Märtsi alguses tegi Riigikohus otsuse kohtuasjas, mis puudutas eluruumi ja äriruumi eristamist (kohtulahend 3-3-1-47-15).
Äriühing ostis ehitusjärgus olevad korteriomandid registrijärgse kasutusotstarbega kui eluruumid. Korteriomandite ostuhind sisaldas käibemaksu ning äriühing soovis tehinguga seotud notaritasud ning korteritesse tellitud köögimööbli ettemaksu sisendkäibemaksu maha arvata. Äriplaan nägi ette korterite üürile andmise hotellioperaatorile, kes kavatses ruumides pakkuda majutusteenust.
Maksuhaldur tõlgendas korteriomandite kasutamist kitsalt registrijärgse ja detailplaneeringu järgse kasutusotstarbe alusel, milleks oli eluruum. Peale selle oli maksuhaldur arvamusel, et isegi kui tulevane üürnik asuks neis ruumides osutama majutusteenust, ei oleks tegemist üürileandja ettevõtlusega ning üürileandja poolt ruumide rendile andmine oleks käsitatav ikkagi maksuvaba käibena, kuna ta üüri välja eluruumi.
Maksumenetluses esitas ühing maksuhaldurile nii äriplaani kui üürilepingu, millest nähtus muu hulgas, et ruumidesse pääses eraldi trepikoja kaudu ning ruumid kavatseti sisustada koostöös hotellioperaatoriga ning neid sooviti kasutada ettevõtluses klientidele ärikohtumiste ja ärikoosolekute korraldamiseks ning eksklusiivse majutusteenuse osutamiseks.
Kõigis kohtuastmetes võitis ettevõtja. Riigikohus rõhutas, et võlaõigusseaduses märgitud eluruumi ja äriruumi definitsioonidest saab järeldada, et elu- ja äriruumi eristamisel ei lähtuta pelgalt detailplaneeringus ja ehitus- või kasutusloas märgitud hoone kasutusotstarbest (elamu või mitteelamu), vaid ka kavatsusest ja tegelikust võimalusest ruume ühel või teisel otstarbel kasutada. Üldjuhul tehakse maksuvabastuse kasutamise asjaolud kindlaks ruumide tegeliku kasutusotstarbe alusel. Ehitusjärgus hoonet reaalselt ei kasutata, seega ei saa alles ehitatavate ruumide puhul lähtuda nende tegelikust kasutusest.
Peale selle märkis kohus, et ehitiste kasutusotstarvete ehitusõiguslik liigitus elamuteks ja mitteelamuteks ei toimu täpselt samadel alustel kui elu- ja äriruumide liigitus võlaõigusseaduse tähenduses. Nõnda ei keela ehitusõiguse normid elamu või selles paikneva korteri kasutamist ajutiseks elamiseks. Samuti võib elamus asuv korter olla kasutatav näiteks ka majutusteenuse osutamiseks, s.t majandustegevuses. Ei saa välistada, et kuigi detailplaneeringus või ehitusloas on hoone või hooneosa kasutusotstarbeks märgitud elamu, kavandatakse tegelikult selle kasutamist muul otstarbel kui alaline elamine, sh ärilisel otstarbel. Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et kui kinnisasi on soetatud maksukohustuslase maksustatavate tehingute tarbeks, peab ta tulenevalt käibemaksu neutraalsuse põhimõttest saama sisendkäibemaksu kohe maha arvata ka juhul, kui ta ei asu soetatud ehitist kohe majandustegevuses kasutama (vt nt C-153/11, p‑d 45, 52). Vastasel korral võib käibemaks kumuleeruda.
Riigikohus leidis, et pelgalt korteri ehitusõiguslikust kasutusotstarbest lähtumine ei pruugi käibemaksuseaduse kontekstis eluruumide ja mitteeluruumide eristamisel viia õigele tulemusele. Seepärast tuleb maksukohustuslasele anda võimalus selgitada ja esitada tõendid näitamaks, et elamu, korter või muu elamu osa on tegelikult soetatud majandustegevuse tarbeks. Seejärel peab maksuhaldur hindama, kas kavandatud tegevus kujutab endast maksustatavat käivet ning kas esitatud äriplaan on usutav. Mitte iga majandustegevuses toimuv kasutus ei anna võimalust lisada teenusele käibemaksu. Kui maksukohustuslase äriplaan näeb ette eluruumi üürile andmise alaliseks elamiseks, pole seaduses sätestatud keelu tõttu võimalik eluruumi üüriteenusele käibemaksu lisada ning korter pole soetatud maksustatava käibe tarbeks. Kui aga maksukohustuslane kavatseb korteri üürida teisele äriühingule majutusteenuse osutamiseks, pole tegemist alaliseks elamiseks üüritava pinnaga, vaid majandustegevuseks kasutatava pinnaga ning korterit saab käsitada äriruumina, mida kavatsetakse kasutada maksustatava käibe tarbeks. Kui äriplaani teostumiseks pole seadusandlikke või muid takistusi ning äriplaan on usutav, tuleb maksukohustuslasele anda võimalus arvata sisendkäibemaks kohe maha.
Antud juhul hindasid kohtud, et soetatud korterite kasutamine käibemaksuga maksustatava käibe tarbeks on võimalik ning kaebaja äriplaan oli tõsiseltvõetav.
