes liikmesriikides asuvatele mittemaksukohustuslastele osutatud teenused, sh väljaspool Eestit asuva püsiva tegevuskoha kaudu osutatud teenused. Erikorra kasutamine on vabatahtlik. Kui teenuse osutaja soovib kasutada erikorda, siis ta deklareerib ja tasub teises liikmesriigis mittemaksukohustuslastele osutatud teenustelt arvestatud käibemaksu oma asukohariigi (registreerimisliikmesriigi) maksuhaldurile, kes kannab saadud summa edasi teise riigi (tarbimisliikmesriigi) maksuhaldurile. Deklaratsioonivorm (nn MOSS-deklaratsioon) on kehtestatud Euroopa Komisjoni rakendusmäärusega nr 815/2012 ning seda hakkavad kasutama kõik liikmesriigid.

Liikmesriigi maksukohustuslane saab valida erikorra registreerimisliikmesriigiks oma asukoha liikmesriigi, st Eestis asukohta omava maksukohustuslase registreerimisriigiks on alati Eesti. Erikorra kasutamiseks tuleb esitada vastav (registreerimis)avaldus e-maksuametis. Avaldusi registreerimiseks on võimalik esitada alates 01.10.2014. Samuti esitatakse e-maksuameti kaudu MOSS-deklaratsioon. Esmakordselt saab deklaratsiooni esitada alates 01.aprillist 2015 (I kvartali kohta).

Kui erikorda ei kasutata, tuleb teenuse osutajal registreerida ennast käibemaksukohustuslasena (mittemaksukohustuslasest) kliendi asukoha liikmesriigis ja täita käibemaksukohustus selles riigis.

Seega Eesti käibemaksukohustuslane, kes osutab eelnimetatud teenuseid teises liikmesriigis asuvale mittemaksukohustuslasele, ei deklareeri seda tehingut alates 2015. aastast enam Eesti käibedeklaratsioonil, vaid peab valima, kas:

1. registreerida ennast käibemaksukohustuslaseks mittemaksukohustuslasest teenuse saaja liikmesriigis või
2. hakata kasutama KMS § 43 sätestatud erikorda ning esitada kord kvartalis nn MOSS-deklaratsioon.

Teemaga seotud Euroopa Liidu seadusandlus:

– Nõukogu direktiiv 2008/8/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ seoses teenuse osutamise kohaga.
– Euroopa Nõukogu rakendusmäärusega nr 1042/2013 sätestatakse eeskirjad erikorraga hõlmatud teenuste osutamise koha määramiseks.
– Erikorra rakendamise eeskirjad on sätestatud Euroopa Nõukogu (EL) määruses nr 967/2012.
– Komisjoni selgitused rakendusmääruse nr 1042/2013 kohaldamiseks