Tulenevalt probleemi ulatusest, keerukusest ning olemasoleva informatsiooni hulgast, on põhjendustes tuginetud mitmetele andmeallikatele, sealjuures rahvusvahelisele kogemusele, ekspertarvamusele, erinevatele otsestele tõenditele sõiduautode erakasutuse kohta Eestis ning ka kaudsetele andmetele ja hinnangutele. Tervikpildi koostamisel on vastavalt võimalustele kasutatud 2012. ja 2013. aasta statistikat.

Eestis oli 2012. aasta lõpus 109 000 ettevõtet^[1], neist 102 000 olid mikroettevõtted ehk ettevõtted, milles töötab kuni 10 töötajat. Eesti Maksu- ja Tolliametile (MTA) edastatud liiklusregistri andmete alusel omas seisuga 31.12.2013 sõiduautosid kokku 35 053 juriidilist isikut (mis ei tegele liisinguga, taksoveoga, sõidukite müügi ega ka õppesõitudega) ehk ligi kolmandik kõigist ettevõtetest. Neile kuulus omaniku või vastutava kasutajana kokku veidi üle 88 000 sõiduauto. Kokku deklareeris 2013. aastal mingisugust ettevõtte vara erakasutusse andmist 4640 ettevõtet. Kehtiva liikluskindlustusega sõiduautosid oli ettevõtetel 2013. aastal keskmiselt ligi 71 500 ning 2012. aastal ligi 70 000.

Viimases Eesti tööjõu-uuringus^[2] on Eesti elanike käest küsitud, mis on nende peamine transpordivahend tööl käimiseks. Ligi 40% töötajatest kasutavad selleks isiklikku autot, kuid 13,4% ehk 79 200 inimest kasutavad ametiautot või töökoha sõidukit. Üldiselt on N-kategooria autode ehk väikekaubikute ja -busside kasutamine erasõitudeks vähem levinud, samuti ei ole neid ettevõtete omanduses nii arvukalt kui sõiduautosid. Ettevõtete omanduses olevate kehtivate liikluskindlustuspoliisidega sõiduautode arv oli võrdlusalusel 2012. aastal 70 000. On oluline välja tuua, et ettevõtete autode hulk ja nende töötajate hulk, kes väidavad, et käivad peamiselt tööl töökoha autoga, on sarnases suurusjärgus.

Äriühingud, kellega MTA oma kontrollide raames on kokku puutunud, kasutavad nende nimel olevaid sõiduautosid üldjuhul ka eraotstarbel. Tihti viitab sellele asjaolu, et sõiduauto kasutajaks on märgitud isikud, kellel ei ole kokkupuudet ettevõttega või on sõidukeid rohkem, kui töötajaid. Samas väidavad ettevõtete juhid, et kasutavad sõiduautosid ainult töösõitudeks. Umbes pooled kontrollitutest peavad töösõitude tõenduseks sõidupäevikuid, kuid süvenev trend on väita, et 100% sõitudest on töösõidud, mis vabastab sõidupäeviku pidamisest. MTA kokkuvõtva hinnangu järgi kasutavad ettevõtted erisoodustuse deklareerimise andmete põhjal sõiduautosid peamiselt ettevõtluse tarbeks. Kuid äriühingute reaalse kontrolli käigus selgub, et üldjuhul kasutatakse ettevõtete sõiduautosid ka ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel.

Eelpooltoodud tööjõu-uuringu statistika ja MTA kogemus lubavad järeldada, et valdav enamik sõiduautodest on töötajate või muude isikute erakasutuses. Erakasutuse osakaalu kohta on võimalik samuti kaudsetele tõenditele tuginedes teha teatud oletusi. Ettevõtete ostetud uued autod on vastavalt Eesti Panga liisingustatistikale 30% kallimad kui erakisikute poolt ostetud autod. Valdavalt registreeritakse uued autod just ettevõtetesse (60% kõikidest ostetud uutest autodest). Sealjuures, kui autopargi keskmine läbisõit on 15 000 km aastas^[3], siis uuemate autode (kuni 2 aastat) läbisõit on 35 000 km aastas^[4]. Vastavalt Euroopa Komisjoni tellitud ja Copenhagen Economics’i poolt teostatud 2010. aasta uuringule^[5] ei anna üldiselt maksusoodustused väga suurt stiimulit ettevõtetele sõita lisakilomeetreid (keskmiselt ELis 1500 km aastas). Seega oleks vaja teada, kas 35 000 km aastane läbisõit on normaalsest suurem, mis lubaks oletada, et see lisa tuleneb erakasutusest.

