Rahavoogude aruande koostamise vajadus tekib tavaliselt kord aastas. Seejuures ei ole see raamatupidajatele just kõige lihtsam tegevus. Isegi kogenud raamatupidajad näevad aruande koostamisega palju vaeva. Kuidas aruanne klappima panna?

Audiitorkontrolli käigus tulevad tihti välja rahavoogude aruande koostamisel tekkivad levinumad vead. Vigade põhjuste leidmiseks tuletame meelde põhimõtted ja reeglid, mille järgi kõnealust aruannet koostatakse ning selgitame võimalike eksimuste kohad.

Raha

Enne aruandega alustamist tuleb selgeks teha, mida ettevõte rahaks liigitab. Raamatupidamise Toimkonna juhendis (RTJ) 2 toodud rahavoogude aruande eesmärgi järgi peab aruanne kajastama muutust rahas ja raha ekvivalentides aruandeperioodi jooksul. See tähendab, et lisaks kassas ja arvelduskontol asuvale rahale tuleb arvesse võtta ka raha ekvivalendid, milleks RJT 2 kriteeriumite järgi on lühiajalised (kuni kolmekuulise tähtajaga) kõrge likviidsusega investeeringud, mida on võimalik konverteerida teadaoleva rahasumma vastu ning millel puudub oluline turuväärtuse muutuse risk. Nende kriteeriumite kohaselt kuuluvad raha hulka lühiajalised deposiidid ja osalused rahaturufondides.

Ettevõttel võib olla ka selliseid investeeringuid, mis võivad vastata nii raha kui ka muu finantsinstrumendi kriteeriumitele. Kuidas näiteks liigitada kontsernikontol asuvat raha? Kas tegemist on raha või nõudega kontsernikonto omaniku vastu? Lähtuda tuleb eespool toodud kriteeriumitest ning hinnata investeeringu rahaks konverteerimise võimalust. Kas ettevõte saab kasutada kontsernikontol olevat raha igal ajal oma äranägemise järgi? Kas kontsernikontolt on võimalik raha saada lühikese aja jooksul? Võib esineda olukordi, kus kontsernikontole paigutatud rahasummasid on ära kasutanud teine kontserni ettevõte. Sellisel juhul ei ole rahana kajastamine õigustatud ning tegemist on pigem nõudega.

Otse- ja kaudmeetod

RTJ 2 lubab äritegevuse rahavoogude kajastamisel kasutada otse- või kaudmeetodit. Erinevus nende kahe meetodi vahel on selles, kas rahavoogusid näidatakse tegelikult toimunud laekumiste ja väljaminekute järgi või tuletatakse need bilansikirjete alusel. Otsemeetod nõuab tegelike rahaliikumiste esitamist rahavoogude aruandes, milleks on müügitehingutega seotud laekumised, raha väljaminekud, mis on seotud kaupade ostu ning muude kauba- ja tegevuskulude eest tasumistega, palgakuludega seotud raha väljaminekud ning laekumised ja tasumised, mis on seotud muude äritulude ja -kuludega. Kõikide laekumiste ja tasumiste väljaselgitamine ning nende liigitamine äri- ja muudeks tegevusteks võib osutuda väga töömahukaks ja aeganõudvaks ülesandeks. Seepärast eelistavad ettevõtted äritegevuse rahavoogude koostamisel sageli kaudmeetodit.

Kaudmeetod on tehniliselt lihtsam, sest ei vaja kõikide rahaliikumiste tuvastamist. Seejuures ei välista tehniline lihtsus muude probleemide tekkimist. Kuna tegemist ei ole tegelike rahaliikumistega, jääb väheste kogemustega koostajal tihti arusaamatuks, mida väljendavad selle meetodi rakendamisel kajastatavad summad. Kuidas täpsemalt töötab kaudmeetod, vaatame äritegevuse rahavoogude koostamist käsitlevas osas.

Ükskõik mis valiku ettevõte äritegevuse rahavoogude koostamisel teeb, tulemus peab olema sama. See tähendab, et nii otse- kui ka kaudmeetodi abil leitud rahavood peavad omavahel võrduma. Seda mõtet demonstreerib lihtne valem:

aruandeperioodi rahavood = äritegevuse rahavood + investeerimistegevuse rahavood + finantseerimistegevuse rahavood.

Olenemata meetodist peab esimese komponendi näitaja jääma samaks. Seega, kui eri meetodid annavad erineva tulemuse, viitab selline olukord arvutusveale.

Äritegevuse rahavood

Äritegevuse rahavoogusid kajastava aruandeosa eesmärk on näidata, kas ja kui suurel määral suudab ettevõte genereerida rahavoogusid oma tavapärase äritegevuse käigus. Asjaolu, et ettevõtte äritegevuse rahavoog on aastast aastasse negatiivne, võib viidata puudujääkidele ettevõtte äristrateegias või ärimudelis. Sellisel ettevõttel esineb raskusi oma tegevuse finantseerimisega ning opereerimiseks vajaliku rahavoo saavutamiseks tuleb leida väliseid finantseerimisallikaid.

