Euroopa Komisjon on 2017. a oktoobris avalikustanud käibemaksudirektiivi 2006/112/EÜ muutmise ettepaneku (COM(2017) 569 final) kehtiva käibemaksusüsteemi muutmiseks. See ettepanek on jäänud siiani piisava tähelepanuta.

Ettepanek tähistab esimese seadusandliku etapi esimest osa, et hakata liikuma üleminekusüsteemilt lõplikule käibemaksusüsteemile, mille põhialus on sihtliikmesriigis maksustamise põhimõte.

Kuna lõplikule süsteemile üleminek toimub etapiviisiliselt ja see võtab aega aastaid, siis komisjoni käesolevas ettepanekus on välja pakutud mitu lühiajalist täiustust praegusesse käibemaksusüsteemi (nn kiirlahendused) ja lisaks on määratletud lõpliku käibemaksusüsteemi õiguslikud põhialused.

Muudatused jõustuvad 20. päeval pärast nende avaldamist Euroopa liidu teatajas. Eestis tuleb muudatuste rakendamiseks vajalikud õigusnormid kehtestada hiljemalt 01.01.2019.

Lisandub sertifitseeritud käibemaksukohustuslase kontseptsioon

Käibemaksukohustuslased tuvastatakse vastavas liikmesriigis välja antud registreerimisnumbri alusel, kuid praegu ei eristata usaldusväärseid või vähem usaldusväärseid ettevõtjaid. Sertifitseeritud käibemaksukohustuslast võib aga põhimõtteliselt pidada usaldusväärseks maksumaksjaks ning selliste ettevõtjate osalusega tehingute maksustamisele saaks kohaldada lihtsustamiseeskirju.

Sertifitseeritud käibemaksukohustuslase staatuse saamine hakkab direktiivi uue artikli 13a alusel põhinema ühtlustatud kriteeriumitel ja seetõttu kehtiks see staatus kogu Euroopa liidus, kusjuures tollialaseid lihtsustusi ja soodustusi andev volitatud ettevõtja luba (AEO luba) võimaldab lugeda kriteeriumid täidetuks. Sertifitseerima hakkaks käibemaksukohustuslasi maksuhaldur, Eestis seega maksu- ja tolliamet.

Call-off tüüpi kaubavarude maksustamise korra lihtsustamine ja ühtlustamine

Kehtivate reeglite alusel on kauba teise liikmesriiki toimetamine ilma omandiõiguse üleandmiseta, mille eesmärk on luua tarnijalt talle teadaolevale kliendile kaubavaru, millest viimane saab soetada kaupa endale sobival ajal (call-off tüüpi kaubavaru), võrdsustatud ühendusesisese käibega ja sellega kaasneb ühendusesisene maksustatav soetamine. Kaubavarude kasutamisel kliendi poolt (laost väljavõtmine) toimub teine käive, mille tekkimise koht on liikmesriigis, kus kaubavaru asub. Seega, ühe piiriülese müügitehinguga kaasneb käibemaksuarvestuses kaks käivet.

Kauba tarnija peab reeglina ennast sihtliikmesriigis registreerima käibemaksukohustuslaseks, et tal oleks võimalik tema enda ühendusesisene soetamine talle omistatud numbri alusel deklareerida. Kuna registreerimine sihtliikmesriigis on tülikas ja kulukas nii tarnijale kui ka maksuhaldurile, siis osaliikmesriike, sh Eesti kohaldavad selle vältimiseks lihtsustusmeetmeid, teised mitte, mis omakorda tähendab, et ühtsel turul ei kohaldata reegleid ühtemoodi.

Olukorra lahenduseks luuakse erikord, mille sisu on, et kaubavaru toimetamist lähtekohariigist (EL) sihtkohariigis (EL) asuvasse lattu teadaolevale kliendile ei võrdsustata enam ühendusesisese käibega, mistõttu ühendusesisene nullmääraga käive ja ühendusesisene maksustatav soetamine toimub alles siis, kui klient võtab kauba laost välja tingimusel, et ost-müük toimub kahe sertifitseeritud käibemaksukohustuslase vahel. Sel juhul langeb ära vajadus registreerida müüja käibemaksukohustuslaseks igas liikmesriigis, kuhu ta oma call-off tüüpi kaubavaru paigutab.

