Alates 2013. a. augustist on seaduse täienduste tegemise tõttu Hispaania riiklikku maismaatranspordi seadusesse tegelikul vedajal õigus esitada nõue veokulude tasumiseks otse kaupade saatjale. Seega võimaldab see uus säte – hispaania keeles "accion directa" (st otsenõue) veoettevõtete huve paremini kaitsta.
Muudatus mõjutas seadust nr 9/2013 4. juulist 2013, millega lisaks muudatustele mõnedes "punktides" viiakse sisse niinimetatud "lisasätted", üks neist, "kuues", sätestab, et juhul, kui tegelik vedaja ei saa ettevõttelt (lepinguline veoettevõte või ekspediitor), mis ta otseselt palkas, kogu tasu oma teenuste eest, võib ta esitada nõude veokulude tasumiseks otse kaupade saatjale ja / või teistele eelmistele ettevõtetele selles "transpordiahelas". Täpne säte on järgmine:
"Kui vedu toimub alltöövõtu korras või sõltumatu transpordi vahendajaga sõlmitud lepingu alusel ning lepinguline veoettevõte või vahendaja ei tasu tegelikule vedajale veokulusid täies ulatuses, siis võib tegelik vedaja maksmata summa osas nõude esitada otse kaupade saatjale ning ka teistele, kes sellele taolises transpordiahelas eelnesid, välja arvatud juhul, kui need veolepingud sõlmiti riigiasutustega".
Kuigi selle kohta pole otseselt midagi öeldud, tundub see säte kehtivat ka võõrriigi veoettevõtete kohta, kellel on lepingulised suhted Hispaania partneritega, juhul kui saatja on Hispaanias tegutsev ettevõte, selle kohta tuleks rakendada "protseduurireegleid" ning kõiki Hispaanias kehtivaid protseduurilisi reegleid hoolimata sellest, mis rahvusest hageja on, ja teistest juhtumi asjaoludest (Hispaania tsiviilseadustiku art. 8.2), kui see on seotud rahvusvahelise kaubaveoga, on eelduseks CMR art. 31.1 esitatud nõuete täitmine.
Selle sätte eeliste kasutamiseks on soovitatav asjassepuutuvatel veoettevõtetel kõigepealt saata saatjale sõbralik kohtuväline kirjalik nõue (ükskõik mis meetodil, mis tõendaks selle teksti).
Selles nõudes, soovitatavalt hispaaniakeelses, peaks vedaja esitama oma nime ja aadressi, lepingulise veoettevõtte või ekspediitori nime ja aadressi, kes ta otseselt palkas, ning kaupade saatja nime ja aadressi (nõude saaja). Ta peaks lisama ka veoteenust puudutavad andmed (päritolu- ja sihtkohad, saaja, kauba liik jne), tõendusmaterjali oma püüdlustele nõuda veokulude katmist lepinguliselt veoettevõttelt või ekspediitorilt, kes ta otseselt palkas, ning negatiivse tulemuse kohta. Lisaks sellele tuleb lisada koopiad kättesaadavatest dokumentidest, mis puudutavad iga operatsioonis osalenud ettevõtte rolli, samuti veoleping või rahvusvahelise autoveo saateleht. Lõpuks tuleb teha viide uuele seaduse nr 9/2013 4. juulist 2013 lisaartiklile 6, kasutades hispaaniakeelseid sõnu "Disposición Adicional Sexta de la Ley 9/2013 de 4 de julio". Kui see sõbralik nõue edu ei too, võib algatada ametliku õigusnõude esitamise – enne asja andmist kommertsasjades pädevasse kohtusse ("Juzgado de lo Mercantil") või transpordi arbitraažikohtusse ("Junta Arbitral del Transporte") sõltuvalt nõude suurusest.
Kuna selles uues sättes ei ole selget ajapiirangut antud, tuleb seda mõista nii, et nõude esitamise ajana veokulude tasumise kohta kohaldatakse 15 kuud alates veolepingu sõlmimisest (11. novembril vastu võetud seaduse 15/2009 art. 79, mis reguleerib autotranspordiga veetavate kaupade veolepinguid). Tegeliku vedaja kirjalik nõue peatab selle perioodi.
Selle uue sätte ja seaduse tervikuna leiate hispaania keeles siit. Kui dokument on Teie arvuti ekraanil, minge lugemiseks leheküljele 50287 (faili lk 49) – "Disposición adicional sexta". Lühend "BOE" tähendab hispaaniakeelset Euroopa Liidu Teatajat.
Igasuguse lisateabe saamiseks ning teabe saamiseks seda liiki nõuete esitamise kohta pöörduge palun hr Francisco Sánchez-Gamborino, vandeadvokaadi, ASTIC õigusnõustaja ja IRU õigusasjade komisjoni asepresidendi poole aadressil abogados@sanchez-gamborino.com
Loe originaaltekste ka:
– Eesti keeles
– Inglise keeles
– Vene keeles