Äritegevuse rahavoogude alla liigitatakse kõik raha sissetulekud ja väljaminekud, mis on seotud ettevõtte põhitegevusega ning mida kirjeldasime otse- ja kaudmeetodit tutvustavas osas.

Lisaks neile on veel kaht liiki sissetulekuid ja väljaminekuid, mida RTJ 2 lubab liigitada kahel moel. Nimelt on dividendidelt tasutud tulumaksu võimalik liigitada kas äritegevuse või finantseerimistegevuse rahavoogude alla, samuti tasutud intressid. Saadud intressid ja dividendid võib liigitada kas äri- või investeerimistegevuse alla. Kummagi liigituse põhjuste ja tagajärgede üle võib pikalt arutleda. Mõlemad variandid on lubatud. Iga ettevõte peab lähtuma oma spetsiifikast ja nägemusest selle kohta, kas eespool toodud rahavood kuuluvad äri- või muude tegevuste valdkonda. Oluline on, et kord valitud liigitust kasutataks järjepidevalt.

Kaudmeetodi rakendamisel tuleb alustada kasumist. Kasutatakse kaht varianti: alustatakse kas äri- või puhaskasumist. Ärikasumist alustamine on lihtsam, sest sealt on juba elimineeritud finantseerimistegevuste mõju (finantstulud ja -kulud). Kuna ärikasum võib sisalda ühelt poolt mitterahalisi tehinguid, teiselt poolt ka äritegevusega mitteseotud tehinguid (näiteks kasum põhivara müügist, mis liigitatakse investeerimistegevuse alla), siis tuleb selliste tehingute mõju elimineerida. Teiste sõnadega, tuleb taastada selline ärikasum, mis tekiks siis, kui see sisaldaks vaid äritegevusega seotud rahalisi tehinguid. Ärikasumis sisalduvate mitterahaliste tehingute hulgas võivad olla amortisatsioonikulu, kulu/tulu eraldiste muutusest (kuna sellisel muutusel pole
rahalist mõju) ja kasum/kahjum põhivara müügist.

Kui mitterahaliste ja äritegevusega mitteseotud tehingute mõju ärikasumile on eemaldatud, hakatakse tuletama äritegevuse rahavooge. Selleks võetakse ette kõik äritegevusega seotud nõuded ning arvutatakse nende nõuete muutus aruandeperioodil.

Sellel etapil on oluline eristada ning elimineerida arvutustest need nõuded, mis ei ole seotud äritegevusega.

Nende hulka võivad kuuluda laenu- ja intressinõuded, lühiajalised investeeringud aktsiatesse või muudesse väärtpaberitesse, nõuded müüdud põhivara eest. Praktikas kajastatakse laenu- ja intressinõudeid ning muid lühiajalisi finantsinvesteeringuid eraldi kontodel ning nende elimineerimine nõuete muutusest ei ole keeruline. Põhivara müügiga seotud nõuded võivad tekitada probleemi, sest sageli kajastatakse neid tavapäraste müügitehingute seas. Selliste nõuete elimineerimiseks peab rahavoogude aruande koostaja olema teadlik nende olemasolust ning arvestuse süsteem peab lubama vastavate müügitehingute ja nõuete kergendatud tuvastamist (näiteks võib põhivara müügitehingute tuvastamist lihtsustada teatud tunnustega raamatupidamiskannete numbrite rakendamine).

Järgmise sammuna arvutatakse välja varude ja kohustuste muutus. Varude muutuse arvutamist võib mõjutada varudest ja varudesse ümberklassifitseerimine, mille mõju tuleb elimineerida. Kohustuste muutuse puhul tuleb meeles pidada, et elimineerida tuleb ka äritegevusega mitteseotud kohustused ja mitterahalised kohustused, näiteks laenu- ja intressikohustused, muud lühi- ja pikaajalised finantskohustused (arvelduskrediit, võlakirjad jms), igasugused eraldised ja põhivara soetamisega seotud võlad hankijatele.

Lisaks võib äritegevuse rahavoogude koosseisus kajastada ka dividendide väljamaksmisega seotud tulumaksu, tasutud intressid, saadud intressid ja dividendid.

Investeerimistegevuse rahavood

Investeerimistegevuse rahavoogude eraldi avalikustamine on oluline, sest need rahavood näitavad, kui suuri kulutusi on tehtud tulevaste tulude teenimiseks ja rahavoogude tekitamiseks kavandatud ressurssidele. Investeerimistegevuse rahavoog illustreerib ettevõtte arenguväljavaateid. Olulised kulutused investeerimistegevuse käigus loovad baasi ettevõtte tegevuse edasiseks laiendamiseks.

