Käibemaksuseadusest (KMS) tulenevalt on oluline, kas ja millal on tegemist ettevõtte üleminekuga ja millal kauba või teenuse müügiga. Vastavalt KMS § 4 lg 2 p 1 ei teki käivet ettevõtte või selle osa üleandmisest võlaõigusseaduse (VÕS) tähenduses, samas kauba müügist või teenuse osutamisest tekib käive.

Ühel juhul käibemaksu ei lisata ja ostjal ei teki sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ja teisel juhul lisatakse käibemaks ning ostjal tekib sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Tulenevalt sellest, et kauba või teenuse müügil ja ettevõtte või selle osa üleminekul on käibemaksu seisukohast täiesti erinevad tulemid, on nende tehingute defineerimine põhjustanud küllaltki palju segadust. Paljudel juhtudel on maksumaksjad püüdnud käibemaksu maksmise vältimiseks kauba müüki ümber klassifitseerida ettevõtte üleminekuks. Samas on esinenud vastupidiseid vaidlusi, kus maksuhaldur hindab äriühingu tegevuse ümber, väites, et kauba müük ei ole tegelikkuses midagi muud, kui ettevõtte üleminek. Tihti on küsimus detailides, mille valesti tõlgendamisega võib kaasneda oluline maksurisk.

Riigikohus on selles osas korduvalt oma seisukohta kujundanud. Kuna KMS on ettevõtte ülemineku osas suhteliselt lakooniline, siis on Riigikohtu praktikaga tutvumine maksumaksjale oluline lisainfo allikas, mille alusel tehingute tegemisel riske maandada.

Alljärgnevalt annan lühidalt ülevaate Riigikohtu ühest esimesest selle teemalisest seisukohast, kas ja millal on tegemist ettevõtte või selle osa üleminekuga VÕS tähenduses ja millal on tegemist tavalise kauba müügiga. Kes soovib nimetatud lahendiga põhjalikumalt tutvuda, siis see on leitav Riigikohtu kodulehelt. Järgnevalt toon välja olulisemad seisukohad. Kindlasti tuleb arvestada, et Riigikohtu on selles küsimuses teinud veel hulgaliselt otsuseid, mis täpsustavad nende senist seisukohta. Külla aga on aluspõhimõte välja toodud just käsitletavas lahendis.

Riigikohtu halduskolleegium toob välja, et ettevõtte või selle osa ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja ka äriühingute eelnevat ja järgnevat käitumist. Ettevõtte ülemineku hindamisel arvestatavateks kriteeriumiteks on Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohalt muu hulgas:

• ettevõtte tüüp;
• kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek;
• immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine;
• kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus;
• üleminekule eelneva ja järgneva tegevuse sarnasus;
• majandustegevuse jätkuvus ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg;
• mõnede ettevõtjate puhul ka personali säilimine;
• ettevõtja omandaja varasem tegevus;
• üleandja ja omandaja tegevuskoht;
• juhtorganite liikmete kattuvus.

Riigikohtu halduskolleegiumi arvamuse kohaselt on nendel kriteeriumitel eri tüüpi ettevõtete puhul erinev kaal. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ainuüksi kauba müüki ei saa käsitleda ettevõtte või selle osa üleminekuna. Analüüsida tuleb ka seda, kas koos kaubaga antakse üle ka lepingud, ettevõtte õigused ja kohustused.

Tehingu ebaõige kvalifitseerimise puhul on risk eelkõige ostjal. Arvestada tuleb nimelt sellega, et kui ostja ostab enda teada kaupa ja maksuhaldur klassifitseerib tehingu ümber ettevõtte üleminekuks, siis ei ole ostjal õigust arvel näidatud sisendkäibemaksu riigilt tagasi küsida. Samuti saab ostja kaubaga koos ka võimalikud kohustused.

Loe lisaks Riigikohtulahendit 3-3-1-20-11.