Me kõik teame, et riik, iseäranis Rahandusministeeriumi ametnike kaudu, panustab palju, piltlikult öeldes pingutab nii, et silmad punnis, et õigustada enda olemasolu ning täita põhiseaduse preambulasse raiutud aluspõhimõtet, meie kõigi hinge kreedot: kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele.
Vahel tundub mulle, et see võitlus on kui võitlus Piiblist tuntud seitsme peaga lohega, kellel oli kümme sarve ja peadel kokku seitse peaehet (ettevõtlusega mitteseotud bling, kui ministeeriumi keelde tõlkida) ning peade peal olid jumalateotuse nimed (nt Audi A6 Allroad, Mercedes Benz S500 AMG jne). See oli seesama tulipunane lohe, kelle saba pühkis taevast kolmandiku tähti maapeale. Sellega tuleb võidelda.
Ja et kõik saaksid aru, kes ja mis on objekt, siis ka Piibel ei jätnud lugejale palju mõtlemisruumi: Siin olgu tarkust! Kellel on mõistust, see arvutagu välja metsalise arv, sest see on inimese arv, ja tema arv on kuussada kuuskümmend kuus.[1] Ehk siis vabadus, õiglus ja õigus saavutatakse eelkõige sõiduautode ja nende kasutajate kaudu ning number on peidus detailides ehk kilovattides.
Kõik sõltub nimetusest
Maksumaksjate liit on järjepidevalt püüdnud niipea, kui ministeeriumist mõni piuks autode maksustamise teemal tuleb, kohe mingis meediakanalis midagi ka vastata. Ausalt öeldes, kuidagi tobe on juba jälle end korrata, kuid kui nemad taovad, kuni on punane, siis peame ka meie vastama.
Sel korral pealkirjastas ministeeriumiametnik enda seisukohad juba väga kavalalt: "Rahandusministeerium tahab firmaautode erakasutuse maksustamist lihtsustada". Ja ka artikli esimene lause oli lootustandev: Rahandusministeerium on välja töötanud ettepaneku, mis lihtsustab sõiduautode eratarbeks kasutamise maksustamist ja vähendab oluliselt ettevõtjatele siiani kehtinud bürokraatiat.[2]
Esimese hooga tekkis juba lootus, kuid see kustus imekiiresti, kui sisusse süveneda jõudsin. Kuidas siis maksustamist lihtsustatakse? Eks ikka võrdselt, kõigile ikka ühtemoodi. Sest õigupoolest, kui me kedagi giljotineerima hakkame – on’s seal siis vahet, kas me jätame kaelast alles 3, 4 või 5 sentimeetrit?
Teatavasti on ju saatan peitu pugenud kõigest detailidesse. Unistus näeb ette, et kui sõiduautot kasutatakse nii töö- kui ka erasõitudeks, siis ei pea sõidupäevikut enam pidama. Oh kui hea!
Sest, nagu ametnik kirjutab, see bürokraatia, mis meid rõhub nii, nagu kommunisti rõhusid kapitalism ja neli aastaaega, on seotud kahe asjaoluga: esiteks ei selgu läbitud kilomeetritest nende kilomeetrite läbimisel saadud hüve väärtus. Teiseks aga on päevikute pidamine halduslikult problemaatiline ega pruugi adekvaatset infot anda.
Mõistate? Lihtsustamine ja bürokraatia vähendamine tähendab lihtsustamist riigi jaoks, ametnike jaoks. Et nad ei peaks mõtlema, vaid saaks toksida Excelisse kaks numbrit ja tulemus oleks mõõdetav maksutuludes! Ilmselt seda see Sester mõtlebki, kui kuulutab järjekordset riigieelarvet kiites, et see on vastutustundlik eelarve, mis kasvatab meie majandust, julgeolekut ja inimeste heaolu.[3]
Millise meetodiga õnn õuele saabub?
Ametnik teatab lehes, et Rahandusministeeriumi ettepaneku kohaselt asendub kehtiv erisoodustuse fikseeritud piirmäär auto võimsusest sõltuva arvestusega ning kilovati hinnaks määratakse 1,96 eurot. Seega kujuneb erisoodustuse maksukohustuseks (tulu- ja sotsiaalmaks) 1,3 eurot ühe kilovati kohta kuus.
See on ju õiglane, eksole? Et teed ühe erasõidu ja lupsti nuts juba liigubki kassasse. Või teed 100 erasõitu ning jällegi, sama nuts on kassas. Ja seda sõltumata sellest, millise autoga sa kimad – elagu meie kreedo! Võrdsed on nii 1 km kui ka 1000 km erasõite ning sõltumata auto tegelikust väärtusest!