Investeerimistegevuse rahavoogusid võib kajastada ainult otsemeetodil.

See tähendab, et arvesse võetakse ainult sellised tehingud, mille käigus on toimunud tegelik raha liikumine. Investeerimistegevuse rahavoogude koosseisus kajastatavad tehingud on näiteks järgmised:

(a) materiaalse ja immateriaalse põhivara ost ja müük;
(b) kinnisvarainvesteeringute ost ja müük;
(c) tütar- ja sidusettevõtete ost ja müük;
(d) muude finantsinvesteeringute ost ja müük;
(e) teistele osalistele antud laenud;
(f) antud laenude laekumised;
(g) kauplemiseesmärgil soetatud tuletisinstrumentide ost ja müük;
(h) saadud intressid ja dividendid.

Äriühenduse käigus saadud raha (tütarettevõtete soetamise hetkel kontol “Raha ja pank” kajastatud summad) kajastatakse samuti investeerimistegevuse rahavoogude koosseisus.

Investeerimistegevuse rahavoogude koostamise tõttu on raamatupidajad mõnikord uurinud, kas põhivara soetamisel ja müügil makstud ning laekunud summad tuleb rahavoogude aruandes kajastada koos käibemaksuga või ilma. Otsemeetodil koostatud rahavoogude aruande osades kajastatakse kõik summad ilma maksudeta, sest maksude mõju võetakse arvesse äritegevuse rahavoogudes nõuete ja kohustuste muutustes.

Finantseerimistegevuse rahavood

Finantseerimistegevuse rahavoogude eraldi avalikustamine on oluline, sest see võimaldab prognoosida ettevõtte rahastajate nõudeid tulevastele rahavoogudele ning näitab, millisel määral sõltub ettevõtte tegevus välistest finantseerimisallikatest. Finantseerimistegevuse rahavoogude koosseisus kajastatakse ainult tegelikult toimunud raha liikumised, st need rahavood kajastatakse otsemeetodi abil. Peamised finantseerimistegevuse alla liigitatavad tehingud on järgmised:

(a) laenude saamine;
(b) saadud laenude tagasimaksmine;
(c) kapitalirendi põhiosamaksed;
(d) aktsiate emiteerimine;
(e) omaaktsiate ostmine ja müük;
(f) dividendide maksmine.

Kui ettevõtte arvestussüsteemid võimaldavad raha liikumisega seotud tehinguid kergelt tuvastada, ei peaks investeerimis- ega finantseerimistegevuse rahavoogude koostamisega probleeme tekkima.

Kontrollvalemid

Olemas on mõned valemid, mis aitavad kontrollida otsemeetodil kajastatud rahavoogude õigsust või tuvastada kohti, kus võib esineda probleeme rahavoogude arvutamisega. Kontrollvalemite kõige lihtsam näide on makstud või laekunud intresside arvutamine järgmiselt:

intressivõla algsaldo (bilansis) + intressikulu (kasumiaruandes) – intressivõla lõppsaldo (bilansis) = makstud intressid

Võib esineda olukordi, kus selle valemi rakendamisel saadud summa ei anna õiget tulemust. See võib juhtuda siis, kui intresse tasuti mitterahaliselt (näiteks tasaarveldati mõne nõudega sama osapoole vastu) või kui intressivõla kontol kajastatakse ka mingite muude tehingute tulemusena tekkinud võlad. Laekunud intressi kontrollimiseks võetakse valemisse intressinõude saldod ning perioodi intressitulu.

Põhivara soetamisest laekunud raha on võimalik kontrollida järgmiselt:

võlad hankijatele (põhivara soetamisest) algsaldo + soetatud põhivara soetusmaksumuses (väljavõte põhivara registrist) – kapitalirendi tingimustel soetatud põhivara soetusmaksumuses – võlad hankijatele (põhivara soetamisest) lõppsaldo = põhivara soetamisel tasutud raha

Selle valemi rakendamine eeldab vajaliku informatsiooni olemasolu ja kättesaadavust. Tuleb eristada sellised võlad hankijatele, mis on seotud põhivara objektide soetamisega, samuti tuleb eristada sellised soetamised, mis on tehtud kapitalirendi tingimustel.

Analoogselt võib välja arvutada ka põhivara müügist laekunud raha:

nõuded ostjate vastu (põhivara müügist) algsaldo + müüdud põhivara müügihinnas (kui olemas, siis väljavõte põhivara registrist) – nõuded ostjate vastu (põhivara müügist) lõppsaldo = põhivara müügist laekunud raha.

