Eestis on otsustatud, et leiutise õiguskaitse võiks vormiliselt toimuda kahe eraldi välja antud seaduse kaudu. Nendeks on patendiseadus ja kasuliku mudeli seadus. Leiutist kui õigusobjekti aga nendes õigusaktides ei defineerita.
Kaitsevõimeliste tehniliste uuenduste loomine, nende patenteerimine ja patentide jõushoidmine on kallis. Leiutajal peaks olema võimalikult adekvaatne alus, mis aitaks tal hinnata ja ühtlasi eristada faktilistest materjalidest seda, kas ta oma leiutusaktsiooni kestel on õigel teel. Siinkirjutaja veendumuse kohaselt saab selleks aluseks olla patendiseaduses puuduv leiutise definitsioon.
Huvitaval kombel ka Euroopa patendikonventsioon ei defineeri leiutist üheski oma 178 paragrahvis, mille põhjuseks olevat see, et lepinguosalised riigid olid võimetud kokku leppima selle mõiste definitsioonis.
USA patendiseaduses on aga leiutise definitsioon ja ka vaid mõned Kagu-Aasia riigid, nagu Jaapan ja Lõuna-Korea, on oma seadustes leiutise defineerinud. Näiteks Jaapani patendiseaduses mõeldakse leiutise all tehniliste ideede kõrgetasemelist loomist, millega on kaasnenud loodusseaduste kasutamine.
Eestis võiks leiutise määratlus olla järgmine: leiutis patendiseaduse kontekstis tähendab uue või teadaoleva tehnilise probleemi lahendamiseks uudse ja progressiivse ning loodusseadusel baseeruva leiutusidee loomist ja realiseerimist.
