Põhivara arvestuses tuleb ette olukordi, kus parendustega seotud kulutused lisatakse põhivara soetusmaksumusele (seda muidugi juhul, kui need vastavad põhivara mõistele ja vara bilansis kajastamise kriteeriumitele). Probleeme tekitab asjaolu, et seejuures jäetakse tihti raamatupidamisprogrammis olev amortisatsioonimäär muutmata, mis tegelikult toob kaasa põhivara järelejäänud eluea pikenemise. Sooviksimegi raamatupidajate ja juhtkonna tähelepanu juhtida põhivara eluea määramisele, et raamatupidamisandmed peegeldaksid tegelikku olukorda.
Toome siinkohal selgitava näite:
Põhivara soetati 31.12.2011 10 000 euro eest ning kasulikuks elueaks hinnati sellele hetkel 60 kuud ehk 5 aastat (amortisatsioonimäär 20% aastas). Kulumi arvestus peaks seega lõppema 31.12.2016. 31.12.2013 tehakse põhivarale oluline parendus summas 4 000 eurot, mis lisatakse soetusmaksumusele juurde. Järgnevas tabelis oleme võrrelnud põhivara eluea kujunemist kolmes olukorras: kui parendust ei oleks tehtud; kui parenduse lisamisel amortisatsioonimäära ei muudeta; kui amortisatsioonimäära korrigeeritakse vastavalt järelejäänud elueale ja uuele soetusmaksumusele.
Tabeli info põhjal selgub, et vaikimisi seadistuse aktsepteerimisel pikeneb antud näite puhul põhivaraobjekti eluiga kuue kuu võrra. Parendus võib aga ei pruugi pikendada põhivara kasulikku eluiga. Seda tuleks otsustada teadlikult ning parenduste tegemisel ja põhivara inventeerimisel tuleks vara järelejäänud kasulikku eluiga hinnata võttes arvesse parenduste mõju sellele. Vaikimisi eluea pikenemine korduvate parenduste tegemisel viib selleni, et põhivara ei amortiseerugi kunagi lõpuni ehk on lõputu elueaga. Selline olukord ei peegelda kindlasti tegelikku eluiga, mistõttu on oht, et aruanded koostatakse valede andmetega.
Artikkel on avaldatud Grant Thornton Rimessi 2014. aasta infokirjas nr 1
