Pakendiaruandluse korraldamise nõue on Eestis juba enam kui kümme aastat vana. Alates 2015. aastast tuleb pakendiaruandluse aruandeid ka auditeerida. Audit tuleb läbi viia juba 2014. aasta kohta koostatavatele pakendiaruannetele. Pakendiaruandluse audiitorkontrolli eesmärk on anda hinnang auditeeritava kalendriaasta pakendiaruande vastavuse kohta pakendiseaduse nõuetele. Auditeeritakse pakendiettevõtja koostatud pakendiaruannet.

Audit suurendab aruande kasutajale kindlustunnet, et aruandes ei sisaldu olulisi vigu. Üks seadusandja eesmärke oli muuta pakendiarvestus paremini kontrollitavaks ja pakendiaruandlus täpsemaks, mistõttu seatigi pakendiaruandlusele audiitorkontrollikohustus.

Pakendiettevõtjaks, kelle pakendiaruandlust on vaja auditeerida, on kõik ühingud ja organisatsioonid, kelle kalendriaastas Eestisse müügiks toodud pakendatud kauba või toodete või Eestis tegevuse käigus täiendavalt pakendatud toodete pakendite pakkematerjali kogus ületab plastpakendi puhul 100 kg ja/või muust materjalist pakkematerjali kogus 200 kg. Siinjuures tuleb tähele panna, et pakendiaruandluse pidamise ning pakendiauditi läbiviimise kohustus võib tekkida mitte ainult Eesti äriregistris registreeritud ühingutel, vaid ka näiteks välismaa äriühingute Eestis tegutsevatel filiaalidel ning püsivatel tegevuskohtadel.

Kuigi väikeses koguses pakendite turule laskjate pakendiaruandlust ei ole vaja auditeerida, ei tähenda see, et väiksematel ettevõtetel poleks vaja pidada pakendiarvestust – pakendiarvestuse pidamise kohustus on ikka, puudub vaid pakendiaruandluse auditeerimiskohustus.

Pakendiauditit võivad teha kõik tegevusluba omavad Eesti vandeaudiitorid ja audiitorühingud, mitte kõik audiitorid pole aga sellele valdkonnale spetsialiseerunud ega tegele seetõttu pakendiaruandluse audiitorkontrolliga, mis on spetsiifiline ning nõuab võrreldes finantsauditiga eriteadmisi.

Ettevõtte raamatupidamise aastaaruannet auditeerival audiitoril peaks pakendiauditi korraldamine olema lihtsam ja aega pakendiauditi tegemiseks kuluma vähem kui n-ö võõral audiitoril, sest aastaaruannet auditeerival audiitoril peaks olema hea ettekujutus ettevõtte tegevusest, arvestussüsteemidest ja rutiinidest.

Pakendiaruandluse audiitorkontrolli kohustuslikkuse eesmärk oli eelkõige aruandluse korrastamine, millega tekkis ettevõtjatele halduskoormuse kasv ning täiendavad väljaminekud. Tegelikult aitab pakendiaruandluse auditeerimine lisaks riigile esitatava info kvaliteedi tõstmisele vähendada ka ebatervet konkurentsi ettevõtjate vahel (ühed loovad arvestussüsteemid, kulutavad aega andmete kogumisele ja raporteerimisele, maksavad tasusid ja/või aktsiise ning tellivad auditi, samas kui teised sellega ei tegele ja nendest kuludest ebaõiglaselt pääsevad).

Pakendiaruandlusega seotud küsimuste korral soovitame pöörduda eelkõige oma taaskasutusorganisatsiooni, oma audiitori või kellegi kolmanda valdkonda tundva spetsialisti poole. Ka internetist leiab palju asjakohast materjali, alustada on soovitav pakendiseaduse lugemisega.

Pakendiaruande auditi kitsaskohad

Meie kogemus näitab, et kuigi pakendiaruandlust on üldiselt peetud korralikult, on siiski umbes pooltel juhtudel pakendiaruandluses sees vead. Peamised riskikohad pakendiarvestuses meie senise kogemuse põhjal on järgmised.

