Äriühingus on majandustehing sooritatud, algdokument kõigi oma kohustuslike rekvisiitidega jõudnud raamatupidaja juurde ja edasi? Edasi võtab algaja raamatupidaja lahti oma ettevõtte raamatupidamise sise-eeskirjad, uurib toimunud tehingu sisu, kontrollib oma mõtet ja asub koostama lausendit. Aga lausendist hiljem, esialgu räägime kontodest. Aga hakkaks kohe näitega pihta, saaks selgem, mis?
Ilus tehing, panga arveldusarvel oleva raha kassasse toomine. Oletame, et usin juht käis ise pangas raha toomas ja sai sealt ka raha väljamakseorderi. Seesama order jääb tehingu toimumist kinnitama (kuigi tegelikult kinnitab tehingut ka panga väljavõte) ja on meie jaoks algdokument. Mõeldes läbi tehingu sisu – raha liikumine panga arveldusarvelt kassasse – võib olla kindel, et tegemist tuleb kahe kontoga, kontoga Pank ja kontoga Kassa. Mõlemad kontod kuuluvad bilansi aktivakontode hulka rahakirjele, nende lõppsaldo peab olema deebetis.
Mis on konto puhul oluline, on konto põhitunnused. Konto tunnused on lihtsad, mõtle kasvõi bilansi peale hetkeks. Seega, jäta meelde,
kontol on kaks poolt – deebet ja kreedit.
Konto parem pool on kreedit ja konto vasak pool on deebet. Mõlemad pooled peavad olema kajastatud (no näiteks kahepoolses tabelis).
Ehk, kui on konto Kassa, siis on sellel kontol deebet ja kreedit. Õppeperioodil armastatakse kontosid tutvustada kontoristidel, mis näevad välja umbes niimoodi:
|
Konto KASSA
|
|
| DEEBET | KREEDIT |
Hoopis olulisem kui see, kas me teeme konto ristina või reana, on hoopis asjaolu, et ei unustataks ära konto tunnuseid, põhitunnuseid. Ja need olid – kahepoolselt kajastatud deebet ja kreedit, muidugi!
Kontole omistatakse nimetus ja number, aga ka algjääk, lõppjääk ning käive nende kahe vahel. Iga konto kuulub omaette kontoklassi, nii et klassimääratlus on samuti vajalik.
Välja näeks see siis umbes selliselt:
|
Konto KASSA |
|
| DEEBET |
KREEDIT
|
| ALGSALDO | |
| Konto käive |
Konto käive
|
| Lõppsaldo | |
Kui nüüd vaadata seda kontoristi, võiks ju küsida, aga kuidas ja mismoodi me need saldod saame-leiame-paneme? Tegelikult ei ole siingi midagi keerulist. Bilansi juures sai räägitud aktivast ja passivast ning mis need on. Mõtle nüüd klass madalamalt ja saad aru küll, eksole! Kui on tegemist aktivakontoga, siis on konto saldo deebetis. Kui passivakontoga (pangalaen või osakapital), siis on konto saldo kreeditis.
Sellist konto saldo määramist nimetatakse kontode liigitamiseks (või klassideks). Kontoklass määratakse igale kontole tulenevalt vajadusest suunata konto saldo kas deebetisse või kreeditisse.
Kontodest rääkides peab märkima, et erinevaid kontosid eristatakse teineteisest konto iseloomust tulenevast erineva klassi määratlemisega.
Konto klassiks nimetatakse konto iseloomust tulenevat vajadust saldo suunamiseks kas deebetisse või kreeditisse.
Millised saavad klassid olla, aimad Sa juba isegi. Vaata korraks jälle bilansile otsa ja ma kinnitan, et konto klass saab olla kas varaklass; kohustuste klass; omakapitali klass ja tuluklass. Nüüd peaks uuesti sise-eeskirja lahti võtma ja kontrollima, kas kontolassid on kontoplaanis kenasti kirjas.
Aga paraku on mul Sulle veel uudiseid! Kui juba on olemas üks konto, tema klass on määratud, nimi ja number omistatud ja saldo olemas, siis tea, et kontode perekond on laiem kui klassimääratlus ehk need neli klassi.
Päris raamatupidamisarvestuses on olemas aktivakontod, passivakontod, aktiva-passivakontod, kontraaktivakontod, kontrapassivakontod ja tulemuskontod. Konto liigitamine käib ikka endiselt, arvestatakse poolt, kuhu saldo suunata. Kuid mida tähendab see müstiline kontra seal ees..
Aktivakonto – kogutakse kokku kõik andmed vara jääkide ja liikumiste kohta.
Aktivakonto algsaldo on deebetis ja lõppsaldo samuti deebetis.
Passivakonto – kogutakse andmeid kapitali üksikute liikide ja nende muutuste kohta.
Passivakonto alg- ja lõppsaldo asuvad kreeditis.
Aktiva-passivakonto – arvestuskonto, kus pole oluline, kas saldo on deebetis või kreeditis.
Siin ei ole oluline, millisel konto poolel on saldo, mõlemad saldosuunad on õiged. Praktikas sobib selline kontoliik näiteks mõne partnersuhte arvelduste üle arvepidamisteks, kellele mõnikord olete võlgu teie, mõnikord partner. Siis tulebki kontoplaanis ja raamatupidamisprogrammis (kui vaja) märkida kahesuunalise konto liik.
Kontraaktivakonto reguleerib mingi kindla aktivakonto jääki, kuid on passivakonto iseloomuga. Kasutada saab seda põhivara kulumi- ehk amortisatsiooniarvestuseks. Paraku on niimoodi seatud, et kui ettevõttel on põhivara, siis tuleb sellelt põhivaralt arvestada ka amortisatsiooni. Siin sobibki kasutada kontraaktivakontot, sest amortisatsioon on kulu, kuid samas on vaja amortisatsiooni kajastada passivakontol. Bilansis nõutakse selle summa esitamist aktivas, põhivarade hulgas ja loomulikult jääkmaksumuses. Siis on hundid söönud ja lambad terved.
Kontrapassivakonto – kasutatakse, kui tekib vajadus reguleerida bilansi passiva poolt miinuskandega passivakonto iseloomuga aktivakonto saldot.
Tulemuskonto – konto, millel selguv äriühingu kasumi- või kahju. Tulemuskonto on ainus alg- ja lõppsaldota konto (null ei ole ju number), sest majandustegevuse tulemus, milline ta siis ka ei oleks, kantakse hiljem kontole “Aruandeaasta kasum (kahjum)”. Sellist ümberkannet nimetatakse ka konto sulgemiseks. Järgmise perioodi lõpus avatakse ja suletakse tulemuskonto uuesti.
Korrespondeeruvateks kontodeks nimetatakse tehingu kirjendamisel kasutuselevõetud kontosid.
Kui me alustasime peatükki raha liigutamisega pangast kassasse, siis mõlemad, nii konto Kassa kui konto Pank, on tehingu kirjeldamisel kasutusse võetud ja nemad ongi selle tehingu korrespondeeruvad kontod, millest edaspidi moodustub raamatupidamisarvestuses ülevaatlik kontrollsüsteem. Mis süsteem? Ikka pea- ja päevaraamatus, muidugi, kontodest nad ju põhja saavadki!
