See, et maksusüsteem vajab ülevaatamist, on täiesti loomulik. Ühest küljest peab maksusüsteem olema piisavalt stabiilne, et turuosalistel oleks võimalik teha pikemaajalisi plaane. Teisest küljest peab see käima kaasas muutustega majanduses. Suuremad/põhimõttelisemad maksumuudatused tuleks aga teha süsteemselt.
Keskmine maksukoormus on Eestis tublisti alla Euroopa Liidu keskmise, seda peamiselt otseste maksude (tulu- ja sotsiaalmaks) madalama osakaalu tõttu. Kaudsete maksude (käibemaks ja aktsiisimaksud) osakaal SKP-s on meil EL kontekstis aga üsna suur. Samas, kui vaadata, kuidas on senine maksusüsteem mõjunud, on tulemuseks viimastel aastatel ebavõrdsuse (ehk kõrgema ja madalama sissetulekukvintiili erinevuse) kasv. Gini koefitsient näitab sissetulekute mõnevõrra suuremat ebavõrdlust, kui on EL keskmine, rääkimata Põhjamaadest. Põhjamaades on aga sissetulekute võrdsus saavutatud paljuski tänu kõrgemate otseste maksude ümberjaotamise teel, mis sisaldab ka astmelist tulumaksu. Ma kahtlen, kas Eestis leitaks Põhjamaadele sarnase maksusüsteemi sisseseadmiseks piisavalt toetust. Vaevalt see ka tingimata parim on. Küsimus ei ole mitte maksude suuruses või nende astmelisuses, vaid maksutulude ümberjagamises. Veel tuleks arvestada, et ligikaudu kümnendikule Eesti töötajatest makstakse ümbrikupalka (Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel), mis ametlikus statistikas ei kajastu, kuid mis tõenäoliselt suurendab eelkõige ametlikult madalama palgaga töötajate sissetulekut.
Juriidiliste ja füüsiliste isikute tulumaks
Mis puudutab ettevõtete tulumaksu, siis on Soome, Rootsi ja Taani oma ettevõtete tulumaksumäära küll alandanud või alandamas, kuid selleks, et riigieelarvesse mitte auku jätta, on ära jäetud või vähendatud erinevaid toetusi jm ülekandeid või tõstetud maksusid mujal. Ühesõnaga, eeldusel, et riigieelarve ei halvene, suurendab ühes kohas maksude alandamine vajadust kokkuhoiuks või maksude tõstmiseks mujal. Sarnane kompensatsioonivajadus tekiks ka füüsilise isiku tulumaksu alandamisega. Seetõttu töötavad madalama palgaga inimeste rahandusolukorra leevendamiseks ja ostujõu suurendamiseks suunatud toetused ning alampalga ja tulumaksust vabastatud palga alampiiri tõstmine tõhusamalt. Seda ainult juhul, kui seda teha järk-järgult. Millele ka tegelikult suund on juba võetud. Samas ei ole mõtet maksustada sissetulekut, millega inimesed riigilt niikuinii erinevaid toetusi saavad. IRL-i ettepanek tõsta tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni, kusjuures tulumaksuvabastus väheneb palga suurenedes on ühest küljest selgelt liialt järsk muudatus, mis paneb ülejäänud maksusüsteemi ja riigieelarve surve alla. Teisest küljest on seda tehniliselt keeruline teostada ja tooks kaasa kõrged administreerimiskulud.
Eelpool mainitud ebavõrdsuse suurenemine on puhtalt suhtarv. Palgakasv on viimastel aastatel kasvanud kiiremini, kui ettevõtete tootlikkus, mis pidurdab viimaste kasumlikkuse paranemist. Juba praegu plaanis olev alampalga ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmine aitavad paranda madalama palgaga inimeste rahalist olukorda. Järgmisest aastast alanev tulumaks mõjutab aga nende ostuvõimet tagasihoidlikult.
Kodumajapidamiste tarbimine kasvab praegu jõudsalt
Isegi koos reaalpalga kasvu aeglustumise ja tööhõive languse tingimustes jääb eratarbimine kõige enam majanduskasvu toetama ka veel lähiaastatel. See annab hea võimaluse vajadusel koguda riigieelarvesse raha kaudsete maksude tõstmisega, mida ka aktsiiside ja maagaasi maksumäära tõstmisega tehaksegi. Mis on ka mõistlik. Käibemaksumäärad on riigiti küll väga erinevad, kuid Euroopa riikide hulgas on meie üldine käibemaksumäär keskmise lähedal. Samas on käibemaks Eestis minu arvates liialt jäik ja võiks olla rohkemate eranditega, sh 0%-ga nendele kaupadele ja teenustele, mida me oma ühiskonna arendamisel kõige olulisemaks peame.
Koos palgakasvuga on suurenenud ettevõtete tööjõukulud ning selleks, et need praeguse viletsa müügikäibe juures liialt koormavaks ei läheks, on ettevõtted palganud üha vähem uut tööjõudu. Kuna tööjõuturul on ettevõtjate vajadustele vastava tööjõu puudus, siis töötajate koondamine oleks raske valik. Seda enam, kui vajadus tööjõu järele peaks suurenema. Võrreldes paljude teiste riikidega teeb meie ettevõtete elu lihtsamaks tulumaksuvabastus jaotamata kasumilt. Samas koormab ettevõtteid tööjõu sotsiaalmaksu maksmise kohustus. Ühest küljest motiveerib see ettevõtteid asendama tööjõudu masinate ja seadmetega, mida ka juba tehtud on, teisest küljest pidurdab see tööpuuduse kiiremat alanemist. Praeguses olukorras aga tekitaks tööpuuduse kiire vähenemine veelgi suurema palgakasvu surve, mis oleks ettevõtetele koormavaks. Sotsiaalmaksu tasumise kohustuse ülekandmine töövõtjale suurendaks aga viimase palganõudmisi ning lõppkokkuvõttes oleks ikkagi tegemist suletud ringiga, mis erilist efekti ei annaks.