Miks kasutatakse just kilovatti maksubaasina? Asi on selles, et kuulus analüüs, millest ettepanekud välja kooruvad, paljastas sellise seisukoha, et mida võimsam on auto, seda kallim see on
Ära unustati aga üks pisiasi — kilovatte ei järjestata autodel päris nii, et alguses on Daciad, mis on kuni 50 kilovatti, siis tulevad Škodad, millel on 51–59 kilovatti, seejärel Fordid, millel 60–69 kilovatti ja siis kuskil ilmselt 400 kilovatist hakkavad tulema kallimad autod nagu Mercedes, Audi, BMW, Jaguar jne.
Enamasti on ikka nii, et ka odavama otsa autodel on erinevaid mootoreid ja hinda näitab ikka hind, mitte võimsus. On muidugi õige, et enamasti on võimsam auto ka sama auto lahjemast versioonist kallim, kuid erinevate autode hinda selle järgi võrrelda on minu arvates arulage.
Seega on unelma järgi võrdsed nii Dacia kui Mercedes, nii Žiguli kui Lamborghini. Ja mis sai nende läbitud kilomeetrite hinnast? Sellest, mis oli ebaadekvaatse väärtusega võrreldes auto kasutamisest tegelikult saadava rahas mõõdetava mõnutundega? Noh, eks igal valemil on ju omad puudused.
Hiljuti oli ju uudis, et "NASA uuendas pärast kahte tuhandet aastat sodiaagimärke ja selgus, et 86% inimestest on elanud vale horoskoobi all."[4] Aga ega sellepärast mõni Lõvi end Neitsiks pidama ei hakka. Niisamuti ei hakka ju keegi ometi targale ministeeriumiametnikule vastu vaidlema. Isegi siis, kui see kilovatt on sama tark alus nagu eesli tatt.
Toon näite. Seat Leon Cupra kõige võimsamal versioonil on mootori võimsus 206 kW (280 hj), nullist sajani kiirendab see 5,8 sekundiga ning selle hind on baasvarustuses 25 990 eurot. BMW 730Ld xDrive sedaanil on võimsust 195 kw (265 hj), nullist sajani kiirendab see 5,8 sekundiga ning hind on baasvarustuses 99 900 eurot. Hinna erinevus on seega peaaegu neljakordne.
Kui me aga hakkame veel lisavarustust paigaldama, siis Seati hinna saaks ehk 10 000 euro võrra kõrgemale kergitada, kuid mis te tõesti arvate, et me bemmi hinda selliselt duubeldada ei saaks või? Millisel planeedil see toimiks?
Ja jumal tänatud, samas artiklis lubatakse meile veel, et kui me soovime, saame me sama loogikat ka muude autode (N1 ehk veoauto) suhtes kohaldada. Nt tegi töötaja tööandja loata erasõidu ja hurjuh, sinna see tuhh läkski… Tõotab põnevaid vaidlusi, töövaidluskomisjoni ametnikud kindlasti rõõmustavad koormuse kasvu üle.
Ja tagamise meede
Mis on huvitav – sel korral hoiduti targu meelde tuletamast seda, kuidas selline õiglane arvestus tagatakse. Aga ega ma kade ei ole, ma olen nende materjalidega tutvunud ja ütlen teile ise.
Kuna ministeerium hindab, et see muudatus ei pruugi erilist järgijate armeed leida, siis ongi välja pakutud see, et sõiduautod, mida kasutatakse 100% ettevõtluses, märgistatakse mingil viisil. Ministeeriumi pressiteates[5] selgitati, et märgis võiks olla mingi kleebis.
Kuna pressiteatele ja ka vastavale analüüsile ei olnud kleebise näidist lisatud, siis me korraldasime ise kleebiste konkursi ja avaldasime need ka ajakirjas.[6] Kõigi ideedega saab tutvuda EML Facebooki lehel.
Aga mis siis saab, kui auto kasutus muutub igas kuus? Võimalik oleks muidugi kõik ettevõtluses kasutatavad autod märgistada ja siis rakendada naabrivalvet – alati on ju mingi kade inimene kuskil, kellele ei meeldi teise auto või see, kuidas ta sõidab või millise pilguga vaatab. Teine võimalus on igakuiselt kleepsu kleepida ja eemaldada või vastupidist selgitav kleeps vanale peale kleepida. Või tuleb iga kuu uus kleebis?