1. Arvatakse, et pakendiseadus laieneb ainult kaubaga tegelevate ettevõtjatele. Tegelikkuses võib ka teenust osutav ettevõte, kes näiteks ostab endale väljastpoolt Eestit arvuteid, mööblit vms, mis on pakendatud, muutuda pakendiettevõtjaks pakendiseaduse tähenduses, pidama arvestust tema poolt maale toodud pakendite üle ning teatud juhtudel isegi tellima pakendiauditi.
    
2. Usaldatakse ilma kontrollimata ettevõtteväliste teenusepakkujate koostatud pakendiaruandeid. Enamasti ei ole majaväline aruande koostaja väga täpselt kursis, millised kaubad ja kuidas pakendatult on ettevõte maale toonud, sest neil puudub sellekohane täpne ülevaade. Majaväline pakendiaruandluse teenusepakkuja, kes koostab pakendiaruande ainult ostuarvetel oleva info alusel, koostab suure tõenäosusega väära aruande, sest ostuarvetel pole reeglina kogu infot, mis on vajalik pakendiaruandluse korrektseks koostamiseks.
    
3. Kui müügipakendite kohta peetakse üldiselt väga täpset arvestust, vahest isegi nii täpset, et iga müüdava kaubaartikli kohta on tarkvaras täpselt kirjas, mismoodi on toode pakendatud ühes pakendi liikide ja kaaludega, siis sageli ununeb ära kauba veo- ehk transpordipakend. Eriti just internetimüügi puhul jaetarbijale võib veo- ehk transpordipakendi mass olla suurem kui kauba enda müügipakend. Sõltuvalt jaetarbija tellitud kauba kogusest võib veo- ehk transpordipakend olla erineva kaaluga ja selle üle on keerulisem arvet pidada ning samuti võib see sootuks ununeda.

Minu isiklik hinnang on, et praegu on pakendiaruandluse auditeerimisnõue seatud siiski liiga madalale, st liiga väikeste turule lastud pakendikoguste puhul tuleb tellida pakendiettevõtjal pakendiaudit. Audit ei ole kindlasti odav teenus ja sageli võib juhtuda, et audiitori küsitav teenustasu on suurem kui pakendiettevõtjalt taaskasutusorganisatsioonile makstavad tasud või pakendikoguselt arvestatud aktsiisisumma.

Teine probleem on see, et pakendiauditi peavad tellima hinnanguliselt 2000–3000 ettevõtet, mistõttu ei pruugi olemasolevatel audiitoritel olla piisavalt inimvara, et rahuldada hüppeliselt kasvanud audiitorteenuse nõudlus.

Kolmas kitsaskoht pakendiaruandluse auditiga seoses on see, et Eestis on siiski olulisel hulgal ettevõtteid, kes toovad maale suures koguses pakendeid, kuid kes üleüldse pakendiaruandlust ei koosta ega esita, rääkimata siis pakendiaruandluse auditeerimisest.

Lahendusvõimalused

Eelmainitud kolme probleeme lahendusvõimalused võiks olla järgmised.

1. Tõsta pakendiaruandluse auditi nõuet praeguselt tasemelt kõrgemale. Vajadusel saab piirmäära hiljem langetada, kuid praegune piirmäär on liiga madal ja seab väikestele pakendiettevõtjatele liigsuure koormuse.
2. Pikendada pakendiaruandluse auditi läbiviimise tähtaega, tähtaeg võiks jääda sarnaselt varasemale III kvartali lõppu. See aitaks audiitoritel töökoormust hajutada ja seeläbi langeksid ka pakendiauditi tasud.
3. Audiitorid kontrollivad ainult neid pakendiettevõtjaid, kes nendega lepingu sõlmivad ja seetõttu on suure tõenäosega nende ettevõtete pakendiaruandlus korrektne. Audiitorid ei jahi pettureid ega aruandlusest kõrvalehiilijaid. Riik peaks suunama oma kontrollivõimekuse sellele, et ebaausad ettevõtjad, kes pakendiaruandlust ei koosta ega esita, ei saaks turul tegutseda ja ebatervet konkurentsi pakkuda.

Artikkel on avaldatud Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsiooni teabelehes.