Eespool toodud valemite rakendamine ei pruugi lahendada kõiki rahavoogude aruande koostamisega tekkivaid raskusi, kuid kindlasti aitavad kontrollida koostatud rahavoogude õigsust.

Valuutakursside muutuste mõju

Seda rahavoogude aruande kirjet kasutatakse tihti aruande nii-öelda tasakaalustamiseks ja vajaliku tulemuse saavutamiseks. Tegelikult on sellel kirjel väga selge ja täpne sisu: valuutakursi muutuste real tuleb kajastada sellised rahajääkide muutused kassas ja pangakontol, mis on tingitud valuutakursside muutusest. Illustreerime seda näitega.

Ettevõte hoiab pangakontol raha valuutas, näiteks Ameerika dollarites. Aruandeperioodi alguses oli kontol 1000 dollarit. Vastavalt perioodi alguses kehtinud vahetuskursile 1 EUR = 1,3 USD vastas see summa 769,23 eurole. Perioodi lõpus oli ettevõtte kontol endiselt 1000 dollarit, kuid vahetuskurss oli 1 EUR = 1,27 USD. Uue vahetuskursi kohaselt kajastab ettevõte lõppsaldona 787,40 eurot. Alg- ja lõppsaldo vahe 18,17 eurot tuleb kajastada valuutakursside muutuste mõju real plussmärgiga, sest eurodes väljendatud rahasaldo on kasvanud.

Muud valuutakursside muutused võetakse arvesse teistes rahavoogude aruande osades. Äritegevusega seotud valuutakursi muutused on kajastatud ärikasumi koosseisus.

Olemas on kaht liiki kasumeid ja kahjumeid, mis on seotud valuutakursside muutustega: realiseeritud ja realiseerimata.

Realiseeritud kasumid ja kahjumid on need, mis tekivad raha laekumisel või maksmisel. Realiseerimata kasumid ja kahjumid tekivad siis, kui välisvaluutas nõuded ja kohustused hinnatakse aruandeperioodi lõpus ümber arvestusvaluutasse. Nii realiseeritud kui ka realiseerimata kasumid ja kahjumid, mis on seotud äritegevuse käigus tekkinud nõuete ja kohustustega, kajastatakse muude äritulude või -kulude koosseisus, seega sisalduvad need ärikasumis. Kuna realiseerimata kasumil või kahjumil valuutakursside muutusest on mitterahaline iseloom (raha ei ole veel liikunud ja toimub ainult nõude või kohustuse ümberhindamine), siis tuleb nende mõju ärikasumist elimineerida. Vastasel juhul oleksid nad kajastatud kahekordselt – nii ärikasumis kui ka nõuete ja kohustuste muutustes. Praktikas on realiseerimata valuutakursside muutuste mõju sageli pigem ebaoluline ning seda ei elimineerita.

Investeerimis- ja finantseerimistegevusega seotud valuutakursside muutuste mõju kajastatakse rahavoogude aruandes vaid realiseeritud osas, st seoses raha maksmise või laekumisega. Kui raha tasumist või laekumist kontrollitakse pangakonto väljavõtte alusel, võetakse valuutakursside muutuste mõju arvesse automaatselt. Juhul kui investeerimis- või finantseerimistegevusega seotud raha liikumisi tuletatakse eespool toodud valemite abil, peab tulemust korrigeerima valuutakursi muutuste mõju arvestades.

Konsolideeritud rahavoogude aruanne

Konsolideeritud aruanne peab kontserni rahavooge kajastama kui ühe eraldiseisva üksuse rahavoogusid. Kuna konsolideeritud bilansi ja kasumiaruande koostamise käigus kõik omavahelised saldod ja käibed elimineeritakse, siis on konsolideeritud rahavoogude aruannet kergem koostada konsolideeritud bilansi ja kasumiaruande põhjal. Rahavoogude koostamisel tuleb kasutada artiklis kirjeldatud metoodikaid.

Miks ei klapi?

Miks tekkivad raskused rahavoogude aruande koostamisega? Põhjusi võib olla mitu, esiteks vale metoodika kasutamine. Sageli aetakse segi kaud- ja otsemeetod ning tuletatakse investeerimis- ja finantseerimistegevuse rahavood samal viisil kui äritegevuse rahavood. Teiseks põhjuseks on rahavoogude aruande koostamiseks vajaliku informatsiooni puudumine. Raamatupidajal peab olema hea ülevaade kõikidest tehingutest, mis võivad mõjutada rahavoogude aruannet, sealhulgas mitterahalised tehingud (tasaarveldused, bartertehingud), tehingud põhivara objektidega, laenude liikumised, tasutud ja saadud intressid ja muud. Kui arvestussüsteem võimaldab asjakohaste andmete kerget tuvastamist, on suurem osa tulemusest juba käes.

Ilmunud ajakirjas Raamatupidamise Praktik, 3/2012