Majandusaasta aruandes esitatud infot kasutavad ettevõtjad, analüütikud, investorid, laenuhaldurid ja paljud teisedki, et hinnata ettevõtete tulemusi võrreldaval tasapinnal. Kasutades bilansis ning kasumi ja rahavoogude aruannetes kajastatud näitajaid, saab arvutada kerge vaevaga välja ettevõtte tegevust iseloomustavad finantssuhtarvud. Meetod on tuntud ka kui fundamentaalanalüüs. Suhtarvude abil saab mõõta ettevõtete operatiivset efektiivsust, likviidsust, stabiilsust ning kasumlikkust, see annab sisukamat infot kui individuaalsed finantsnäitajad.
Suhtarvude võlu peitub selles, et nad võimaldavad standardiseerida tooreid andmeid ning võrrelda ettevõtete ja majandusharude käitumist ajas. Numbrite suhestamisel saab reastada kõik ettevõtted võrdlemisi sarnasele tegevusmaastikule ning hinnata nende tulemuslikkust, jättes välja tihti segavad faktorid nagu ettevõtte suurus, müügimaht ja turuosa. Näiteks võib küpsem ettevõte näidata kümme korda suuremat müügitulu kui sama majandusharu väike ettevõte, mistõttu võib suurem ettevõte näida võimsam ja edukam. Võrreldes neid kahte ettevõtet suhtarvude, nagu näiteks varade rentaablus (Return-on-Assets), omakapitali rentaablus (Return-on-Equity) ja bruto kasumimarginaal, põhjal võib ilmneda hoopis, et väiksem ettevõte toimib palju efektiivsemalt, genereerides kaasatud kapitali ühiku kohta oluliselt rohkem kasumit. Suhtarvude valdamine on kasulik tööriist ka ettevõtte sees, võimaldades mõõta ettevõtte tegevust aastate, kvartalite või kuude lõikes.
Enimlevinud suhtarve saab jaotada nelja suuremasse kategooriasse: likviidsuse suhtarvud, varade käibe suhtarvud, finantsvõimenduse suhtarvud ja kasumlikkuse suhtarvud.
Likviidsuse suhtarvud
Likviidsuse suhtarvud mõõdavad ettevõtte võimet konverteerida varasid rahaks. Kuna mõõdetakse erinevate varaklasside suhet kohustustesse, saab likviidsuse suhtarvudeks vajamineva info kätte, kui visata kiire pilk bilansile. Lühiajalise võlgnevuse kattekordaja (Current ratio) on lihtne suhtarv, mis mõõdab käibevarade suhet lühiajalistesse kohustustesse. Vältida tuleks suhet 1:1 ja heaks näitajaks peetakse kordaja väärtust üle 1,5.
Likviidsuskordaja (Quick ratio) on sarnane, kuid käibevaradest elimineeritakse varud, kuna need pole sageli piisavalt likviidsed. Mõistlikuks väärtuseks peetakse kordajat väärtusega üle 0,6.
Viimane oluline likviidsussuhtarv on maksevalmiduse kordaja (Cash ratio), mille puhul arvestatakse ainult raha ja likviidseid väärtpabereid jagatuna lühiajaliste kohustustega. Maksevalmiduse kordaja näitab põhimõtteliselt seda, kuidas suudaks ettevõte oma lühiajalisi kohustusi hetke seisuga täita.
Varade käibekordajad
Varade käibekordajad (Asset turnover ratios) hõlmavad olulisi suhtarve, mis mõõdavad erinevaid bilansi varade ja müügitulude suhteid. Üldiseim varade kasutamist peegeldav suhtarv ongi varade käibekordaja, mis saadakse jagades müügitulud perioodi keskmise koguvarade mahuga. Kuna seda näitajat mõjutab ettevõtete erinev amortisatsioonipoliitika, siis minnakse tihti detailsemaks ja valitakse piiratud varade grupp. Näiteks saab nõuete käibekiiruse kätte, kui jagada perioodi müügi keskmine müügireskontro saldoga. Varude käibekordaja saadakse, kui jagada müügitulu keskmine varudega võrdlusalusel perioodil.
Finantsvõimenduse suhtarvud
Finantsvõimenduse suhtarvud pakuvad nende kasutajatele infot ettevõtte pikaajalise maksevõimelisuse kohta. Need suhtarvud on oma olemuselt sarnased likviidsussuhtarvudele, kuid on seotud just pikaajaliste kohustustega. Levinumad suhtarvud on võlakordaja (Debt-to-assets ratio) ja võla-omakapitali suhe (Debt-to-equity ratio). Võlakordaja saadakse jagades koguvõla koguvaradega. Madal võlakordaja viitab sellele, et ettevõte ei ole oma tegevuse finantseerimisel laenudest sõltuv. Võla ja omakapitali suhe peegeldab teatud määral ka võõrkapitali kasutamisega seonduvat riski. Liiga kõrge võla-omakapitali suhe võib viidata sellele, et ettevõte panustab liiga palju laenatud kapitalile ning on avatud erinevatele tegevus- ja majanduskeskkonna muutusega seotud riskidele.
Näiteks on viimastel aastatel olnud Eestis mitmed ettevõtted raskustes, kuna võla- omakapitali suhe on varasematel aastatel võetud pikaajalise laenukapitali mõjul langenud panga poolt seatud kriitilise piirini või alla selle. Sellisel juhul on oht, et ka majandusaasta aruandes tuleb kohustus lühiajaliseks tõsta, mis omakorda mõjub hävitavalt ettevõtte likviidsusnäitajatele. Lahenduseks võib olla pangaga aegsasti kontakti otsimine ja laenukohustustele panga kinnituskirja võtmine, kus pank kinnitab, et ta võla-omakapitali suhte rikkumisele vaatamata siiski võlga sisse nõudma ei asu. Et vältida pikaajalise kohustuse lühiajaliseks kandmist tuleks kinnituskiri hankida enne bilansipäeva. Hilisem kinnitus annab aruandes küll lisainfot olukorra kohta, kuid pikaajalise kohustuse lühiajaliseks klassifitseerimisest kahjuks enam ei pääseta.
Kasumlikkuse suhtarvud
Kasumlikkuse suhtarvud, nagu bruto kasumimarginaal ning varade ja omakapitali rentaablus (ROA ja ROE) toovad välja, kui efektiivselt suudab ettevõte müügist, varadest ning omakapitalist kasumit genereerida. Bruto kasumimarginaal saadakse, kui jagada brutokasum müügituluga. Mõlemad nii ROA kui ka ROE saadakse, kui jagada puhaskasum vastavate kogusummadega bilansist.
Suhtarvude oskuslik kasutamine loob erinevaid väärtusi nii kogenud juhile kui algajale majandushuvilisele, võimaldades eelkõige võrdsustada näitajaid ettevõttesiseselt või ettevõtete vahel, aga samuti näiteks tuvastada olulist infot, mis on peidetud ettevõtete majandusaasta aruannete ridade vahele.