Kuna pole kõikseid andmeid ettevõtete autode läbisõidu kohta terve Euroopa Liidu kohta^[6], kasutatakse võrdlusalusena Ühendkuningriiki, kus on teemat hinnanguliselt kõige põhjalikumalt uuritud. Ühendkuningriigi sõiduautopargi keskmine aastane läbisõit on samas suurusjärgus, mis Eestis – 13 200 km aastas^[7]. Sealsete ettevõtete autode keskmine läbisõit on 31 200 km aastas^[8]. Sealjuures on välja toodud, et ettevõtluse tarbeks sõidetakse ettevõtte autodega keskmiselt 40% koguläbisõidust ehk eratarbimine on 60%. Vastavalt Copenhagen Economics’i uuringule^[9] võib Euroopa Liidu ettevõtete autode erakasutuse osakaal olla veelgi suurem – 70%-80%.

Täiendavalt väärib rõhutamist, et vastavalt Eesti Panga uuringule^[10] on Eestis läbi ettevõtluse tehtava eratarbimise probleem suurem kui mujal Euroopas. Seega teiste riikide näited, kus ettevõtete autode erakasutust on põhjalikumalt uuritud, peaksid olema Eesti jaoks head orientiirid ilma ülehindamise ohuta.

Sõiduautode erakasutusele läbi ettevõtte viitab otsesemalt ka asjaolu, et MTA andmetel oli ettevõtete hulgas 2013. aasta esimese poolaasta seisuga 5600 ettevõtet, milles polnud sisulist majandustegevust (käivet ja töötajaid), kuid mille omanduses oli kehtiva liikluskindlustuspoliisiga 7000 sõiduautot. Seega ettevõtete autode osakaal, mis on registreeritud ettevõtte nimele võimaliku käibemaksust (ja muudest maksudest) kõrvalehoidumise eesmärgiga, on märkimisväärne – 10%. Võib eeldada, et sellist skeemi kasutatakse pigem juhul, kui saadav kasu on ka suurem, ehk risk sattuda maksuhalduri huviorbiiti õigustab ennast. Saadav kasu on suurem kallimate sõiduautode ja suuremate kaasnevate kulude korral, millelt on võimalik käibemaks maha arvata. Samuti on erisoodustuse hinnal ülempiir, juhuks kui erakasutust deklareeritakse. Kuna eelpoolmainitud 5600-l ettevõttel sisulist majandustegevust ei ole, ei saa nende omanduses olevaid sõidukeid käsitleda kui ettevõtlussisendit ehk on täielikult erakasutuses.

Eelpool välja toodud tulemused lubavad järeldada, et Eestis on ettevõtete autod suures osas erakasutuses. Sealjuures tuleb tõdeda, et Ühendkuningriik ja teised võrdlusalused riigid on Eestist nii asustustiheduselt, kultuuriliselt, kui jõukuse tasemelt erinevad. Seetõttu on koondhinnang konservatiivne, tuginedes madalaimale eelpool välja toodud kvantitatiivhinnangule. Meie hinnangul on Eesti ettevõtte autode erakasutus ligikaudu 60%. Sealjuures tuleb arvestada sellega, et otsese süsteemi väärkasutuse maht on märkimisväärne. Sisendkäibemaksu mahaarvamispiirangu taotletav määr 50% on tingitud asjaolust, et erakasutuse osakaalu hinnang tugineb muuhulgas ka kaudsetel tõenditel ja oletustel, mistõttu tahame välistada ülehindamise võimaluse.

_______

^[1] Statistikaamet (2013). http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/045Ettevetjad/045Ettevetjad.asp
^[2] Statistikaamet (2012). http://www.stat.ee/51920
^[3] Inseneribüroo Stratum (2013). http://www.mnt.ee/public/lo_uuringud/LABISOIT_2012_Aruanne_2.pdf
^[4] Ibid.
^[5] Copenhagen Economics (2010). http://ec.europa.eu/taxation_customs/resources/documents/taxation /gen_info/economic_analysis/tax_papers/taxation_paper_22_en.pdf
^[6] Kõige põhjalikum käsitlus on eelpool viidatud Copenhagen Economics’i (2010) uuring, millele oleme viidanud varasemalt kui rahvusvahelise võrdluse alusele.
^[7] UK Department for Transport (2013). https://www.gov.uk/government/uploads/system/uploads/attachment_data/file/243957/nts2012-01.pdf
^[8] Fleet News (2013). http://www.fleetnews.co.uk/news/2013/9/23/company-car-mileage-falls/48346/
^[9] Copenhagen Economics (2010). http://ec.europa.eu/taxation_customs/resources/documents/taxation/gen_info/economic_analysis/ tax_papers/taxation_paper_22_en.pdf
^[10] Eesti Pank (2013). http://www.eestipank.ee/publikatsioon/toimetised/2013/62013-merike-kukk-karsten-staehr-ettevotlustulu-teenivate-majapidamiste-sissetulekute-osaline