Venemaal jõustus 2012. aastal siirdehinna regulatsioon, mille eesmärk on tagada, et seotud isikud rakendaksid omavahelistes tehingutes turuväärtusele vastavaid hindu. Tuleb tõdeda, et Venemaal kehtima hakanud siirdehinna regulatsioon on sarnane OECD juhendiga ning seega on üldised põhimõtted samad nendega, mida rakendatakse ka Euroopa riikides, sh Eestis. Samas, nagu igale riigile omane, on Venemaa siirdehinna regulatsioonis nüansse, millega tuleks arvestada ka Eesti ettevõtjal, kes teeb või soovib teha äri ida suunal.
Lihtne on märgata, et siirdehinnad on kiiresti tõusmas Venemaa üheks olulisemaks maksuteemaks. Eelkõige väljendub see ettevõtjate suhtumise muutumises, mille kujundamisel mängib kindlasti olulist rolli ka poliitiline olukord – kuna Venemaa maksuvõimud on ajalooliselt olnud karmi suhtumisega ja rahandusministeerium on olnud siirdehinna küsimustes vastuolulise seadusetõlgendaja rollis, siis on siirdehinna regulatsiooni vastuvõtmine tekitanud Venemaal suurt vastukaja. Maksumaksjate hirmu riigivõimude ees ei leevenda ka see, et praegu siirdehindade kontrollimise praktika veel puudub ning maksumaksjatel pole selge kui põhjalikult maksukontrolle läbi viima hakatakse. See on omakorda tekitanud kummalisi olukordi: näiteks soovisid ühe hiidkontserni esindajad teha siirdehinna analüüs ja igaks juhuks dokumenteerida ka tehingud mitteseotud osapoolega olukorraks, kui maksuamet peaks asuma seisukohale, et teadaolevalt mitteseotud isikud käsitletakse seotud isikutena.
Juhul kui Eesti maksuamet kontrollib siirdehindasid, siis on maksumaksjal seaduse järgi 60 päeva dokumentatsiooni esitamiseks. Samas kogemus näitab, et juhul, kui maksumaksja ei ole eelnevalt siirdehinna dokumentatsiooni koostanud, on selle koostamine kahe kuuga suur väljakutse. Venemaal antakse maksumaksjale 30 päeva siirdehinna dokumentatsiooni esitamiseks, mis tähendab, et maksumaksja peab seaduses antud tähtaja järgimiseks selle teemaga eelnevalt tegelema.
Kui panna Venemaa siirdehinna regulatsioon kõrvuti Eesti omaga ning neid lähemalt uurida, siis selgub, et Venemaa regulatsioon on Eesti omast märksa detailsem – näiteks tuuakse välja, milline peab olema võrdlusandmete miinimumarv turuväärtuses hinna määramiseks või mis kriteeriume tuleb kasutada usaldusväärsete võrdlusandmete saamiseks kohalikust andmebaasist ning seletab üksikasjalikult, kuidas arvutada kvalitatiivset turuväärtuse vahemikku jne. Venemaal saab sõlmida siduvaid hinnastamise kokkuleppeid (Advance Pricing Arrangements) ning teadaolevalt on üks selline kokkulepe maksuametiga juba sõlmitud. Samal ajal on Venemaa regulatsioonis aga hierarhia siirdehinna meetodite valikul (võrreldava hinna meetodit loetakse eelistatuimaks) – see on midagi, millest OECD juhend juba paari aasta eest distantseerus, võttes kasutusele nn parima meetodi põhimõtte, mis tähendab, et maksumaksjal on õigus valida just see siirdehinna meetod, mis vastab tema arvates kõige paremini tehingu asjaoludele.
Siirdehinna dokumentatsiooni koostamise kohustus laieneb Venemaa äriühingule näiteks juhul, kui Eesti ja Venemaa seotud osapooled teevad omavahel äri – müüvad kaupa ja/või osutavad teenuseid – ning Venemaa äriühingu kõikide tehingute maht Eesti seotud osapoolega ületab 2012. aastal 2,5 miljonit eurot (2 miljonit eurot 2013. aastal). Alates 2014. aastast piirangud enam ei kehti ning Venemaa äriühingul tekib vastav kohustus piiriüleste tehingute puhul automaatselt tehingute mahust sõltumata.
Kokkuvõttes võib öelda, et siirdehinna regulatsiooni vastuvõtmine Venemaal on kindlasti positiivne samm, kuna sätestab Venemaal tegutsemiseks konkreetsed mängureeglid. Teisest küljest on olukord Venemaa turuosalejate jaoks aga uus ja toob kaasa täiendavaid kulutusi seoses dokumentatsiooni koostamisega; ühtlasi tekitab ebakindlust ka siirdehinna nõuete komplitseeritus, millega peaksid muuhulgas arvestama Venemaa-suunalisel äril ka Eesti ettevõtjad.
