Tõhus finantsplaneerimine on ettevõtte eduka tegutsemise üks nurgakivi. See aitab tagada nii pikaajaliste kui jooksvate kohustuste õigeaegse tasumise. Finantsplaneerimine seisnebki tegevuste kavandamises firma tuleviku finantseerimisvajaduse väljaselgitamiseks ja katmiseks ning selle eesmärk on tagada ettevõtte tegevuse tõrgeteta finantseerimine.
Finantsplaani vorm ei ole rangelt ette kirjutatud ning iga ettevõte võib koostada endale sobivas vormis finantsplaani. Siiski kasutatakse praktikas kõige sagedamini finantsaruannete vormi: koostatakse prognoositav bilanss, kasumiaruanne ja rahavoogude aruanne. Finantsaruannete vormis koostatud finantsplaani üks oluline eelis on see, et majandustegevuse tegelikud tulemused tuuakse välja samas vormis ning seetõttu on plaanide täitumist lihtne ja mugav hinnata.
Finantsaruannete vormis koostatud finantsplaani peamine väljund on rahavoogude aruanne, mis näitab eeldatavaid tuleviku rahavooge. Kuid rahavoogude prognoosimiseks tuleb prognoosida ka kasumiaruanne ning bilanss.
Kasumiaruanne näitab majandusaasta tegelikku finantstulemust ning võimaldab ühtlasi hinnata ettevõtte võimet kasumit teenida. Bilanss näitab ettevõtte finantsseisundit teatud ajahetkel ning võimaldab hinnata ressursse, mis on ettevõtte käsutuses kasumi teenimiseks. Kasum, bilanss ja rahavood on omavahel tihedalt seotud. Näiteks, kui ettevõte müüb teenust, kajastub see kõigepealt tekkepõhiselt tuluna kasumiaruandes ning nõudena bilansis. Kui raha laekub, kajastub see raha sissetulekuna rahavoogude aruandes ning nõude vähenemise ja raha suurenemisena bilansis. Neid seoseid kasutataksegi finantsplaani koostamisel.
Pikaajaline finantsplaan koostatakse aastate lõikes alustades tegelikust finantsseisust (varast, kohustistest ja omakapitalist). Lihtsam on finantsplaani koostada mitte aruannete lõikes vaid kindlas järjekorras rahavoogude rühmade lõikes alustades äritegevusest, jätkates investeerimistegevusega ning lõpetades finantseerimistegevusega.
Äritegevuse võtmeelement on müügitulude prognoos. Müük prognoositakse eeldatava toodangu, teenuste, projektide või muude tegevusmahtude põhjal. Äritegevuse planeerimise järgmine etapp on kulude prognoos ning siin saabki kasutada varasemate perioodide kasumiaruandeid. Kui vaadata ettevõtete kasumiaruannete struktuuri aastate lõikes, on selgelt näha, et teatud kulud on müügituluga tugevas korrelatsioonis ning moodustavad teatud protsendi müügitulust. Selliseid kulusid tuntakse finantsteoorias kui muutuvkulusid ning nende prognoosimisel kasutatakse sageli nn “protsent müügist” meetodit. Muidugi võib kasutada ka keerulisemaid meetodeid, näiteks regressioonanalüüsi, kuid see on kulukas ja ei ole väiksematele või keskmise suurusega ettevõtetele kättesaadav.
Ka teatud bilansinäitajad sõltuvad müügitulust. Varade poolel on sellised näitajad nõuded ostjate vastu ja varud, kohustiste poolel reeglina võlgnevused tarnijatele, võlgnevused töötajatele ning ka maksuvõlad.
Muidugi ei saa varasemate perioodide tulude, kulude ning nõuete ja kohustiste ja müügitulu suhet finantsplaani koostamisel aluseks võtta automaatselt. Neid tuleb korrigeerida olenevalt teadaolevatest asjaoludest. Näiteks, kui ettevõttel on planeeritaval aastal kavas palka tõsta, tuleb kasumiaruandes suurendada ka palgakulude ja kaasnevate maksukulude ning bilansis palga- ja seonduvate maksude võlgnevuse osatähtsust. Või kui ettevõttel on plaanis lühendada või pikendada ostjate tasumise tähtaegu, tuleb seda arvesse võtta ostjatelt laekumata summa planeerimisel bilansis.
Kui kasumiaruandes ja bilansis on äritegevuse näitajad prognoositud, saab nende põhjal koostada äritegevuse osa rahavoogude aruandes.
Järgmine etapp on investeerimistegevuse prognoosimine. Seda alustatakse plaanitavate investeeringutega seotud väljaminekute ja sissetulekute kandmisega rahavoogude prognoosi. Seejärel kantakse kasumiaruandesse eeldatav amortisatsioon ning muud investeeringutega seotud tulud ja kulud ning lõpuks arvutatakse nende andmete põhjal eeldatavad põhivara saldod bilansis. Selleks võetakse vastava põhivara liigi lõppseis tegelikust bilansist, liidetakse ja lahutatakse rahavoogude prognoosis näidatud sissetulekud ja väljaminekud, lahutatakse kasumiaruandes näidatud kulum ning korrigeeritakse kasumiaruandes näidatud muude tulude ja kuludega.
Finantsplaani koostamise viimane etapp on finantseerimistegevuse planeerimine. Alustatakse juba teadaolevate summadega (näiteks olemasolevate laenude tagasimaksed ja intressimaksed) rahavoogude aruandes ja kasumiaruandes. Seejärel kantakse rahavoogude aruandesse muud finantseerimistegevuse rahavood, näiteks investeeringute tegemiseks plaanitavad laenud, dividendide väljamaksed ja muu.
Kui finantseerimistegevus on rahavoogude prognoosi kantud, tuuakse välja raha muutus ning arvutatakse selle alusel välja raha lõppjääk prognoositavas bilansis. Kui raha lõppjääk on ettevõtte sisemiste kriteeriumide kohaselt piisav, jääb üle täita lüngad bilansis ning asuda esimese prognoosiaasta andmeid aluseks võttes planeerima järgmist aastat.
Kui aga raha lõppjääk ei ole sisemiste kriteeriumide järgi piisav, või on see koguni negatiivne, tuleb asuda plaane korrigeerima. Nii võib puudujäägi katteks planeerida täiendava laenu (sel juhul ei tohi unustada lisanduvat intressikulu kasumiaruandes ning intressimakseid rahavoogude aruandes) või omanike sissemakseid, võib kaaluda vara soetamist kapitalirendiga selle asemel, et maksta kogu summa jne. Kui täiendava finantseeringu saamine ei ole realistlik, tuleb minna tagasi algusesse, vaadata üle müügiplaan ja hinnata selle teostatavust olemasolevate finantseerimisallikate abil jne.
Eelneva kokkuvõtteks võib öelda, et bilansi ja kasumiaruande rolli finantsplaneerimisel on raske üle hinnata. Need on kasutatavad finantsplaani koostamise algallikana kui ka selle väljundina.
