Kui ettevõte korraldab oma kulul töötajatele mõne nn motivatsiooniürituse väljaspool tavapärast töökohta, ei tähenda see automaatselt ürituse erisoodustusena maksustamist.
Erinevate uuringute tulemusel on selgunud, et raha pole ainuke motivaator, mis inimesed tööle paneb. Olulisemaks peetakse tööandja suhtumist, töötajate kaasatust otsustamisprotsessi ja ka seda, kui hinnatuna töötajad ennast töösuhtes tunnevad. Tuleb nõustuda, et tööandja suhtumine oma töötajate heaolusse on oluline. Sellest on edumeelsemad tööandjad aru saanud ja järjest rohkem pakutakse töötajatele võimalust ka pärast tööaega koos aega veeta, et tekiks suurem meeskonna tunne.
Paljud tööandjad pakuvad töötajatele motivatsiooni tekitajana võimalust osaleda erinevatel koolitustel ja koosviibimistel väljaspool tavapärast töökeskkonda. Korraldatakse töökoosolekuid vabas looduses või tehakse nädalalõpu väljasõite, kus arutatakse küll tööga seotud küsimusi, kuid olulisel kohal on ka töötajate välja toomine harjumuspärasest töökeskkonnast ja neile võimaluse andmine pärast tööd lõõgastumiseks. Sellega seoses on terve rida asjaolusid, mida tuleks maksustamisel arvesse võtta.
Loomulikult tuleb igal tööandjal sellega arvestada, et kui tema töötajad saavad tööandja kulul lisahüvesid, mis ei ole vajalikud tööandja ettevõtluse arendamiseks, siis tuleb selliseid rahaliselt hinnatavaid hüvesid käsitleda erisoodustusena ehk palgalisana ja selliste kulutuste pealt tuleks tööandjal tasuda maksusid 65% ulatuses. Lihtsamate näidetena võib siin tuua spaa külastamise või mõne välisreisi finantseerimise tööandja poolt. Kui muidu peaks töötaja ise oma palgast need kulutused katma, aga mingil põhjusel teeb seda tema eest tööandja, siis on see töötajale varjatud kujul palga maksmine.
Kas tööga seotud üritus võib toimuda spaas?
Mida teha olukorras, kus tööandja finantseerib mõnda ühisüritust, mis toimub väljaspool tavapärast töökohta, kuid mis on siiski otseselt tööülesannete täitmisega seotud? Levinumaks näiteks on koolituste, seminaride või nõupidamiste korraldamine vabas õhkkonnas nii Eestis kui ka välismaal. See, kui üritus korraldatakse tööandja kulul väljaspool tavapärast töökohta, ei tähenda automaatselt seda, et üritus ei saa olla ettevõtlusega seotud. Tihti on väljasõidu eesmärk rebida töötajad välja harjumuspärasest keskkonnast, et nende mõtted hakkaksid vabamalt liikuma. Väljasõite korraldatakse ka sellepärast, et väljasõitudel ei ole reeglina võimalik töötajaid igapäevaste tööülesannete täitmise rutiini n-ö tagasi tõmmata. See, kui pärast töökoosolekut võimaldatakse töötajatel vabas õhkkonnas aega veeta, ei tee sellest üritusest automaatselt maksustatavat sündmust erisoodustuse või ettevõtlusega mitteseotud kulutuste tähenduses.
Võimalik on ka see, et motivatsiooniüritus hõlmab nii tööd kui ka meelelahutuslikku osa. Arusaadavalt tuleb siis meelelahutuslik osa maksustada teatud proportsiooni alusel. Iseküsimus on, kuidas seda proportsiooni leida. Kui tulla konkreetsemalt maksustamise aspektide juurde, siis ei ole tegelikult mingit vahet, kas motivatsiooniüritus korraldatakse Eestis mõnes turismitalus või sõidetakse Türki tenniselaagrisse. Arvestada tuleb eelkõige sellega, mis on ürituse sisu.
Oluline on motivatsiooniürituse päevakava
Kui päevakord näeb ette, et tennislaagrisse saadetud töötajad tegelevad tööalaste päevakorrapunktide või erialase täiendkoolitusega kella 9st 13ni ja pärast seda on neil võimalus vaba aega veeta ning tennisetrenni teha, siis tööalaste tegevuste ulatuses pole erisoodustust tekkinud. Maksustatava ja mittemaksustatava proportsiooni leidmiseks tuleks vaadata ürituse päevakava tavapärase tööaja lõikes. See, kuidas töötajad oma vaba aega pärast tööd veedavad, on nende endi otsustada, olgu see siis Eestis või välismaal. Kui tööpäevast neli tundi tehakse tööd ja ülejäänud neli tundi saavad töötajad tööandja kulul lõõgastuda, siis tuleb sellise proportsiooni (50/50) alusel tehtud kulutusi ka maksustada.
Ajaline mõõde on proportsiooni leidmisel enamikul juhtudel kõige arusaadavam ja optimaalsem. Kindlasti saab tulemusi ka muud moodi mõõta, aga see sõltub iga kord konkreetsetest asjaoludest. Üritused on erinevad ja kõike ei saa mõõta ühe ja sama mõõdupuuga.
Välisreisidega seoses tuleb tööandjal arvestada, et mõnikord soovivad töötajad lähetusse minnes või sealt tagasi tulles mineku ja tuleku aega nihutada, et ühildada töö ja isiklikud huvid. Ka siin tuleb vaadata, kas näiteks päev hiljem koju saabumine põhjustab tööandjale lisakulutusi või mitte ja kas töötaja saab sellest lisahüve või mitte. Lähetusse saatmine ja sealt koju sõitmine on igal juhul ettevõtlusega seotud kulutus, kui tööandja on juba otsustanud, et töötaja tuleb lähetada. Põhimõttelist lisakulu tööandjale see ei põhjusta, kui töötaja tuleb tagasi päev hiljem. Kui just sõidupilet selle ühe lisapäevaga kallimaks ei lähe. Ainus teadaolev lisasoodustus töötajale võiks olla tasumine ööbimise eest. Kui aga töötaja ise ööbimise kulud tööandjale kompenseerib, siis langeb ka siin erisoodustuse küsimus ära.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et nn motivatsiooniürituste korraldamine oma töötajatele mõnes välisriigis või Eesti toredates kohtades ei tähenda automaatselt, et tegemist oleks ettevõtlusega mitteseotud kulutusega või töötaja jaoks erisoodustusega. Maksustamise seisukohast tuleb vaadata, mida seal üritusel tehakse, mitte seda, kus see toimub. Selleks on oluline analüüsida, milline on ürituse päevakava, kui palju tegeletakse tavapärasel tööajal tööga ja kui palju vaba aja veetmisega ning millised on viimasega seotud proportsionaalsed- ja otsekulud.