Maksuhaldurid hakkavad kaupade liikumise üle kontrolli tegema call-off tüüpi kaubavarude registri kaudu, mida peavad hakkama pidama nii kaupade tarnijad kui ka tarne saajad. Lisaks peab tarnija ühendusesisese käibe aruandes näitama ära tarne saajad, kellele call-off tüüpi kaubavaru hiljem müüakse.

Ainult üks käive on “aheltehingus” nullmääraga, kuid milline

Täiendatakse direktiivi uue erisättega (art 138a), et täpsemalt paika panna, millist käivet saab müügiahelas pidada nullmääraga maksustatavaks ühendusesiseseks käibeks aheltehingu korral, mille osalised on müüja-vahendajaklient, ja millist mitte. Aheltehing defineeritakse ja selle all tuleb mõista sama kauba järjestikuseid müüke, mille korral toimub vaid üksainus ühendusesisene vedu kahe liikmesriigi vahel, kusjuures müüja ja vahendaja peavad olema sertifitseeritud käibemaksukohustuslased, et antud erisätet kasutada.

Vedu seostatakse müüja ja vahendaja vahelise käibega, kui vahendaja teatab müüjale kauba sihtliikmesriigi nime ja kui vahendaja on registreeritud käibemaksukohustuslasena muus liikmesriigis kui kauba lähteliikmesriik. Seega on müüjale tegemist nullmääralise ühendusesisese käibega. Kui kasvõi üks tingimustest ei ole täidetud, siis seostatakse vedu vahendaja ja kliendi vahelise käibega ning see käive saab nullmäära.

Ühendusesisesele käibele nullmäära kohaldamise tingimus

Muudetakse direktiivis art 138 lõiget 1, et kehtestada sisuline tingimus, mille järgi ühendusesisesele käibele saab müüja õiguse kohaldada nullmäära vaid juhul, kui ostja on registreeritud käibemaksukohustuslasena (muus liikmesriigis kui lähteliikmesriik). Praegu on tegemist vormilise nõudega, mis toimib praktikas samas nagu sisuline tingimus, sest deklareerimine ei ole võimalik ilma kehtiva numbrita.

Ajutine asendatakse lõpliku süsteemiga

Praegune liikmesriikide vahelise kaubavahetuse maksustamine põhineb nn üleminekusüsteemil, mis pidi olema ajutine lahendus enne üleminekut lõplikule süsteemile, kuid mis hoolimata sellest on kehtinud juba rohkem kui 25 aastat.

Direktiivi art 402 praegune sõnastuse järgi põhineb lõplik süsteem kaupade maksustamisel lähtekoha liikmesriigis (s.o. päritolumaa printsiip ehk kus toodetakse), nii et ühendusesisese kaubavahetuse suhtes kohalduksid samasugused tingimused nagu riigisisese kaubanduse korral.

Kuna liikmesriikidega peetud arutelud näitasid, et päritolumaa printsiip ei olnud poliitiliselt vastuvõetav ja sihtkohamaa printsiip (käibemaks tasutakse selles liikmesriigis, kus kaupu ja teenuseid tarbitakse) seda oli, siis asendatakse direktiivi art 402, et paika panna liikmesriikide vahelise kaupade ja teenuste müügi maksustamise lõpliku süsteemi peamised sisuelemendid.

Sätestatakse, et lõplik kord põhineb kaupade ja teenuste müügi sihtliikmesriigis maksustamise põhimõttel ehk käibe tekkimise koht asub alati sihtliikmesriigis. Käibemaksu peab maksma tarnija, välja arvatud siis, kui soetaja on sertifitseeritud käibemaksukohustuslane (siis toimuks pöördmaksustamine ehk soetaja kajastab käibemaksu oma käibedeklaratsioonis). Kui käibemaksukohustuslane ei ole asutatud selles liikmesriigis, kus ta käibemaksu peab tasuma, saab ta käibemaksu tasumiseks kasutada nn ühe akna süsteemi.

Lõplikule korrale üleminek toimuks etapiviisiliselt. 2018. a järgneb esimese seadusandliku etapi teine osa, mille käigus esitab komisjon direktiivi ettepaneku, mis näeb ette lõpliku käibemaksusüsteemi toimimiseks vajalikud tehnilised jms rakenduslikud sätted.