Nii ongi ilmselt sündimas riiklik kitumisnorm – hakatakse normaalseks pidama, kui kõik kõigi peale kaebavad ja riik muudkui kontrollib.
Me vist oleme midagi sarnast enne taasiseseisvumist juba läbi elanud, kuid ilmselt kõik enam ei mäleta seda või on liiga noored, et seda teada.
Ja kui isegi laekub kaebus, et autot, mida kasutatakse ettevõtluses, nähti kuskil poe ees, siis peab ju maksuamet niikuinii viima läbi maksukontrolli ja kontrollima seda päevikut, mida peab pidama, kuid mida ei saa väidetavalt usaldada. Ehk siis lisaks päevikule hakatakse ka pealekaebamist kontrollima.
Isegi kui me hakkaksime sõidukeid kuidagi märgistama, siis sisu sellest ei muutu. Oluline on endiselt teha kindlaks tegelikud asjaolud ja lähtuda nendest. Ühesõnaga, käib asendustegevus, selle asemel, et midagi asjalikku välja mõelda.
Ma toon kohe siin ühe näite, mille puhul naabrivalve saaks igal korral tünga.
On ju teada, et tulumaksuseaduse § 48 lõige 51 ei loe erisoodustuseks kodu ja töökoha vahelisi sõite, st loeb need selgelt töösõitudeks, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga või kui puudega töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust. Sellisel puhul võib uhkelt mis iganes märk autol küljes olla.
Või näiteks, kui tegemist on operatiivsõidukiga, mida on vaja kodus hoida, et vajadusel objektile kimada, või näiteks kui tehakse töösõidu ajal peatus poes või miks mitte spordisaalis ja see ei too kaasa täiendavaid kulusid – see ei ole erisoodustus ja auto on endiselt 100% tööandja jaoks kasutuses.
Aga kujutate ette, mida inimesed tegema hakkavad? Iga kord, kui sa autoga kuskil peatud, siis tuleb maksuametist kõne – vabandage, mida te seal Selveri parklas tööandja autoga tegite? On täitsa variant, et inimesed hakkavad märgistamise nõuet privaatsuse huvides vältima.
Järgmine probleem, mis tekib, puudutab autode kategooriaid. Niipea kui eelmised sõiduautosid puudutavad maksumuudatused käibemaksuseaduses vastu võeti, hakkasid mitmed automüüjad reklaamima, et nende sõidukeid saab ka N1 kategooria sõidukitena arvele võtta ehk siis veoautodena. See välistab koheselt nii käibemaksupiirangud kui ka kavandatava kilovatimaksu, kui seda ei muudeta. Praegu on ju N1 puhul idee esitatud vaid vabatahtliku sõiduautode maksustamispõhimõtete rakendamise osas ja see olekski veoautode osas veelgi ebaõiglasem.
Niisiis
Aeg oleks tegeleda tõsiste probleemidega, mitte otsida endale asendustegevusi. Pigem ootaks ministeeriumist piuksatusi mõne majandusanalüüsi teemadel, kust nähtuks, et keegi on tegelikult ka proovinud midagi teha, et see majandus käima tõmmata.
Seniks jääb aga mulje, et majanduse mootoriks peetakse seda, kui ettevõtjatelt ja inimestelt võetakse järjest enam asju ära ja siis kuulutatakse kõva häälega, mis tagasi anti. Sest maks on ju tegelikult kellegi omandi piiramine, kelleltki millegi äravõtmine. Tõsi, eesmärk on eeldatavasti õilis, kuid siiski – inimene ei ole mitte riigi, vaid riik inimese jaoks.
—————————————
[1] Piibel. Uus testament. Johannese ilmutus. 13. ptk salm 18. Kasutatud on Eesti Piibliseltsi veebilehel piibel.net avaldatud Piiblit.
[2] Vt Risto Kaarna. Rahandusministeerium tahab firmaautode erakasutuse maksustamist lihtsustada. – Eesti Päevaleht, 15.10.2016.
[3] Vt Sester kiidab uut eelarvet: kõik kasvab. – Äripäev, 26.10.2016.
[4] Vt Segadus horoskoobis! 86% inimestest on elanud vale tähemärgi all. – Õhtuleht, 15.09.2016.
[5] Rahandusministeerium soovib lihtsustada firmaautode erakasutuse maksustamist. – MaksuMaksja, 2016, 4, lk 8.
[6] Vt MaksuMaksja 2016. a augusti numbrit.
Artikkel on avaldatud: Maksumaksja 10/2016
